Põld-pihlakas on meie kliimavöötmes täielikult külmakindel puu, mis on kohanenud talviste tingimustega ega vaja väljakujunenud isendina erilist talvekatet. Siiski on noored, äsja istutatud puud esimesel paaril talvel külma, jäise tuule ja päikesepõletuse suhtes tundlikumad. Seetõttu on oluline teada, kuidas noort puud talveks ette valmistada ja kaitsta, et tagada tema edukas talvitumine ja jõuline kasv kevadel. Korralik ettevalmistus aitab vältida talvekahjustusi, mis võivad pärssida puu arengut või halvemal juhul isegi põhjustada selle hukkumist.
Talveks valmistumine algab juba suve teises pooles. Oluline on lõpetada puu väetamine lämmastikurikaste väetistega juuli keskpaigaks. Hiline väetamine ergutab uute võrsete kasvu, mis ei jõua enne külmade saabumist piisavalt puituda ja on seetõttu külmaõrnad. Sügisel võib aga kasutada spetsiaalset sügisväetist, mis on kõrge kaaliumi- ja fosforisisaldusega, aidates puul paremini talveks valmistuda ja parandades selle külmakindlust.
Sügisene veevarude tankimine on samuti oluline osa talveks valmistumisel, eriti kui sügis on olnud kuiv. Enne püsivate külmade saabumist ja maapinna külmumist tuleks puud põhjalikult kasta. See tagab, et puu läheb talvele vastu piisava niiskusvaruga, mis aitab vältida talvist kuivamist. Igihaljaste taimede puhul on see veelgi kriitilisem, kuid ka heitlehised puud kaotavad talvel läbi koore teatud määral niiskust, eriti tuulise ja päikesepaistelise ilmaga.
Noorte puude puhul on peamisteks ohtudeks talvel tüve lõhenemine päikesepõletuse tagajärjel, koore kahjustamine näriliste poolt ja külmakahjustused juurestikule. Nende ohtude maandamiseks on olemas lihtsad ja tõhusad võtted, nagu tüve valgendamine või mähkimine, tüvekaitsete kasutamine ja juurestiku piirkonna multšimine. Nende tegevuste õigeaegne teostamine tagab noorele puule turvalise talvitumise ja hea stardi uueks hooajaks.
Ettevalmistus talveks
Põld-pihlaka edukas talvitumine saab alguse juba sügisestest hooldustöödest, mis aitavad puul end külmaks perioodiks ette valmistada. Üks olulisemaid tegevusi on puu ümbruse korrastamine. Kõik langenud lehed ja viljad tuleks hoolikalt kokku riisuda ja eemaldada. See on oluline sanitaarmeede, kuna langenud orgaanikas võivad talvituda mitmesugused haigustekitajad ja kahjurimunad, mis kevadel uuesti puud ründaksid. Puhas puualune vähendab oluliselt järgmise aasta taimekaitseprobleemide riski.
Kui sügis on kuiv, on hädavajalik puud enne maa külmumist korralikult kasta. See on eriti tähtis noorte, kuni kolme-nelja aasta vanuste puude puhul, mille juurestik pole veel sügavale arenenud. Piisav niiskusvaru mullas aitab vältida talvist füsioloogilist kuivamist, mis tekib siis, kui külmunud maapinnast ei saa juured kätte vett, mida puu kaotab päikese ja tuulega läbi koore. Põhjalik kastmine aitab juurtel ka paremini taluda madalaid temperatuure.
Suve lõpus ja sügise alguses tuleks vältida igasugust puu lõikamist, välja arvatud ilmselgelt murdunud või haigete okste eemaldamine. Lõikamine stimuleerib uute võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve puituda ja saavad seetõttu kindlasti külmakahjustusi. Suuremad hooldus- ja kujunduslõikused on kõige parem jätta hilistalvele või varakevadele, kui puu on sügavas puhkeseisundis.
Nagu eelnevalt mainitud, on õige väetamisrežiim samuti osa talveks valmistumisest. Lämmastikuga väetamine tuleb lõpetada suve keskel. Sügisel võib kasutada kaaliumirikast väetist, mis tugevdab taimekudesid ja aitab neil paremini taluda madalaid temperatuure. See aitab kaasa võrsete puitumisele ja valmistab pungad ette talviseks puhkeperioodiks, tagades nende elujõulisuse kevadeni.
Noorte puude kaitsmine külma eest
Noored, äsja istutatud põld-pihlakad on esimesel paaril talvel kõige haavatavamad ja vajavad seetõttu erilist kaitset. Üks suurimaid ohte on noore ja õhukese koorega tüvele tekkiv päikesepõletus. See tekib hilistalvel päikesepaisteliste päevade ja külmade ööde vaheldumisel. Päeval soojendab päike tüve lõunapoolset külge, rakud muutuvad aktiivseks, kuid öösel langeb temperatuur taas järsult, põhjustades rakkude külmumist ja hävimist. Tulemuseks on vertikaalsed praod ehk külmalõhed koores, mis on sissepääsuks haigustekitajatele.
Selle vältimiseks on kaks peamist meetodit: tüve valgendamine või mähkimine. Tüve valgendamine spetsiaalse tüvevalgendusvärvi või kustutatud lubja lahusega peegeldab päikesekiiri tagasi ja takistab tüve ülekuumenemist. Valgendatakse hilissügisel kuiva ilmaga maapinnast kuni alumiste oksteni. Teine võimalus on mähkida tüvi spetsiaalse valge tüvekaitsekanga, džuudikanga või isegi jõupaberiga. Mähis pakub lisaks päikesekaitsele ka mõningast kaitset külma eest.
