Sidrunipuud on tuntud oma suure isu poolest; nad on nn näljased taimed, mis vajavad rikkaliku saagi ja lopsaka lehestiku kasvatamiseks märkimisväärses koguses toitaineid. Potis kasvatamisel on taime toitainete varu piiratud mullakogusega, mistõttu on regulaarne ja tasakaalustatud väetamine nende heaolu seisukohalt elutähtis. Ilma piisava toitainete lisamiseta muutub taim kiiresti kurnatuks, selle lehed kolletuvad, kasv kängub ja viljakandvus väheneb või lakkab sootuks. Selles peatükis anname põhjaliku ülevaate sidrunipuu toitainevajadusest, selgitame erinevate väetiste tüüpe ja anname praktilisi juhiseid, kuidas ja millal oma taime väetada, et tagada selle tervis ja viljakus.
Sidrunipuu vajab edukaks kasvuks tasakaalustatud segu makro- ja mikroelementidest. Kolm kõige olulisemat makroelementi, mida taim vajab suurtes kogustes, on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik on hädavajalik lehtede ja varte kasvuks, andes taimele rohelise värvuse. Fosfor mängib olulist rolli juurestiku arengus, õite moodustumisel ja energia ülekandmisel. Kaalium on aga ülioluline viljade kvaliteedi, suuruse ja maitse parandamisel ning aitab tõsta taime vastupanuvõimet haigustele ja stressile. Hea tsitruseliste väetis sisaldab neid kolme elementi tasakaalustatud vahekorras, sageli on lämmastiku osakaal veidi suurem.
Lisaks makroelementidele vajab sidrunipuu ka mitmeid mikroelemente, mida on vaja küll väiksemates kogustes, kuid mis on samuti elutähtsad. Nende hulka kuuluvad raud (Fe), magneesium (Mg), tsink (Zn), mangaan (Mn) ja väävel (S). Nende elementide puudus võib põhjustada spetsiifilisi sümptomeid. Näiteks rauapuudus, mis on tsitruseliste puhul sage probleem, avaldub noorte lehtede kollaseks muutumises, kusjuures leherood jäävad roheliseks. Magneesiumipuudus põhjustab vanematel lehtedel iseloomulikku V-kujulist kollast mustrit. Seetõttu on oluline valida väetis, mis sisaldab ka laia spektrit mikroelemente.
Parim valik sidrunipuu jaoks on spetsiaalselt tsitruselistele või Vahemere taimedele mõeldud väetis. Need tooted on välja töötatud just nende taimede spetsiifilisi vajadusi silmas pidades, tagades õige N-P-K suhte ja vajalike mikroelementide olemasolu. Väetised on saadaval erinevates vormides: vedelväetised, vees lahustuvad pulbrid ja pikaajalise toimega graanulid. Vedelväetised on potitaimede jaoks sageli kõige mugavamad, kuna neid on lihtne doseerida ja kastmisveele lisada, tagades toitainete kiire omastamise.
Väetamise sagedus sõltub aastaajast ja taime aktiivsusest. Aktiivsel kasvuperioodil, mis kestab tavaliselt märtsist oktoobrini, tuleks taime väetada regulaarselt, umbes iga kahe kuni nelja nädala tagant, järgides täpselt väetisepakendil olevaid juhiseid. Talvel, kui taim on puhkeolekus, tuleks väetamist oluliselt vähendada või see sootuks lõpetada, eriti kui taime hoitakse jahedas ruumis. Soojas toas talvituv taim võib vajada kerget väetamist iga 6-8 nädala tagant, kuid seda tuleks teha poole nõrgema lahusega kui suvel.
Väetiste tüübid ja valik
Turul on saadaval lai valik väetisi, mis jagunevad peamiselt mineraal- ja orgaanilisteks väetisteks. Mineraalväetised (ehk sünteetilised väetised) sisaldavad toitaineid täpselt kindlaks määratud kontsentratsioonides ja on taimedele kiiresti kättesaadavad. Need sobivad hästi kiireks toitainepuuduse leevendamiseks. Tsitruseliste eriväetised on tavaliselt mineraalväetised, mis on koostatud spetsiaalselt nende taimede vajadusi arvestades. Nende kasutamisel on oluline rangelt kinni pidada doseerimisjuhistest, kuna üleväetamine võib kergesti kahjustada taime juuri.
