Küdoonia, see iidsete traditsioonidega viljapuu, on taas leidmas teed koduaedadesse, pakkudes nii silmailu oma kaunite õitega kui ka ainulaadse maitsega vilju. Uue küdooniapuu istutamine või olemasoleva paljundamine on põnev protsess, mis nõuab hoolikat planeerimist ja teadmisi, et tagada taime edukas kasv ja tulevane viljakandvus. Õige istutusaja ja -koha valik, pinnase ettevalmistamine ning sobiva paljundusmeetodi kasutamine on vundamendiks terve ja tugeva puu kasvatamisel. See artikkel juhendab sind läbi kõikide oluliste etappide, alates istiku valikust kuni erinevate paljundusvõtete tutvustamiseni.
Küdoonia istutamiseks on parim aeg kas varakevad, pärast maapinna sulamist, või sügis, septembrist oktoobrini. Sügisesel istutamisel on eeliseks see, et taim jõuab enne talve juurduda ja saab kevadel kohe kasvama hakata. Kevadine istutamine on aga turvalisem külmemates piirkondades, kus on oht, et noor istik ei pea karmi talve vastu. Olenemata istutusajast on kõige olulisem valida kvaliteetne ja terve istik. Hea istik on hästi arenenud juurestikuga, tugeva tüvega ja ilma nähtavate haigustunnuste või kahjustusteta.
Enne istutamist on kriitilise tähtsusega pinnase ettevalmistamine. Kaeva istutusauk, mis on vähemalt kaks korda laiem ja poolteist korda sügavam kui istiku juurepall. See tagab, et juurtel on piisavalt ruumi laiali kasvamiseks kobestatud mullas. Augu põhja on soovitatav panna dreenkiht kruusast või kergkruusast, eriti raskete savimuldade puhul, et vältida vee kogunemist juurte ümber. Kaevatud muld tuleks segada küpse komposti, kõdusõnniku ja fosforirikka väetisega, et luua noorele taimele toitainerikas kasvukeskkond.
Istutamise protsess ise nõuab hoolikust. Aseta istik auku nii, et pookekoht (paksendus tüve allosas) jääks 5-8 cm maapinnast kõrgemale. See on oluline, et vältida pookealuse oma juurte ajamist ja sordiomaduste kadumist. Täida auk ettevalmistatud mullaseguga, tihendades seda kergelt iga kihi järel, et vältida õhutaskute teket. Pärast augu täitmist moodusta puu ümber kastmisnõgu ja kasta istikut põhjalikult, kasutades vähemalt 10-20 liitrit vett. Lõpuks on soovitatav multšida puu ümbrus koorepuru või kompostiga, et hoida niiskust ja pärssida umbrohtude kasvu.
Kasvukoha valik
Õige kasvukoha valik on küdoonia eduka kasvatamise nurgakivi. See viljapuu armastab soojust ja valgust, seega tuleks valida aias kõige päikesepaistelisem ja soojem koht. Ideaalne on lõuna- või läänesuunaline nõlvak või hoone sein, mis pakub kaitset külmade põhjatuulte eest. Piisav päikesevalgus on hädavajalik mitte ainult viljade valmimiseks ja nende maitseomaduste parandamiseks, vaid ka puu üldise tervise tagamiseks. Varjulises kohas kasvav küdoonia on vastuvõtlikum seenhaigustele ja selle saak jääb kesiseks.
Pinnase osas on küdoonia suhteliselt leplik, kuid eelistab viljakat, sügavat ja hea vee läbilaskvusega mulda. Rasked ja niisked savimullad ei ole ideaalsed, kuna seisev vesi võib põhjustada juuremädanikku. Kui aias on just selline muld, tuleks istutusaugu ettevalmistamisel erilist tähelepanu pöörata drenaaži parandamisele, lisades mullale liiva ja komposti. Samuti ei talu küdoonia kõrget põhjavett, seega tuleks vältida madalaid ja liigniiskeid alasid. Optimaalne mulla pH on kergelt happeline kuni neutraalne (pH 6,0-7,0).
Asukoha valikul tuleks arvestada ka puu tulevase suurusega. Kuigi küdoonia ei kasva nii suureks kui õuna- või pirnipuu, vajab ta siiski piisavalt ruumi, et oma võra laiali laotada. Tavaliselt kasvab küdoonia 3-5 meetri kõrguseks ja sama laiaks. Seetõttu tuleks jätta piisavalt ruumi hoonete, teiste puude ja aia piirde vahele, et tagada hea õhuringlus ja vältida tulevikus probleeme. Hea õhuliikuvus aitab ennetada haiguste levikut ja tagab parema tolmlemise.
Lisaks tuleks mõelda ka praktilistele aspektidele, nagu juurdepääs kastmisveele ja hooldustööde teostamise mugavus. Eriti noor puu vajab esimestel aastatel regulaarset kastmist, seega on mugav, kui veevõtukoht ei ole liiga kaugel. Samuti hõlbustab piisav ruum puu ümber hilisemaid töid nagu lõikamine, pritsimine ja saagikoristus. Hoolikalt läbimõeldud kasvukoha valik säästab tulevikus palju aega ja vaeva ning loob parimad eeldused terve ja saagika puu kasvatamiseks.
Paljundamine pistikutega
Küdoonia paljundamine pistikutega on üks levinumaid ja lihtsamaid viise uute taimede saamiseks, mis säilitavad emataime sordiomadused. Pistikuid võib võtta kas rohtsete (suvel) või puitunud (sügisel ja talvel) võrsetest. Rohtsete pistikute jaoks on parim aeg juuni keskpaigast juuli keskpaigani, kui noored võrsed on hakanud kergelt puituma. Valida tuleks terved ja tugevad, umbes 15-20 cm pikkused võrsed, millel on vähemalt 3-4 lehte. Alumine lõige tehakse diagonaalselt otse punga alt ja alumised lehed eemaldatakse, jättes alles vaid ülemised 1-2 lehte, mida võib poole võrra lühendada, et vähendada aurustumist.
Pärast pistikute ettevalmistamist on soovitatav kasta nende alumine ots juurdumist soodustavasse pulbrisse või lahusesse. See kiirendab oluliselt juurte moodustumist ja suurendab juurdumise edukust. Seejärel torgatakse pistikud ettevalmistatud substraati, mis peaks olema kerge, õhuline ja niiske. Hea segu saab näiteks turbast ja liivast või perliidist. Pistikud istutatakse umbes 5-7 cm sügavusele, nii et vähemalt üks pung jääks mulla alla. Pärast istutamist tihendatakse muld pistikute ümber ja kastetakse hoolikalt.
Juurdumise soodustamiseks on oluline tagada kõrge õhuniiskus ja stabiilne temperatuur. Selleks võib katta istutusnõu kilekoti või klaasiga, luues nii minikasvuhoone efekti. Pistikuid tuleks hoida soojas ja valges, kuid mitte otsese päikesevalguse käes, mis võiks neid ära kuivatada. Oluline on regulaarselt tuulutada katet, et vältida hallituse teket, ja hoida substraat ühtlaselt niiskena, kuid mitte läbimärjana. Juurdumine võtab aega tavaliselt 4-8 nädalat.
Kui pistikud on juurdunud, mida näitab uute lehtede ja võrsete ilmumine, võib hakata neid järk-järgult harjutama tavaliste tingimustega. Selleks eemaldatakse kate esialgu lühikeseks ajaks, pikendades tuulutamise aega iga päevaga. Pärast paari nädalat võib katte täielikult eemaldada. Noored taimed istutatakse eraldi pottidesse ja kasvatatakse neid esimesel aastal edasi kasvuhoones või soojas ja kaitstud kohas. Avamaale võib nad istutada järgmisel kevadel või sügisel, kui nad on piisavalt tugevnenud.
Paljundamine pookimisega
Pookimine on peamine viis küdooniasortide paljundamiseks aiandites, kuna see tagab sordiomaduste täpse edasikandumise ja võimaldab kasutada spetsiifiliste omadustega pookealuseid. Pookealusena kasutatakse tavaliselt hariliku küdoonia seemikuid või spetsiaalselt valitud vegetatiivselt paljundatud aluseid, mis mõjutavad tulevase puu kasvu tugevust, külmakindlust ja mullastiku suhtes esitatavaid nõudeid. Pookimiseks vajalikud pookoksad lõigatakse soovitud sordipuult talvel, puhkeperioodil, ja hoitakse jahedas ja niiskes kohas kuni pookimiseni.
