Kuigi habeõis on tuntud oma vähenõudliku iseloomu poolest ja suudab hakkama saada ka toitainevaesemas pinnases, aitab läbimõeldud ja tasakaalustatud väetamine oluliselt kaasa taime tervisele, kasvule ja eriti õitsemise rikkalikkusele. Väetamine ei tähenda taime toitainetega üle kuhjamist; vastupidi, liigne väetamine, eriti lämmastikuga, võib kasu asemel hoopis kahju tuua, soodustades lopsakat, kuid nõrka lehekasvu õite arvelt. Seetõttu on oluline mõista habeõie spetsiifilisi toitainevajadusi ja pakkuda talle just neid elemente, mida ta vajab õiges koguses ja õigel ajal. Korralik väetamisplaan on investeering taime pikaajalisse ilusse ja elujõusse.
Habeõie peamised toitainevajadused on sarnased enamiku õitsvate põõsastega, keskendudes kolmele makroelemendile: lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik on hädavajalik lehtede ja varte kasvuks, tagades taime rohelise ja lopsaka välimuse. Fosfor mängib võtmerolli juurestiku arengus, energia ülekandes ja mis kõige tähtsam, õiepungade moodustamisel ja arengul. Piisav fosforitase on rikkaliku õitsemise eelduseks. Kaalium on aga taime üldise tervise ja vastupanuvõime seisukohalt ülioluline. See reguleerib vee liikumist taimes, tugevdab rakuseinu ning aitab taimel paremini taluda põuda, külma ja haigusi.
Lisaks nendele kolmele põhielemendile vajab habeõis ka mitmesuguseid mikroelemente, nagu magneesium, väävel, raud, mangaan ja boor, kuid seda palju väiksemates kogustes. Terves ja viljakas aiamullas, mis on rikas orgaanilise aine poolest, on need mikroelemendid tavaliselt piisavas koguses olemas. Seetõttu ongi komposti ja teiste orgaaniliste materjalide kasutamine mulla parandamisel nii oluline – need ei paku mitte ainult makrotoitaineid, vaid ka laia spektrit mikroelemente, tagades taimele tasakaalustatud toitumise.
Kõige olulisem on meeles pidada tasakaalu. Liiga palju lämmastikku viib nõrkade, väljaveninud võrsete ja väheste õiteni. Liiga vähe fosforit pärsib õitsemist ja juurte arengut. Seetõttu on habeõie jaoks ideaalne väetis selline, kus fosfori (P) ja kaaliumi (K) osakaal on võrdne või isegi veidi suurem kui lämmastiku (N) osakaal. Sellised väetised on sageli märgistatud kui “õitsvate taimede” või “rooside” väetised.
Millal ja kui tihti väetada
Väetamise ajastamine on sama oluline kui õige väetise valik. Habeõie puhul on kõige kriitilisem aeg väetamiseks varakevadel, vegetatsiooniperioodi alguses. See langeb tavaliselt kokku iga-aastase tagasilõikusega, mis toimub märtsis või aprillis. Pärast talvepuhkust ja tugevat lõikust vajab taim energiat ja toitaineid, et alustada uute, tugevate võrsete kasvatamist. Just nendel uutel võrsetel arenevad suve lõpus õied, seega on kevadine väetamine otseselt seotud sügisese õiteiluga. Ühest korralikust väetamiskorrast kevadel piisab tavaliselt terveks hooajaks.
Vältida tuleks habeõie väetamist suve teises pooles või sügisel. Hilissuvine väetamine, eriti lämmastikurohkete väetistega, võib stimuleerida uut kasvu, mis ei jõua enne talve tulekut piisavalt puituda. Sellised noored ja õrnad võrsed on külmaõrnad ja saavad talvel kergesti kahjustada, mis omakorda nõrgestab taime ja muudab selle vastuvõtlikumaks haigustele. Seega, lase taimel sügisel rahulikult kasv lõpetada ja valmistuda talvepuhkuseks. Viimane väetamise aeg peaks olema hiljemalt juuli keskel.
Väetamise sagedus sõltub suuresti mulla viljakusest. Viljakas, kompostirikkas aiamullas kasvav habeõis ei pruugi igal aastal lisaväetamist vajadagi. Sel juhul piisab, kui igal kevadel lisada taime ümber kiht värsket komposti, mis toimib nii multši kui ka aeglaselt vabaneva väetisena. Toitainevaesematel ja liivastel muldadel on aga iga-aastane kevadine väetamine kompleksväetisega soovitatav, et tagada taimele kõik vajalikud toitained.