Orgaanilised väetised, nagu kompost, laagerdunud sõnnik, merevetikaekstrakt või kondijahu, pärinevad looduslikest allikatest. Need vabastavad toitaineid aeglasemalt, kuna mulla mikroorganismid peavad need esmalt lagundama. See muudab üleväetamise ohu väiksemaks ja parandab pikas perspektiivis mulla struktuuri ja elurikkust. Orgaanilised väetised on suurepärane valik neile, kes eelistavad looduslähedasemat lähenemist. Võid lisada komposti mulla pealmisele kihile kevadel või kasutada orgaanilisi vedelväetisi regulaarselt kastmisveega.
Pikaajalise toimega väetised on graanulite või pulkade kujul, mis segatakse mulda ja mis vabastavad toitaineid aeglaselt mitme kuu jooksul. Need on mugav lahendus neile, kes ei soovi taime tihti väetada. Siiski on nende puhul raskem kontrollida vabanevate toitainete hulka ja ajastust, mis ei pruugi alati vastata taime hetkevajadustele. Vedelväetiste kasutamine annab aednikule suurema kontrolli taime toitumise üle.
Parima tulemuse saavutamiseks võib kombineerida erinevaid väetise tüüpe. Näiteks võib kevadel mulda segada komposti või pikaajalise toimega graanuleid, mis tagavad baasviljakuse, ning aktiivsel kasvuperioodil täiendada seda regulaarselt vedela mineraal- või orgaanilise väetisega. Oluline on valida väetis, mis sisaldab mikroelemente, eelistatavalt kelaatidena, mis on taimedele kergemini omastatav vorm, eriti kui mulla pH ei ole ideaalne.
Väetamise reeglid
Väetamisel on mõned kuldreeglid, mida tuleks alati järgida, et vältida taime kahjustamist. Esimene ja kõige olulisem reegel on: ära kunagi väeta kuiva taime. Enne väetise andmist veendu, et muld on niiske. Kontsentreeritud väetiselahuse valamine kuivale mullale võib põletada ja pöördumatult kahjustada taime tundlikke juuri. Parim on kasta taime päev enne väetamist või vähemalt paar tundi varem.
Teiseks, järgi alati pakendil olevaid doseerimisjuhiseid. Pigem väeta vähem ja sagedamini kui harva ja liiga kangelt. Üleväetamine on sidrunipuule palju ohtlikum kui kerge toitainepuudus. Üleväetamise tunnusteks võivad olla lehtede servade pruuniks tõmbumine, kasvupeetus ja juurte kahjustused. Kui kahtlustad üleväetamist, loputa muld korralikult läbi puhta veega, lastes veel mitu korda potist läbi voolata, et eemaldada liigsed soolad.
Kolmandaks, kohanda väetamist vastavalt taime vajadustele ja aastaajale. Äsja ümberistutatud taime ei tohiks väetada vähemalt kuu aega, kuna värske muld sisaldab piisavalt toitaineid ja juured on stressis. Haiget või kahjuritest räsitud taime tuleks samuti väetada ettevaatlikult või üldse mitte, kuni ta on taastunud. Nagu eelnevalt mainitud, tuleb talvisel puhkeperioodil väetamist oluliselt vähendada või see peatada.
Neljandaks, jälgi oma taime ja õpi lugema tema märke. Lehtede värvus, suurus ja üldine välimus annavad palju infot taime toitumise kohta. Kollased lehed, aeglane kasv ja vähene õitsemine on sageli märgid toitainepuudusest. Konkreetsete mikroelementide puuduse sümptomite (nagu rauapuuduse kloroos) äratundmine võimaldab sul kiiresti reageerida ja pakkuda taimele just seda, mida ta vajab, näiteks spetsiaalse leheväetisega.
Toitainepuuduste tuvastamine ja ravi
Vaatamata regulaarsele väetamisele võib sidrunipuul siiski esineda teatud toitainete puudust. Kõige levinum neist on rauapuudus, mis avaldub noorte lehtede kollaseks muutumises, samal ajal kui leherood jäävad tumeroheliseks. See on tüüpiline kloroos, mis tekib sageli liiga aluselise mulla (kõrge pH) tõttu, mis takistab raua omastamist. Kiireim viis probleemi lahendamiseks on pritsida lehti rauakelaati sisaldava väetisega, mis imendub otse läbi lehtede. Pikaajaliseks lahenduseks tuleks kontrollida ja vajadusel korrigeerida mulla pH-d.
