Suur kukemari on tuntud oma vähenõudlikkuse poolest ja see kehtib ka tema toitainevajaduse kohta. Looduslikes kasvukohtades leidub teda sageli kivistel ja toitainevaestel pindadel, mis tähendab, et ta on kohastunud hakkama saama ka vähesega. Aias kasvatades ei vaja see taim reeglina intensiivset väetamist ning liigne toitainete lisamine võib talle isegi kahjuks tulla. Liiga rammusas mullas või liiga tugeva väetamise korral kipub taim lopsakalt kasvama, kuid tema varred jäävad nõrgaks ja venivad välja, mistõttu võib ta kergesti lamanduda, eriti pärast vihma või tugeva tuule käes. Seetõttu on oluline läheneda väetamisele mõõdukalt ja läbimõeldult.
Enamikus aiamuldades on suure kukemarja jaoks piisavalt toitaineid, et ta saaks hästi kasvada ja õitseda. Taim eelistab pigem kehvemat pinnast, mis soodustab kompaktset ja tugevat kasvu. Kui istutad suure kukemarja tavalisse aiamulda, ei ole vaja sellele esimesel aastal ega sageli ka järgnevatel aastatel üldse väetist lisada. Piisab, kui tagad taimele päikesepaistelise kasvukoha ja hea drenaažiga pinnase. Need kaks tegurit on tema heaoluks palju olulisemad kui rikkalik toitainete varu.
Kui soovid siiski mulla kvaliteeti enne istutamist parandada, eriti kui tegemist on väga liivase või raske savimullaga, on parim valik orgaaniline aine. Lisa istutusauku peotäis hästi lagunenud komposti või kõdusõnnikut. Orgaaniline materjal mitte ainult ei lisa mullale aeglaselt vabanevaid toitaineid, vaid parandab ka mulla struktuuri – savimulla muudab see õhulisemaks ja parema drenaažiga ning liivasele mullale lisab see võimet niiskust ja toitaineid paremini kinni hoida. See on kõige loomulikum ja ohutum viis taimele heade kasvutingimuste loomiseks.
Väldi lämmastikurikaste väetiste kasutamist. Kõrge lämmastikusisaldus soodustab küll kiiret ja lopsakat lehtede kasvu, kuid see toimub õitsemise ja varte tugevuse arvelt. Tulemuseks on kõrge, kuid nõrkade ja pehmete vartega taim, mis ei suuda oma raskeid õisikuid kanda ja lamandub kergesti. Selline lopsakas kasv muudab taime ka vastuvõtlikumaks haigustele, näiteks jahukastele, ja kahjuritele, nagu lehetäid, keda meelitavad mahlased noored võrsed.
Millal ja kuidas väetada?
Kuigi suur kukemari ei vaja regulaarset väetamist, võib see olla kasulik väga kehvades ja toitainevaestes muldades või vanemate taimede puhul, mis on aastaid samal kohal kasvanud ja mulla toitainete varu ammendanud. Kui märkad, et taime kasv on jäänud kängu, lehed on kahvatud ja õitsemine on tagasihoidlik, hoolimata sellest, et kasvutingimused on muidu sobivad, võib kerge väetamine olla abiks. Parim aeg väetamiseks on kevadel, kui taim alustab aktiivset kasvu.
Väetamiseks on parim valik tasakaalustatud, aeglaselt vabanev väetis, millel on madalam lämmastikusisaldus (N) ning kõrgem fosfori- (P) ja kaaliumisisaldus (K). Fosfor soodustab juurte arengut ja õitsemist, samas kui kaalium tugevdab taime kudesid ja parandab tema vastupanuvõimet haigustele ja stressile. Alternatiivina võib kasutada spetsiaalselt sukulentidele või püsikutele mõeldud väetist, järgides hoolikalt pakendil olevaid juhiseid. Väetist tuleks anda pigem vähem kui rohkem.
Kõige loomulikum ja ohutum viis taimele toitainete lisamiseks on orgaaniline väetamine. Varakevadel võib taime ümber laotada õhukese kihi (1-2 cm) hästi lagunenud komposti või kõdusõnnikut. Vihmavesi ja mullaorganismid aitavad toitainetel järk-järgult mulda imbuda ja taime juurteni jõuda. See meetod väldib üleväetamise ohtu ja parandab samal ajal ka mulla struktuuri ja elurikkust. Kompost on suurepärane valik, kuna see vabastab toitaineid aeglaselt ja tasakaalustatult.
Väldi väetamist suve teisel poolel ja sügisel. Hiline väetamine võib stimuleerida uut kasvu, mis ei jõua enne talve tulekut puituda ja on seetõttu külmakahjustustele vastuvõtlik. Taim vajab sügisel aega, et valmistuda puhkeperioodiks, mitte energiat uute võrsete kasvatamiseks. Kevadine väetamine annab taimele piisavalt toitaineid kogu hooajaks, et ta saaks kasvatada tugevad varred ja valmistuda rikkalikuks sügiseseks õitsemiseks.
Konteineritaimede väetamine
Konteinerites kasvatatavate suurte kukemarjade toitainevajadus on mõnevõrra erinev avamaal kasvavatest taimedest. Potimullas olev toitainete varu on piiratud ja see ammendub regulaarse kastmisega aja jooksul kiiremini. Seetõttu vajavad konteineritaimed tagasihoidlikku, kuid regulaarsemat väetamist, et püsida tervena ja õitseda rikkalikult. Siiski on ka siin oluline vältida üleväetamist.