Konteineris kasvavad habeõied vajavad sagedasemat väetamist kui avamaal kasvavad taimed. Kuna potimullast uhutakse toitained regulaarse kastmisega kiiremini välja, tuleb neid sagedamini asendada. Konteineritaimi on soovitatav väetada aktiivsel kasvuperioodil (maist juulini) umbes kord kuus tasakaalustatud vedelväetisega. Kasuta väetist alati vastavalt pakendi juhistele, eelistades pigem lahjemat lahust, et vältida juurte põletamist.
Orgaanilised ja mineraalväetised
Aednikul on valida kahe peamise väetisetüübi vahel: orgaanilised ja mineraalväetised. Orgaanilised väetised on looduslikku päritolu, näiteks kompost, laagerdunud sõnnik, kondijahu või merevetikaekstrakt. Nende suurim eelis on see, et lisaks toitainetele parandavad nad ka mulla struktuuri, suurendavad huumusesisaldust ja soodustavad kasulike mikroorganismide tegevust. Toitained vabanevad orgaanilistest väetistest aeglaselt, mikroorganismide tegevuse tulemusena, mis tagab taimele pikaajalise ja ühtlase toitainetega varustatuse ning vähendab üleväetamise riski.
Habeõie jaoks on parim orgaaniline väetis kahtlemata hästi lagunenud kompost. Laota igal kevadel 3-5 cm paksune kiht komposti ümber taime juurepiirkonna ja sega see kergelt mulla pealmise kihiga. See annab taimele kõik vajalikud toitained terveks hooajaks ja toimib samal ajal ka niiskust hoidva multšina. Teine hea valik on laagerdunud veise- või hobusesõnnik, kuid veendu, et see oleks täielikult lagunenud, sest värske sõnnik võib taime juuri kahjustada.
Mineraalväetised on tööstuslikult toodetud ja sisaldavad toitaineid kontsentreeritud ja kiiresti omastataval kujul. Need on mugavad kasutada ja annavad kiire tulemuse, mis võib olla kasulik ilmselgete toitainepuuduse tunnustega taimede puhul. Habeõie jaoks sobib kõige paremini aeglaselt vabanev granuleeritud kompleksväetis, mille N-P-K suhe on tasakaalus või kergelt fosfori- ja kaaliumirikas (nt 10-10-10 või 5-10-10). Aeglaselt vabanevad graanulid tagavad toitainete eraldumise pikema perioodi jooksul, vähendades nende leostumist pinnasesse ja üleväetamise ohtu.
Mineraalväetiste kasutamisel on oluline järgida täpselt pakendil olevaid juhiseid ja mitte ületada soovitatud koguseid. Laota graanulid ühtlaselt ümber taime, vältides nende sattumist otse tüvele või lehtedele. Pärast väetise laotamist sega see kergelt mulda ja kasta põhjalikult, et toitained hakkaksid lahustuma ja jõuaksid juurteni. Kuigi mineraalväetised on tõhusad, ei paranda nad mulla struktuuri, seega on parim lähenemine sageli orgaaniliste ja mineraalväetiste kombineeritud kasutamine – kompost mulla parandamiseks ja mineraalväetis vajadusel lisatoiduks.
Toitainepuuduse ja üleväetamise tunnused
Taime hoolikas jälgimine aitab märgata võimalikke probleeme toitainete omastamisega. Toitainepuudus võib avalduda mitmel moel. Kõige levinum on lämmastikupuudus, mille tunnuseks on vanemate, alumiste lehtede kahvatuks või kollaseks muutumine (kloroos) ja taime üldine kängumine. Lehed jäävad väikeseks ja uute võrsete kasv on aeglane. Kuna lämmastik on taimes liikuv, suunab taim selle vanematelt lehtedelt noorematele, mistõttu ilmnevad sümptomid esmalt alumistel lehtedel.
