Kuigi dieffenbachia on üldiselt vastupidav toataim, ei ole ta täielikult immuunne haiguste ja kahjurite rünnakutele. Kõige sagedamini tekivad probleemid siis, kui taime hooldamisel on tehtud vigu ja tema vastupanuvõime on nõrgenenud. Vale kastmine, ebapiisav valgus, kuiv õhk või toitainete puudus loovad soodsad tingimused nii kahjurite paljunemiseks kui ka haiguste arenguks. Seetõttu on parim kaitse haiguste ja kahjurite vastu ennetus ja taimele optimaalsete kasvutingimuste tagamine. Oluline on oma taime regulaarselt kontrollida, et märgata probleeme varajases staadiumis, mil nendega on kõige lihtsam tegeleda. Järgnevalt vaatleme lähemalt levinumaid dieffenbachiat kimbutavaid probleeme ja pakume lahendusi nende tõrjeks.
Ennetav hooldus on kõige tõhusam strateegia dieffenbachia tervise hoidmisel. See algab juba taime ostmisel, mil tuleks isend hoolikalt üle vaadata, et sellel ei oleks nähtavaid kahjureid ega haigustunnuseid. Uus taim tuleks kodus paigutada esialgu teistest taimedest eemale karantiini paariks nädalaks, et veenduda selle tervislikkuses. Igapäevases hoolduses on võtmetähtsusega õige kastmisrežiim, piisav valgus ja õhuniiskus. Ülekastmine on peamine juuremädaniku põhjus, kuiv õhk aga soodustab kedriklestade levikut.
Regulaarne taime ülevaatus on hädavajalik. Vähemalt kord nädalas tuleks hoolikalt uurida lehtede mõlemat külge, lehekaenlaid ja vart. Paljud kahjurid on väikesed ja peidavad end osavalt, seega võib nende märkamiseks olla vajalik luubi kasutamine. Tähelepanu tuleks pöörata igasugustele muutustele taime välimuses: kollased või pruunid laigud lehtedel, kleepuv kiht, valged vatitupsusarnased moodustised või peenike võrgend lehtede all. Mida varem probleem avastada, seda lihtsam on sellest vabaneda.
Taime puhtana hoidmine aitab samuti kahjureid eemal hoida. Lehtedele kogunenud tolm ei ole mitte ainult inetu, vaid pakub ka varjupaika kahjuritele ja takistab fotosünteesi. Lehti tuleks regulaarselt puhastada niiske lapiga või pesta taime leige duši all. See lihtne protseduur eemaldab nii tolmu kui ka võimalikud kahjurid ja nende munad. Samuti on oluline eemaldada koheselt kõik kolletunud, kuivanud või haigustunnustega lehed, et vältida probleemide levikut taime teistele osadele.
Kui hoolimata ennetusmeetmetest peaksid kahjurid või haigused siiski ilmnema, on oluline tegutseda kiiresti ja sihikindlalt. Esmalt tuleks kahjustatud taim isoleerida teistest, et vältida nakkuse levikut. Seejärel tuleb valida sobiv tõrjemeetod, eelistades esialgu looduslikke ja vähem toksilisi vahendeid. Keemiliste taimekaitsevahendite kasutamine peaks jääma viimaseks abinõuks, eriti sisetingimustes.
Ennetus kui parim kaitse
Ennetus on dieffenbachia tervise nurgakivi ja algab juba enne taime koju toomist. Poes vali alati taim, mis näeb välja terve, tugev ja elujõuline. Kontrolli hoolikalt lehtede alumisi külgi, varre ja mulla pinda võimalike kahjurite või nende tegevuse jälgede (võrgendid, kleepuvad eritised) suhtes. Väldi taimi, millel on kollased või laigulised lehed, närbunud välimus või mis tunduvad ebastabiilsed. Terve taim kohaneb uue keskkonnaga paremini ja on haigustele vähem vastuvõtlik.
Kodus on kõige olulisem ennetav meede taimele stabiilsete ja sobivate kasvutingimuste loomine. See tähendab eredat, kuid kaudset valgust, stabiilset sooja temperatuuri ilma tõmbetuuleta ning piisavat õhuniiskust. Stressis taim, mis kannatab näiteks valguse puuduse, ülekastmise või kuiva õhu käes, on kahjuritele ja haigustele kerge saak. Tugev ja hästi hooldatud taim suudab aga paljudele rünnakutele ise vastu seista.
