Ahtalehine pojeng on üldiselt vastupidav taim, kuid sarnaselt teistele pojengidele võib teda ohustada mitu seenhaigust, eriti niisketel ja jahedatel perioodidel. Kõige levinum ja ohtlikum haigus on hahkhallitus (Botrytis paeoniae), mis võib nakatada taime kõiki maapealseid osi – varsi, lehti, õiepungi ja õisi. Nakatumise esimesed märgid on noorte võrsete närbumine ja mustaks muutumine varre alumises osas, justkui oleksid need tulega kõrvetatud. Hiljem ilmuvad lehtedele suured tumedad laigud ja õiepungad muutuvad pruuniks ning ei avane, kattudes iseloomuliku halli seenekirmega.
Teine levinud probleem on jahukaste, mis ilmneb tavaliselt suve teises pooles soojade päevade ja jahedate öödega. Jahukaste tunneb ära valge, pulbrilise kirme järgi lehtede ülemisel pinnal. Kuigi see haigus ei ole taimele tavaliselt surmav, vähendab see fotosünteesi võimet, nõrgestab taime üldist seisundit ja rikub tema dekoratiivset välimust. Tugeva nakkuse korral võivad lehed enneaegselt kolletuda ja variseda.
Pojengi-lehelaiksus on veel üks seenhaigus, mis põhjustab lehtedele ümaraid või ebakorrapäraseid lillasid või pruune laike. Aja jooksul võivad laikude keskosad muutuda heledamaks ja kuivada. Sarnaselt jahukastele ei ole lehelaiksus tavaliselt taimele eluohtlik, kuid rikub samuti lehestiku välimust ja võib tugeva nakkuse korral taime nõrgestada. Haigustekitajad talvituvad nakatunud taimejäänustel, mistõttu on sügisene koristus väga oluline.
Kõikide nende seenhaiguste arengut soodustavad sarnased tingimused: liigniiskus, halb õhuringlus ja jahe ilm. Seetõttu on parimaks kaitseks ennetavad meetmed, mis loovad taimele ebasoodsad tingimused haigustekitajate arenguks. Kui haigus on juba ilmnenud, tuleb nakatunud taimeosad koheselt eemaldada ja hävitada, et takistada edasist levikut. Tugeva nakkuse korral võib olla vajalik kasutada sobivat fungitsiidi.
Ennetusmeetmed haiguste vastu
Parim viis ahtalehise pojengi haigustega võitlemiseks on ennetus, mis algab juba õigest kasvukoha valikust. Taim tuleks istutada päikesepaistelisse ja avatud kohta, kus on tagatud hea õhuringlus. Tihedalt istutatud taimed, müüride või hekkide lähedus takistavad õhu liikumist, mistõttu püsib lehestik pärast vihma või kastmist kauem niiske, luues ideaalsed tingimused seenhaiguste arenguks. Piisav vahekaugus taimede vahel on seega kriitilise tähtsusega.
Õige kastmistehnika on samuti oluline ennetusmeede. Kasta tuleks alati hommikuti ja suunata vesi otse juurepiirkonda, vältides lehtede ja õite märjaks tegemist. See aitab minimeerida aega, mil lehestik on niiske. Lisaks on oluline vältida ülekastmist ja tagada hea drenaaž, kuna vettinud muld nõrgestab juurestikku ja muudab taime haigustele vastuvõtlikumaks.
Aia hügieen on üks tõhusamaid viise haigustekitajate leviku tõkestamiseks. Sügisel, pärast lehtede kolletumist, tuleb kõik maapealsed taimeosad lõigata maapinna lähedalt maha ja aiast hoolikalt eemaldada. Neid ei tohi komposteerida, kuna seenhaiguste eosed võivad kompostis säilida ja järgmisel aastal uuesti taimi nakatada. Ka suvel tuleks regulaarselt eemaldada kõik närbunud õied ja haigusnähtudega lehed.
Tasakaalustatud väetamine aitab kasvatada tugevaid ja haigustele vastupidavamaid taimi. Vältida tuleks liigset lämmastikväetist, mis soodustab pehmete ja haigustele vastuvõtlike kudede arengut. Selle asemel tuleks eelistada kaaliumi- ja fosforirikkaid väetisi, mis tugevdavad taime rakuseinu ja parandavad üldist vastupanuvõimet. Terve ja elujõuline taim suudab haigustekitajate rünnakule paremini vastu panna.
Peamised kahjurid
Ahtalehine pojeng on kahjuritele suhteliselt vastupidav, kuid mõned putukad võivad siiski probleeme tekitada. Kõige sagedamini võib pojengiõitel ja -pungadel märgata sipelgaid. On levinud eksiarvamus, et sipelgad kahjustavad pungi, kuid tegelikult see nii ei ole. Sipelgad on meelitatud magusast ja kleepuvast nestest, mida õiepungad eritavad, ning nad ei tee taimele kahju. Mõned eksperdid isegi usuvad, et sipelgad aitavad pungade avanemisele kaasa ja kaitsevad neid teiste, kahjulikumate putukate eest.
Reaalsemat ohtu kujutavad endast lehetäid, kes imevad mahla noortest võrsetest ja lehtedest, põhjustades nende kängumist ja moondumist. Lehetäid eritavad ka kleepuvat ainet, nn mesinestet, mis soodustab musta tahmliku seene arengut lehtedel. Lehetäide kolooniaid võib leida tavaliselt võrsete tippudest ja lehtede alumiselt küljelt. Väiksema koloonia puhul võib need lihtsalt veejoaga maha pesta või kasutada rohelise seebi lahust.