Fosforipuudus avaldub sageli lehtede lillakas või pronksjas toonis, eriti noortel taimedel jahedate ilmadega. Kasv on samuti aeglane ning õitsemine on nõrk või puudub üldse. Kaaliumipuudus seevastu põhjustab tavaliselt lehtede servade ja tippude kollaseks või pruuniks muutumist ja kuivamist, justkui oleksid need kõrbenud. Taim on ka vastuvõtlikum haigustele ja põuastressile. Mikroelementide puudused on harvemad, kuid näiteks rauapuudus põhjustab nooremate lehtede kollaseks muutumist, samal ajal kui leherood jäävad roheliseks.
Sama oluline kui toitainepuuduse märke ära tunda, on vältida üleväetamist, mis võib olla taimele isegi kahjulikum. Üleväetamise kõige sagedasem põhjus on liigne lämmastiku kasutamine. See väljendub ülemäära kiires, lopsakas ja tumerohelises lehekasvus, kuid õisi on vähe või need puuduvad sootuks. Oksad on pikad, peenikesed ja nõrgad ning võivad kergesti murduda. Selline taim on ka vastuvõtlikum lehetäide rünnakule ja seenhaigustele.
Liiga suur väetisekontsentratsioon mullas võib tekitada nn väetisepõletuse. See kahjustab taime juuri, mis ei suuda enam vett omastada. Selle tulemusena võivad taime lehed närbuda, kollaseks või pruuniks muutuda ja maha langeda – sümptomid, mis sarnanevad põuale. Mulla pinnale võib tekkida valge soolade kirme. Üleväetamise kahtluse korral tuleks lõpetada igasugune väetamine ja kasta taime paari nädala jooksul ohtra veega, et aidata liigsed soolad mullast välja uhtuda. Parim reegel on alati pigem alaväetada kui üleväetada – habeõis andestab toitainete puuduse kergemini kui nende liiasuse.
Mulla pH roll toitainete omastamisel
Mulla pH ehk selle happesuse või aluselisuse tase on tihti tähelepanuta jäetud, kuid äärmiselt oluline tegur, mis mõjutab otseselt taimede võimet toitaineid omastada. Isegi kui mullas on piisavalt toitaineid, võib vale pH taseme korral olla nende kättesaadavus taime jaoks piiratud. Enamik taimi, sealhulgas habeõis, eelistab kergelt happelist kuni neutraalset mulda, mille pH väärtus jääb vahemikku 6.0 kuni 7.0. Selles vahemikus on enamik olulisi makro- ja mikroelemente taimejuurtele kõige paremini kättesaadavad.
Kui muld on liiga happeline (pH alla 6.0), võivad mõned toitained, nagu alumiinium ja mangaan, muutuda liiga lahustuvaks ja taimele mürgiseks. Samal ajal väheneb oluliste toitainete, nagu kaltsiumi, magneesiumi ja fosfori, kättesaadavus. Liiga aluselises ehk leeliselises mullas (pH üle 7.5) on aga probleemiks raua, mangaani, tsingi ja fosfori halb lahustuvus. See tähendab, et kuigi need elemendid on mullas olemas, ei suuda taim neid omastada, mis viib puudushaiguste tekkeni. Näiteks rauapuudusest tingitud kloroos (noorte lehtede kollaseks muutumine) on tüüpiline probleem just liiga aluselises pinnases.
Seetõttu on enne suurte muudatuste tegemist väetamisplaanis või kui taimel esinevad püsivad toitainepuuduse sümptomid, hea mõte testida oma aia mulla pH-d. Selleks on olemas lihtsad ja taskukohased testkomplektid, mida saab osta aianduskeskustest. Testi tulemuste põhjal saab otsustada, kas mulla pH-d on vaja korrigeerida. Liiga happelise mulla parandamiseks kasutatakse lubiväetisi, näiteks dolomiidilupja, mis tõstab pH taset ja rikastab mulda kaltsiumi ja magneesiumiga.
Liiga aluselise mulla happelisemaks muutmiseks võib kasutada väävlit, happelist turvast või spetsiaalseid happelisi väetisi (nt ammooniumsulfaati). Mulla pH korrigeerimine on aeglane protsess ja seda tuleks teha järk-järgult, järgides hoolikalt toote pakendil olevaid juhiseid. Stabiilse ja optimaalse pH taseme tagamine loob habeõiele ideaalse keskkonna, kus ta suudab maksimaalselt ära kasutada nii mullas olemasolevaid kui ka lisatud toitaineid, mis on terve kasvu ja rikkaliku õitsemise aluseks.
📷Agnieszka Kwiecień, Nova, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons
