Põld-pihlaka lõikamine on oluline hooldustoiming, mis aitab kujundada noore puu võra, säilitada täiskasvanud puu tervist ja elujõudu ning parandada selle dekoratiivsust ja viljakandvust. Kuigi põld-pihlakas ei vaja reeglina tugevat iga-aastast lõikust, on läbimõeldud ja õigeaegne sekkumine vajalik, et eemaldada surnud või kahjustatud oksad, parandada võra struktuuri ja ennetada probleeme tulevikus. Asjatundlik lõikamine on kunst, mis nõuab teadmisi puu kasvuharjumustest, õigetest tehnikatest ja sobivast ajastusest, et saavutada soovitud tulemus ilma puud kahjustamata.
Lõikamise peamine eesmärk on töötada koos puu loomuliku kasvukujuga, mitte selle vastu. Põld-pihlakas arendab looduslikult laia ja ümara võra ning lõikuse eesmärk peaks olema selle kuju toetamine ja säilitamine. See hõlmab konkureerivate latvade, ristuvate ja sissepoole kasvavate okste eemaldamist, mis võivad tulevikus üksteist hõõruda ja tekitada haavandeid. Korrektne võra struktuur tagab parema valguse ja õhu liikumise võra sees, mis omakorda vähendab haiguste riski.
Lõikamise vajadus ja iseloom muutuvad koos puu vanusega. Noore puu puhul on fookuses kujunduslõikus, millega luuakse tugev ja hästi harunenud võra skelett. Täiskasvanud puu puhul on peamine hoolduslõikus, mis keskendub surnud, haigete ja kahjustatud okste eemaldamisele ning võra üldise suuruse ja kuju hoidmisele. Igal lõikusel peab olema selge eesmärk ja iga lõiget tuleb hoolikalt kaaluda.
Oluline on kasutada kvaliteetseid ja teravaid tööriistu – oksakääre peenemate okste jaoks, oksasaagi jämedamate jaoks. Nürid tööriistad rebivad koort ja jätavad sakilised haavad, mis paranevad aeglaselt ja on vastuvõtlikud nakkustele. Samuti on ülioluline hoida tööriistad puhtad ja desinfitseerida neid regulaarselt, eriti kui liigutakse ühelt puult teisele või eemaldatakse haigeid oksi, et vältida haiguste levikut.
Lõikamise eesmärgid ja põhimõtted
Põld-pihlaka lõikamisel on mitu peamist eesmärki, mis aitavad tagada puu tervist ja ilu. Esimene ja kõige olulisem eesmärk on sanitaarlõikus ehk surnud, haigete või murdunud okste eemaldamine. See on hädavajalik, kuna sellised oksad on potentsiaalseks sissepääsuks haigustekitajatele ja kahjuritele ning võivad ohustada ka inimesi ja vara, kui need on suured ja rasked. Sanitaarlõikust võib teha igal ajal aastas, kui kahjustatud oks avastatakse.
Teine eesmärk on kujundada tugev ja stabiilne võra struktuur, eriti noore puu puhul. See hõlmab ühe keskse tüve ehk ladva säilitamist ja hästi paigutatud külgokste valimist, mis moodustavad puu peamise harustiku. Eemaldatakse konkureerivad ladvad, liiga terava nurga all kasvavad oksad, mis võivad tulevikus kergesti murduda, ning ristuvad ja sissepoole kasvavad oksad. Hea struktuuriga võra peab paremini vastu tuule- ja lumekoormusele.
Kolmas eesmärk on parandada valguse ja õhu liikumist võra sees. Selleks harvendatakse võra, eemaldades osa tihedalt kasvavatest okstest. Parem valgustatus soodustab lehtede ja viljade arengut ka võra sisemistes osades ning hea õhuringlus aitab lehestikul kiiremini kuivada, vähendades seeläbi seenhaiguste, nagu jahukaste ja lehelaiksuse, riski. Harvenduslõikus aitab säilitada puu elujõudu ja produktiivsust.
Lõikamise üldpõhimõte on teha nii vähe lõikeid kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik. Iga lõige on puu jaoks haav, seega tuleb vältida liigset ja põhjendamatut lõikamist. Eelistada tuleks noorte ja peenikeste okste eemaldamist, kuna need haavad paranevad kiiremini kui suurte ja vanade okste eemaldamisel tekkinud haavad. Lõige tuleb teha alati oksakrae lähedalt, kuid mitte oksakraesse sisse, et soodustada haava kiiret ja korrektset kalluse tekkega sulgumist.
Parim aeg lõikamiseks
Põld-pihlaka, nagu enamiku heitlehiste puude, lõikamiseks on parim aeg puhkeperioodil, kui puu on raagus. See periood kestab hilissügisest kuni varakevadeni. Sel ajal on puu ainevahetus aeglustunud ja mahlad ei liigu aktiivselt, mistõttu on lõikamisest tulenev stress puule minimaalne. Samuti on raagus puu puhul võra struktuur selgelt nähtav, mis teeb lõikamisotsuste tegemise ja õigete lõigete sooritamise palju lihtsamaks.
Kõige ideaalsem aeg lõikamiseks on hilistalv või varakevad (veebruar-märts), enne pungade puhkemist. Sel ajal hakkavad puu paranemismehhanismid peagi aktiveeruma koos kevadise tärkamisega, mis tagab lõikehaavade kiire sulgumise. Lisaks on suurte külmade oht selleks ajaks möödas. Vältida tuleks lõikamist väga külma ilmaga (alla -10 °C), kuna külmunud puit on habras ja võib kergesti rebeneda.
Kuigi puhkeperiood on peamine lõikusaeg, on erandeid. Nagu mainitud, võib sanitaarlõikust ehk surnud, murdunud või ohtlike okste eemaldamist teha igal ajal, kui vajadus tekib. Need oksad ei too puule kasu ja nende kohene eemaldamine on turvalisuse ja puu tervise seisukohast oluline. Samuti võib suve jooksul eemaldada vesivõsusid (tüvelt või jämedatelt okstelt kasvavad pikad, püstised võrsed) ja juurevõsusid.
Vältida tuleks lõikamist aktiivse mahlajooksu ajal varakevadel, kui pungad hakkavad paisuma, kuna see võib põhjustada tugevat mahlakadu ja nõrgestada puud. Samuti ei ole soovitatav lõigata sügisel vahetult enne lehtede langemist, kuna sel ajal liigutab puu toitaineid lehtedest säilituskudedesse ja lõikamine võib seda protsessi häirida. Lisaks võivad sügisel tehtud haavad paraneda aeglaselt ja olla vastuvõtlikud talvistele seeninfektsioonidele.
Noorte puude kujunduslõikus
Noore põld-pihlaka kujunduslõikus esimesel paaril aastal pärast istutamist on kriitilise tähtsusega tugeva ja kauni võra struktuuri loomisel, mis kestab kogu puu elu. Eesmärk ei ole puud lühemaks teha, vaid suunata tema kasvu ja luua tasakaalustatud harustik. Kujunduslõikust alustatakse tavaliselt teisel või kolmandal aastal pärast istutamist, andes puule esmalt aega korralikult juurduda.
Esimese asjana tuleb valida ja säilitada üks tugev, sirge ja püstine peaharu, millest saab puu tulevane tüvi ehk latv. Kõik konkureerivad ladvad, mis püüavad samuti domineerida, tuleb eemaldada. See tagab puule tugeva kesktelje ja väldib tulevikus mitmeharulise tüve teket, mis on nõrgem ja altim murdumisele. Kui latv on kahjustatud, tuleb valida selle asendajaks lähim tugev ja püstine külgoks.
Järgmise sammuna valitakse välja tulevased põhioksad ehk skelettoksad. Need peaksid olema ühtlaselt jaotunud ümber tüve, spiraalselt mööda tüve üles liikudes, mitte ei tohiks nad kõik lähtuda samalt kõrguselt. Ideaalne on, kui okste vaheline vertikaalne kaugus on vähemalt 15-20 cm. Oksad peaksid väljuma tüvest laia nurga all (üle 45 kraadi), kuna sellised oksad on tugevamad ja vähem altid murduma kui terava nurga all kasvavad oksad. Liiga madalal asuvad, terava nurga all kasvavad või vales suunas (risti, sissepoole) arenevad oksad eemaldatakse.
Noort puud ei tohiks korraga liiga palju lõigata. Üldreegel on, et ühe aasta jooksul ei eemaldata rohkem kui veerand kogu lehemassist. Lõikamine peaks olema järkjärguline protsess, mis toimub mitme aasta vältel. Igal aastal hinnatakse puu kasvu ja tehakse vajalikud korrektsioonid, eemaldades mõned valesti arenevad oksad ja suunates energiat soovitud struktuuri arengusse. Korralikult kujundatud noor puu vajab tulevikus oluliselt vähem hoolduslõikust.