Magneesiumipuudus on samuti sage ja selle tunneb ära vanematel lehtedel tekkivast V-kujulisest kollasest mustrist, mis algab lehe tipust ja liigub allapoole. See probleem on levinud happelisematel muldadel ja seda saab leevendada mõrusoola (magneesiumsulfaadi) lahusega kastmise või pritsimisega. Sega üks teelusikatäis mõrusoola liitri vee kohta ja kasta või pritsi taime selle lahusega iga paari nädala tagant, kuni sümptomid kaovad.
Lämmastikupuudus avaldub üldise kahvatuse ja vanemate, alumiste lehtede ühtlase kollaseks muutumisena, misjärel need varisevad. Kasv on aeglane ja taim näeb välja kidur. Sellisel juhul on vaja kasutada lämmastikurikast väetist. Fosforipuudus on haruldasem ja selle tunnusteks on aeglane kasv, tumerohelised või lillaka tooniga lehed ning vähene õitsemine. Kaaliumipuudus väljendub lehtede servade ja tippude kollaseks või pruuniks muutumises ning viljad jäävad väikeseks ja on hapud.
Enamasti saab spetsiifilisi toitainepuudusi ennetada ja ravida, kasutades regulaarselt kvaliteetset, mikroelementidega rikastatud tsitruseliste väetist. Kui probleemid siiski tekivad, on oluline sümptomid õigesti tuvastada, et pakkuda taimele sihipärast ravi. Leheanalüüs on kõige täpsem viis toitainepuuduste diagnoosimiseks, kuid harrastusaedniku jaoks on enamasti piisav hoolikas visuaalne vaatlus.
Mulla pH ja selle mõju toitainete omastamisele
Mulla pH tase on kriitilise tähtsusega tegur, mis mõjutab toitainete kättesaadavust sidrunipuule. Sidrunipuud eelistavad kergelt happelist mulda, mille pH on vahemikus 6,0 kuni 7,0. Selles pH vahemikus on enamik olulisi makro- ja mikroelemente taime juurtele kergesti kättesaadavad. Kui mulla pH muutub liiga aluseliseks (üle 7,0) või liiga happeliseks (alla 6,0), muutuvad teatud toitained lahustumatuks ja taim ei suuda neid omastada, isegi kui neid on mullas piisavalt.
Liiga aluseline muld on potitaimede puhul sage probleem, eriti kui kastmiseks kasutatakse pidevalt karedat kraanivett. Aluselises keskkonnas muutuvad raud, mangaan ja tsink taimele raskesti kättesaadavaks, mis viib sageli rauapuudusest tingitud kloroosini. Mulla pH alandamiseks ja happelisemaks muutmiseks võib kasutada spetsiaalseid happelise toimega väetisi (näiteks ammooniumsulfaati sisaldavaid) või lisada kastmisvette aeg-ajalt naturaalseid happeid, nagu äädikas või sidrunhape, kuid seda tuleb teha väga ettevaatlikult.
Liiga happeline muld on vähem levinud, kuid võib samuti probleeme tekitada, piirates kaltsiumi, magneesiumi ja fosfori omastamist. Kui on kahtlus, et mulla pH on vale, on võimalik seda testida spetsiaalsete mullatestide abil, mis on saadaval aianduspoodides. Testi tulemuste põhjal saab astuda samme pH korrigeerimiseks. Mulla pH tõstmiseks (aluselisemaks muutmiseks) võib kasutada dolomiidilupja või purustatud munakoori, kuid seda tuleks teha järk-järgult ja ettevaatlikult.
Kõige lihtsam viis sobiva pH taseme hoidmiseks on kasutada algusest peale spetsiaalselt tsitruselistele mõeldud kvaliteetset mullasegu. Need segud on tavaliselt juba õige happesusega. Regulaarne ümberistutamine värskesse mulda iga paari aasta tagant aitab samuti hoida mulla pH-d ja toitainete tasakaalu optimaalsel tasemel. Vihmavee kasutamine kastmiseks aitab ennetada mulla aluseliseks muutumist, kuna vihmavesi on loomulikult kergelt happeline.
📷 Pixabay