Hea hügieen on samuti kriitilise tähtsusega. Kasuta alati puhtaid potte ja tööriistu, eriti ümberistutamisel või lõikamisel, et vältida haigustekitajate levikut. Eemalda regulaarselt kõik vanad, kolletunud või langenud lehed nii taime küljest kui ka mullapinnalt. Need pakuvad ideaalset peidu- ja paljunemiskohta seentele ja kahjuritele. Lehtede perioodiline pesemine leige veega aitab eemaldada tolmu ja potentsiaalsed sissetungijad.
Uute taimede karantiini paigutamine on lihtne, kuid väga tõhus ennetusmeede. Hoia uut taime vähemalt kaks kuni neli nädalat teistest toataimedest eraldi. Selle aja jooksul jälgi teda hoolikalt võimalike probleemide ilmnemise suhtes. See väike ettevaatusabinõu võib päästa kogu sinu taimekollektsiooni laastavast kahjurite invasioonist või haiguspuhangust. Ennetus nõuab küll veidi rohkem tähelepanu, kuid säästab pikemas perspektiivis palju aega, raha ja südamevalu.
Levinumad kahjurid ja nende tõrje
Üks sagedasemaid dieffenbachia kahjureid on kedriklest. Need on imepisikesed ämblikulaadsed, keda on palja silmaga raske märgata. Nende kohalolekule viitab peenike võrgend lehtede alumisel küljel ja lehekaenlais ning lehtede muutumine kollakaks ja täpiliseks. Kedriklestad armastavad kuiva ja sooja õhku, seega on parim ennetus piisava õhuniiskuse tagamine. Tõrjeks võib taime pesta rohelise seebi lahusega ja seejärel põhjalikult loputada. Tugevama nakkuse korral võib kasutada neemõlil põhinevat pritsimislahust.
Lehetäid on samuti levinud probleem. Need väikesed, tavaliselt rohelised või mustad putukad kogunevad kolooniatena noortele võrsetele ja lehtede alumistele külgedele, imedes taimemahla. Nende tegevuse tagajärjel muutuvad lehed krimpsuliseks ja kleepuvaks lehetäide eritatavast magusast “mesikastest”. Väiksema koloonia saab eemaldada käsitsi või pesta maha tugeva veejoaga. Tõhus on ka pritsimine rohelise seebi ja piirituse seguga (1 liitri vee kohta 20 g rohelist seepi ja 20 ml piiritust).
Villatäid on kergesti äratuntavad väikeste valgete vatitupsusarnaste moodustiste järgi, mis ilmuvad lehekaenlaisse ja vartele. Need putukad imevad samuti taimemahla ja nõrgestavad taime. Üksikud villatäid saab eemaldada piiritusse kastetud vatitikuga. Suurema koloonia puhul tuleb appi võtta pritsimine neemõli või rohelise seebi lahusega. Oluline on olla põhjalik ja korrata protseduuri nädalaste intervallidega, et hävitada ka vastkoorunud isendid.
Kilptäid on raskemini tõrjutavad kahjurid. Nad kinnituvad lehtedele ja vartele väikeste pruunide või kollakate kilpidena ja on seetõttu keemilistele vahenditele vähem vastuvõtlikud. Noori, liikuvaid isendeid on lihtsam hävitada, kuid täiskasvanud kilptäid tuleks esmalt maha kraapida näiteks vana hambaharjaga ja seejärel töödelda taime piirituse või õli-seebilahusega, mis lämmatab kahjurid. Tõrje nõuab kannatlikkust ja järjepidevust.
Seente ja bakterite põhjustatud haigused
Juuremädanik on dieffenbachia üks ohtlikumaid haigusi, mida põhjustavad mullas elutsevad seened. Selle peamine põhjus on peaaegu alati ülekastmine ja halb drenaaž, mis tekitab juurtele hapnikuvaese ja liigniiske keskkonna. Taime maapealsed sümptomid on närbumine (isegi märja mulla korral), alumiste lehtede kollaseks muutumine ja varre aluse pehmenemine. Ainus viis taime päästmiseks on see potist välja võtta, eemaldada kõik mädanevad (pruunid ja pehmed) juured, töödelda lõikepindu fungitsiidi või söepulbriga ja istutada värskesse, kuiva ja hästi õhustatud mulda.