Vanemate puude hoolduslõikus
Vanemate, väljakujunenud põld-pihlakate puhul on lõikuse peamine eesmärk tervise ja elujõu säilitamine, mitte enam niivõrd võra kujundamine. Hoolduslõikus on vähem intensiivne kui noore puu kujunduslõikus ja seda ei pruugi olla vaja teha igal aastal. Sageli piisab, kui puu vaadatakse üle iga kahe-kolme aasta tagant ja tehakse vaid hädavajalikud lõikused. Eesmärk on säilitada puu loomulikku kuju ja vältida drastilisi muutusi.
Hoolduslõikuse esimene ja kõige olulisem osa on alati sanitaarlõikus. Hoolikalt vaadatakse üle kogu võra ja eemaldatakse kõik surnud, haiged, pragunenud või muul moel kahjustatud oksad. Need lõigatakse tagasi terve puiduni või eemaldatakse täielikult tüve või peaharu küljest. See on oluline nii puu tervise kui ka ohutuse seisukohast, eriti suurte puude puhul.
Järgmisena tegeletakse võra struktuuri säilitamisega. Eemaldatakse oksad, mis on hakanud risti kasvama ja hõõruvad üksteise vastu. Samuti eemaldatakse võra sissepoole kasvavad oksad, mis tekitavad liigset tihedust ja varjavad valgust. Vajadusel võib võra ka kergelt harvendada, eemaldades mõned paralleelselt kasvavad või liiga lähestikku asuvad oksad, et parandada õhu ja valguse liikumist.
Samuti tuleb eemaldada kõik vesivõsud ja juurevõsud. Vesivõsud on tugevad, püstised võrsed, mis kasvavad jämedatelt okstelt või tüvelt, eriti pärast tugevat lõikust või stressi. Nad on nõrgalt kinnitunud, ei kanna tavaliselt vilja ja rikuvad puu kuju. Juurevõsud on võrsed, mis kasvavad välja juurtest puu ümber ja need tuleb eemaldada maapinna lähedalt. Mõlemad tuleks eemaldada kohe, kui nad ilmuvad, kuna noorelt on neid lihtne ära lõigata või murda.
Sanitaarlõikus ja eriolukordade lahendamine
Sanitaarlõikus on kõige fundamentaalsem ja vajalikum lõikuse tüüp, mis keskendub puu tervise parandamisele ja ohutuse tagamisele. See hõlmab surnud, haigete ja kahjustatud okste eemaldamist igas vanuses puudelt. Surnud puit ei täida puu jaoks enam ühtegi funktsiooni, kuid on ideaalne kasvulava seentele ja kahjuritele, mis võivad sealt edasi levida tervele puidule. Seetõttu on nende õigeaegne eemaldamine oluline ennetav taimekaitse meede.
Haigete okste, näiteks bakterpõletikust või seenhaavanditest kahjustatud okste, eemaldamisel tuleb olla eriti hoolikas. Lõige tuleb teha alati sügavale tervesse puitu, vähemalt 20-30 cm haigestunud osast allpool, et tagada kogu nakkusallika eemaldamine. Pärast iga sellist lõiget tuleb lõikeriistad (oksakäärid, saag) desinfitseerida piirituse või valgendilahusega, et vältida haigustekitaja edasikandmist teistele okstele või puudele.
Murdunud või lõhenenud oksad, mis on tekkinud näiteks tormi või lumekoormuse tagajärjel, kujutavad endast otsest ohtu ja need tuleks eemaldada esimesel võimalusel. Suurte ja raskete okste eemaldamisel tuleb kasutada kolme lõike tehnikat, et vältida oksa raskuse all koore lahti rebimist tüvelt. Esmalt tehakse lõige oksa alumisele poolele umbes 30 cm kaugusel tüvest, seejärel lõigatakse oks ülaltpoolt veidi kaugemalt läbi. Viimase lõikega eemaldatakse järelejäänud oksatüügas korrektselt oksakrae juurest.
Eriolukordadeks võib pidada ka vajadust piirata puu suurust, kui see on hakanud segama hooneid, elektriliine või kasvama üle krundi piiri. Sellisel juhul on oluline vältida puu ladva maha lõikamist, mis rikub puu loomuliku kuju ja põhjustab nn “luuakujulise” võsa teket. Selle asemel tuleks kasutada harvenduslõikust, kus se segavad oksad lõigatakse tagasi sobiva külgoksani, mis suunatakse kasvama soovitud suunas. Suuremate ja keerukamate lõikustööde puhul on alati mõistlik kaasata professionaalne arborist.