Konteineritaimi on kõige parem väetada kasvuperioodil, kevadest kuni suve keskpaigani. Selleks sobib hästi vees lahustuv väetis, mis on mõeldud kaktustele ja sukulentidele, või tasakaalustatud püsikuväetis. Väetist tuleks kasutada poole nõrgema lahusega, kui pakendil on soovitatud. Piisab, kui väetada kord kuus või isegi harvem, olenevalt taime kasvust ja välimusest. Jällegi on parem eksida ettevaatlikkuse poole ja väetada vähem.
Aeglaselt vabanevad väetisegraanulid on samuti hea valik konteineritaimede jaoks. Neid saab segada potimulda istutamise ajal või lisada kevadel mulla pinnale. Graanulid vabastavad toitaineid järk-järgult iga kastmiskorraga, tagades taimele ühtlase toitainete varu kogu hooajaks. See on mugav lahendus, mis välistab vajaduse regulaarse vedelväetamisega tegeleda ja vähendab üleväetamise riski.
Talvisel puhkeperioodil ei tohi konteineritaimi üldse väetada. Taim ei kasva aktiivselt ja ei suuda toitaineid omastada. Väetise lisamine talvel võib kahjustada juuri ja põhjustada soolade kogunemist mulda, mis on taimele kahjulik. Väetamisega võib uuesti alustada kevadel, kui ilmuvad esimesed uue kasvu märgid ja ilmad muutuvad soojemaks.
Üleväetamise märgid ja ennetamine
On oluline osata ära tunda üleväetamise märke, et vajadusel kiiresti reageerida. Nagu varem mainitud, on peamisteks tunnusteks liiga kiire, lopsakas ja väljaveninud kasv. Varred on nõrgad, pehmed ja ei suuda püsti seista. Lehed võivad olla ebaloomulikult suured ja tumerohelised. Sageli jääb sellisel taimel õitsemine tagasihoidlikuks või puudub sootuks, kuna kogu energia kulub lehemassi kasvatamisele. Taim on ka vastuvõtlikum haigustele ja kahjuritele.
Teine märk üleväetamisest, eriti keemiliste väetiste kasutamisel, on soolade kogunemine mulla pinnale. See võib ilmneda valge või kollaka koorikuna. Liigne soolade kontsentratsioon mullas kahjustab taime juuri, takistades nende võimet vett ja toitaineid omastada. See võib viia juurte “põlemiseni”, mis väljendub lehtede servade pruuniks muutumises ja kuivamises ning taime üldises närbumises.
Üleväetamise vältimiseks on kõige kindlam reegel: kui kahtled, ära väeta. Suur kukemari on taim, mis saab paremini hakkama vähese kui liiga rohke toitainetega. Eelista alati orgaanilisi ja aeglaselt vabanevaid väetisi keemilistele ja kiiretoimelistele väetistele. Loe alati hoolikalt väetisepakendil olevaid juhiseid ja kasuta pigem soovitatust väiksemat kogust. Jälgi oma taime ja reageeri tema vajadustele, mitte ära järgi jäika väetamiskava.
Kui kahtlustad, et oled taime üle väetanud, on parim lahendus proovida liigsed soolad mullast välja uhta. Selleks kasta taime põhjalikult puhta veega, lastes veel vabalt läbi mulla ja drenaažiaukude välja voolata. Korda seda protseduuri paar korda. See aitab lahustada ja eemaldada mullast liigsed väetisejäägid. Pärast seda ära väeta taime pikema aja jooksul ja lase tal taastuda.
Mulla pH ja selle tähtsus
Mulla pH on oluline tegur, mis mõjutab toitainete kättesaadavust taimele. Suur kukemari eelistab neutraalset kuni kergelt aluselist mulda, mille pH on vahemikus 6.0 kuni 7.5. Enamik aiamuldi jääb sellesse vahemikku, seega ei ole mulla pH reguleerimine tavaliselt vajalik. Happelises mullas võib teatud toitainete, näiteks fosfori, omastamine olla pärsitud, isegi kui neid mullas leidub.
Kui sinu aiamuld on teadaolevalt väga happeline (näiteks rododendronite ja kanarbikuliste kasvualal), võib olla kasulik enne istutamist mulda parandada. Mulla pH tõstmiseks ja selle aluselisemaks muutmiseks võib lisada aialupja või puutuhka. Seda tuleks teha ettevaatlikult ja vastavalt toote juhistele, kuna liiga palju lupja võib muuta mulla liiga aluseliseks, mis omakorda takistab teiste toitainete omastamist.
Enne mulla parandamist on alati soovitatav teha mulla pH test. Aianduspoodides on saadaval lihtsad testikomplektid, mis annavad kiire ülevaate mulla happesusest. See aitab vältida tarbetut mulla muutmist ja tagab,- et lisad just õigeid aineid õiges koguses. Enamasti ei ole suure kukemarja puhul aga vaja mulla pH pärast üleliia muretseda, kuna tegemist on väga kohanemisvõimelise taimega.
Kokkuvõttes on suure kukemarja väetamise filosoofia lihtne: tagasihoidlikkus on voorus. Keskendu pigem heade kasvutingimuste loomisele – päikesepaisteline asukoht, hea drenaaž ja sobilik istutussügavus. Tervislikus ja hästi struktureeritud mullas leiab see vastupidav taim enamasti kõik vajalikud toitained ise. Vajadusel anna talle kevadel kerge turgutus komposti näol ja ta tänab sind tugeva kasvu ja rikkaliku õitsemisega.