Harvemini võivad ahtalehist pojengi kahjustada kilptäid ja villtäid, kes kinnituvad vartele ja lehtedele ning imevad samuti taimemahla. Neid on raskem märgata ja tõrjuda kui lehetäisid. Ka tripsid ehk ripstiivalised võivad soojadel ja kuivadel suvedel kahju teha, imedes mahla õielehtedest ja põhjustades nende värvimuutust ja enneaegset närbumist. Nende kahjurite tõrjeks võib kasutada süsteemseid või kontaktseid insektitsiide, eelistades loodussõbralikke vahendeid nagu neemõli.
Mulla all võivad taime juuri kahjustada traatussid (naksurlaste vastsed) ja aiapõrnika vastsed, eriti kui aed on rajatud endisele rohumaale. Nad toituvad taime juurtest, mis võib põhjustakstaime närbumist ja kasvu peatumist. Nende kahjurite tõrje on keeruline ja nõuab mulla harimist ja spetsiaalsete mullapreparaatide kasutamist. Üldiselt on aga olulised kahjurikahjustused ahtalehise pojengi puhul siiski haruldased.
Tõrjevõtted ja looduslikud lahendused
Kahjurite ja haiguste tõrjel tuleks alati eelistada integreeritud taimekaitse põhimõtteid, mis kombineerivad erinevaid meetodeid ja seavad esikohale ennetuse ning looduslikud lahendused. Keemilisi pestitsiide tuleks kasutada ainult viimase abinõuna, kui muud meetodid ei ole andnud tulemusi. Enne mistahes tõrjevahendi kasutamist on oluline probleem õigesti diagnoosida, et valida sobiv ja efektiivne lahendus.
Seenhaiguste, nagu jahukaste ja hahkhallituse, vastu võitlemiseks võib kasutada erinevaid koduseid ja looduslikke vahendeid. Näiteks võib pritsida taimi kaaliumpermanganaadi (kergelt roosa lahus) või sooda (1 supilusikatäis soodat, 1 teelusikatäis vedelseepi ja 4 liitrit vett) lahusega. Need vahendid muudavad lehepinna keskkonna seente arenguks ebasobivaks. Samuti on olemas bioloogilisi fungitsiide, mis põhinevad kasulikel mikroorganismidel.
Kahjurite, nagu lehetäide, tõrjeks on efektiivne rohelise seebi või nõudepesuvahendi lahus (1-2 supilusikatäit seepi 10 liitri vee kohta). Seebilahus katab putukad kilega ja lämmatab nad. Oluline on pritsida nii lehtede ülemist kui ka alumist külge. Teine võimas looduslik insektitsiid on neemõli, mis on efektiivne paljude imevate ja närivate putukate vastu ning toimib ka fungitsiidina.
Kasulike putukate aeda meelitamine on samuti oluline osa looduslikust taimekaitsest. Lepatriinud ja nende vastsed, kiilassilmad ja sirelased on kõik aplad lehetäide sööjad. Nende aeda meelitamiseks tuleks kasvatada mitmekesist valikut õistaimi, näiteks tilli, koriandrit ja peiulilli, ning vältida laia toimespektriga keemiliste insektitsiidide kasutamist, mis hävitavad nii kahjulikke kui ka kasulikke putukaid. Terve ja tasakaalus aia ökosüsteem on parim kaitse kahjurite ja haiguste vastu.
Viirushaigused ja muud probleemid
Kuigi haruldased, võivad pojenge nakatada ka viirushaigused, mille vastu ravi puudub. Kõige tuntum on pojengi rõngaslaiksuse viirus, mis põhjustab lehtedele heledaid, kollakaid või kreemikaid rõngaid, triipe või laike. Sümptomid on tavaliselt kõige paremini nähtavad kevadel ja võivad suve jooksul tuhmuda või kaduda. Kuigi viirus tavaliselt taime ei tapa, võib see vähendada tema elujõudu ja õitsemist.
Viirused levivad peamiselt nakatunud paljundusmaterjaliga (jagatud taimed) või putukate, näiteks lehetäide kaudu. Ka määrdunud aiatööriistad, eriti lõikeriistad, võivad viirust ühelt taimelt teisele edasi kanda. Seetõttu on väga oluline osta istutusmaterjali usaldusväärsetelt müüjatelt ja desinfitseerida oma tööriistu (näiteks piirituse või valgendilahusega) enne iga taime kallale asumist, eriti jagamise või lõikamise ajal.
Kui avastad oma aias viirusega nakatunud taime, on kõige kindlam see koheselt välja kaevata ja hävitada, et vältida haiguse levikut teistele pojengidele. Taime ei tohi komposteerida. Samale kohale ei tohiks mitu aastat uut pojengi istutada. Kahjuks puudub viirushaiguste vastu tõhus ravi, seega on ennetus ainus viis oma taimi kaitsta.
Lisaks haigustele ja kahjuritele võivad ahtalehise pojengi heaolu mõjutada ka abiootilised ehk mitteelusloodusest tingitud probleemid. Näiteks võib liiga intensiivne lõunapäike kuumades kliimades põhjustada lehtede põletust. Toitainete puudus või ülejääk mullas võib samuti väljenduda lehtede värvimuutustes või kasvuprobleemides. Õige kasvukoha valik ja tasakaalustatud hooldus aitavad enamikku neist probleemidest vältida ja tagada taime hea tervise.