Kõige levinumad pookimisviisid on silmastamine ja oksastamine. Silmastamine ehk okulatsioon tehakse tavaliselt suve teises pooles, juulist augustini, kui pookealuse koor on hästi lahti. Selleks lõigatakse pookoksalt üksik pung koos väikese kooretükiga ja sisestatakse see pookealuse tüvele tehtud T-kujulisse sisselõikesse. Pookekoht seotakse seejärel tihedalt kinni spetsiaalse pooketeibiga, jättes punga vabaks. Kui silm on kasvanud, lõigatakse pookealuse maapealne osa järgmisel kevadel pookekoha kohalt maha.
Oksastamine toimub tavaliselt varakevadel, enne pungade puhkemist. Levinud meetodid on jätkamine, külglõhesse pookimine ja koore alla pookimine. Kõikide meetodite puhul on oluline tagada pookoksa ja pookealuse kambiumikihtide võimalikult täpne ühendus, kuna see on vajalik kokkukasvamiseks. Pärast pookoksa paigaldamist seotakse pookekoht tugevalt kinni ja kaetakse pookevaha või aiapalsamiga, et vältida niiskuskadu ja haigustekitajate sissepääsu. Edukas pookimine nõuab vilumust ja teravaid, puhtaid tööriistu.
Pookimine võimaldab mitte ainult paljundada sorte, vaid ka luua nn perepuid, kus ühele pookealusele on poogitud mitu erinevat sorti. See on hea lahendus väikestesse aedadesse, kus pole ruumi mitme puu jaoks. Samuti saab pookimisega päästa vana ja väärtusliku sordi, pookides selle oksi noorele ja tervele alusele. Kuigi pookimine on tehniliselt keerukam kui pistikutega paljundamine, annab see kogenud aednikule palju võimalusi oma aia mitmekesistamiseks ja väärtuslike sortide säilitamiseks.
Muud paljundusviisid
Lisaks pistikutele ja pookimisele on veel mõned meetodid küdoonia paljundamiseks, kuigi neid kasutatakse harvemini. Üks neist on paljundamine seemnetega. Seemnetest kasvatatud taimi kasutatakse peamiselt pookealuste saamiseks, kuna need ei korda täpselt emataime sordiomadusi. Viljadest eraldatud seemned vajavad idanemiseks külmstratifikatsiooni ehk külmaga töötlemist. Selleks hoitakse neid talv läbi niiskes liivas või turbas jahedas kohas (näiteks külmkapis) ja külvatakse kevadel avamaale või külvikasti. Seemikud kasvavad aeglaselt ja hakkavad vilja kandma alles paljude aastate pärast.
Teine võimalus on paljundamine võrsikutega. See meetod sobib hästi põõsakujulistele küdooniatele. Selleks painutatakse kevadel üks madalal asetsev painduv oks maapinnale, kinnitatakse see traadist klambriga ja kaetakse keskelt mullaga, jättes oksa tipu mullast välja. Oksa koort võib mullaga kaetavas osas kergelt vigastada, et soodustada juurte teket. Aasta või kahe jooksul arendab oks mulla all oma juurestiku. Pärast edukat juurdumist võib uue taime emataimest eraldada ja istutada püsivale kasvukohale.
Mõned küdoonia sordid võivad anda ka juurevõsusid, mida saab samuti kasutada uute taimede saamiseks. Juurevõsu on emataime juurestikust välja kasvav uus võrse. Kevadel kaevatakse sobiva suurusega juurevõsu ettevaatlikult lahti koos osa emataime juurega ja istutatakse eraldi kasvama. Oluline on veenduda, et tegemist on sordipuu, mitte pookealuse juurevõsuga, kuna viimasel juhul ei ole uuel taimel soovitud sordi omadusi. See meetod on lihtne, kuid ei sobi kõikidele sortidele ja võib soodustada soovimatut võsude levikut aias.
Kõik need paljundusmeetodid nõuavad aega ja kannatlikkust, kuid pakuvad rahuldust, kui näed oma kätega kasvatatud uut taime kasvamas ja arenemas. Valik meetodi osas sõltub aedniku kogemustest, eesmärkidest ja olemasolevatest ressurssidest. Algajale on kõige lihtsam alustada pistikutega paljundamisest, samas kui kogenum aednik võib proovida kätt pookimisega, et säilitada ja levitada väärtuslikke sorte. Igal juhul on oma aias kasvatatud küdooniapuu eriline ja pakub rõõmu aastateks.