Teine oluline kaitsemeede on juurestiku kaitsmine külma eest. Eriti ohtlik on see lumeta talvedel, kui maapind sügavalt läbi külmub. Selle vältimiseks tuleks sügisel, pärast maapinna kerget külmumist, laotada puu ümber paks, 10-15 cm paksune multšikiht. Multšiks sobib hästi kuiv turvas, kompost, koorepuru või kuivad lehed. Multšikiht toimib isolatsioonina, mis takistab maapinna liiga sügavat läbikülmumist ja kaitseb pindmisi juuri. Kevadel, kui maapind on sulanud, tuleks osa multšist eemaldada, et muld saaks kiiremini soojeneda.
Lisaks päikesele ja külmale on noortele puudele talvel suureks ohuks ka metsloomad, eriti jänesed ja kitsed, kes närivad meeleldi noorte puude siledat koort. See võib puud tugevalt kahjustada või isegi tappa, kui koor on ringjalt ära näritud. Selle vältimiseks on kõige kindlam paigaldada tüve ümber spetsiaalne plastikust või metallvõrgust tüvekaitse. See tuleks paigaldada sügisel ja eemaldada kevadel. Kaitse peab olema piisavalt kõrge, et jänesed ei ulatuks ka paksu lumikatte korral üle selle närima.
Väljakujunenud puude talvekindlus
Väljakujunenud, mitu aastat oma kasvukohal kasvanud põld-pihlakad on täiesti külmakindlad ja ei vaja talveks spetsiaalseid kaitsemeetmeid. Nende paks ja kare koor kaitseb tüve päikesepõletuse eest ning sügavale ja laiale arenenud juurestik on hästi kaitstud külma eest maapinnas. Terve ja heas toitumuses vanem puu on kohanenud talviste tingimustega ja elab ka karmimad talved probleemideta üle. Seetõttu keskendub nende puhul talvine hooldus pigem potentsiaalsete ohtude ennetamisele.
Üks peamisi ohte vanematele puudele talvel on raske ja märg lumi, mis võib koguneda okstele ja põhjustada nende murdumist. Eriti ohtlik on olukord, kui pehmele lumele sajab peale vihma, mis seejärel jäätub, suurendades oluliselt okste koormust. Kui võimalik, tuleks pärast tugevat lumesadu raputada puuokstelt maha liigne lumi, eriti kui see on märg ja raske. Seda tuleks teha ettevaatlikult, et mitte oksi kahjustada.
Ka jäide võib olla ohtlik, kattes kõik oksad paksu jääkihiga. Kuigi see on kaunis vaatepilt, võib jää raskus põhjustada peenemate okste murdumist. Sellises olukorras on vähe, mida aiapidaja teha saab, peale ootamise, et jää sulaks. Jääd ei tohiks kunagi proovida okstelt maha lüüa, kuna see tekitab rohkem kahju kui kasu. Tugeva ja korrektse võrastruktuuriga puu peab sellisele koormusele paremini vastu, mis rõhutab veelkord õigeaegse kujunduslõikuse olulisust noores eas.
Kuigi vanemad puud on üldiselt vastupidavad, tuleks neid siiski pärast talve, varakevadel, hoolikalt üle vaadata. Talve jooksul on võinud tekkida kahjustusi tuule, lume või jää tõttu. Kõik murdunud, lõhenenud või muul viisil kahjustatud oksad tuleks eemaldada. See sanitaarlõikus aitab vältida haigustekitajate sisenemist läbi haavade ja tagab puu puhta ja terve välimuse uueks kasvuperioodiks.
Talvekahjustuste ennetamine ja hooldus
Talvekahjustuste ennetamine on alati lihtsam kui nende tagajärgedega tegelemine. Kõige olulisem ennetav meede on puu tervise ja elujõu hoidmine kogu kasvuperioodi vältel. Tugev ja terve puu, mis on saanud piisavalt vett ja toitaineid ning mida ei ole vaevanud haigused või kahjurid, läheb talvele vastu palju tugevamana ja suudab talvistele stressiteguritele paremini vastu panna. Seega on kogu hooaja vältel tehtud hoolas töö parim ettevalmistus talveks.
Nagu eelnevalt käsitletud, on noorte puude kaitsmine päikesepõletuse, näriliste ja juurestiku külmumise eest peamised ennetavad tegevused. Nende meetmete korrektne ja õigeaegne rakendamine minimeerib levinumate talvekahjustuste riski. Tüvekaitsevahendid tuleks paigaldada hilissügisel ja eemaldada varakevadel, et vältida niiskuse kogunemist ja koore haudumist soojade ilmadega.
Kui talvekahjustused on siiski tekkinud, tuleb nendega tegeleda varakevadel. Väiksemad külmalõhed tüvel paranevad sageli ise, kuid oluline on hoida haav puhas. Suuremaid ja lahtise koorega pragusid võib puhastada lahtisest koorest ja töödelda haavapeitsiga, et vältida seente sissetungi. Murdunud või tugevalt kahjustatud oksad tuleb lõigata tagasi terve puiduni, tehes puhta ja sileda lõike.
Külm võib kahjustada ka õie- ja lehepungi, eriti hiliskevadiste öökülmade ajal, kui pungad on juba avanema hakanud. See võib vähendada või hävitada selle aasta saagi. Väiksemate puude puhul võib hilisöökülmaohu korral kasutada katteloori, kuid suurte puude puhul on kaitse praktiliselt võimatu. Seetõttu on oluline valida põld-pihlakale kasvukoht, mis ei asu madalas lohus, kuhu külm õhk koguneb, vaid pigem kõrgemal ja õhurikkamal alal.