Lehelaiksus on teine levinud seenhaigus, mis avaldub tumedate, sageli kollase haloga ümbritsetud laikudena lehtedel. Laigud võivad aja jooksul suureneda ja kokku sulada. Haiguse arengut soodustab kõrge õhuniiskus ja halb õhuringlus. Tõrjeks tuleks eemaldada ja hävitada kõik kahjustunud lehed, et vältida eoste edasist levikut. Vältida tuleks lehtede niisutamist, eriti õhtusel ajal. Vajadusel võib taime pritsida vasepreparaate sisaldava fungitsiidiga.
Bakteriaalne lehepõletik avaldub vesiste, tumedate ja sageli ebameeldiva lõhnaga laikudena lehtedel. Laigud levivad kiiresti ja võivad taime lühikese ajaga hävitada. Seda haigust soodustab samuti liigne niiskus ja soojus. Bakteriaalsete haiguste vastu on tõhusaid ravimeid vähe, seega on ennetus võtmetähtsusega. Tuleb vältida taimede liiga tihedat paigutust, tagada hea õhuringlus ja vältida lehtede märjaks tegemist. Kõik nakatunud taimeosad tuleb koheselt eemaldada ja hävitada.
Antraknoos on seenhaigus, mis põhjustab lehtedele tumepruune kuni musti sissevajunud laike, mis on sageli kontsentriliste ringidega. See haigus levib veepritsmetega ja soojades, niisketes tingimustes. Nagu teistegi seenhaiguste puhul, on oluline eemaldada haiged lehed, parandada õhuringlust ja vältida lehtede niisutamist. Tõrjevahendina võib kasutada sobivat fungitsiidi vastavalt pakendi juhistele.
Füsioloogilised probleemid ja nende põhjused
Lehtede otste ja servade pruuniks muutumine on väga levinud probleem, millel võib olla mitu põhjust. Kõige sagedamini on põhjuseks liiga kuiv toaõhk, eriti kütteperioodil. Teised võimalikud põhjused on ebaregulaarne kastmine (nii üle- kui ka alakastmine), liiga kare või klooririkas kastmisvesi või toitainete puudus. Probleemi lahendamiseks tuleks tõsta õhuniiskust, korrigeerida kastmisrežiimi ja kasutada seisnud või filtreeritud vett. Kuivanud leheotsad võib esteetilistel kaalutlustel kääridega ära lõigata, jättes alles kitsa kuivanud riba, et vältida elusa koe kahjustamist.
Alumiste lehtede kollaseks muutumine ja mahakukkumine on dieffenbachia puhul teatud määral loomulik vananemisprotsess, eriti kui taim kasvab kõrgusesse. Kui aga korraga muutub kollaseks mitu lehte ja see toimub kiiresti, on tegemist probleemiga. Kõige tõenäolisem põhjus on ülekastmine, mis viib juuremädanikuni. Muud põhjused võivad olla külm tõmbetuul, järsk temperatuurimuutus või lämmastikupuudus. Esmalt tuleks kontrollida mulla niiskust ja juurte seisukorda ning seejärel analüüsida teisi võimalikke kasvutingimuste vigu.
Lehtede longus vajumine on tavaliselt märk veepuudusest. Kui muld on kuiv, tuleks taime koheselt kasta ja ta peaks mõne tunni jooksul taastuma. Kui aga lehed on longus ja muld on samal ajal märg, on olukord tõsisem. See viitab tavaliselt juurestiku kahjustusele, näiteks juuremädanikule, mille tõttu juured ei suuda enam vett omastada. Sellisel juhul tuleb taime juured üle kontrollida ja vajadusel ümber istutada.
Lehtede mustri kadumine ja kahvatuks muutumine on peaaegu alati seotud valguse puudusega. Kirjulehelised sordid vajavad oma kauni mustri säilitamiseks palju eredat, kaudset valgust. Hämaras kasvades hakkab taim tootma rohkem klorofülli, et püüda kinni võimalikult palju valgust, mistõttu lehtede heledamad osad muutuvad roheliseks. Lahenduseks on leida taimele valgusküllasem kasvukoht. Samas, kui lehed on kahvatud ja kollakad, kuid asuvad eredas valguses, võib tegemist olla toitainepuuduse või liiga tugeva otsese päikesevalgusega.
Looduslikud ja keemilised tõrjemeetodid
Enne keemiliste taimekaitsevahendite poole pöördumist tasub alati proovida looduslikke ja ohutumaid tõrjemeetodeid. Rohelise seebi lahus on universaalne vahend paljude kahjurite, näiteks lehetäide ja kedriklestade vastu. Lahuse valmistamiseks sega 1 liitri vee kohta umbes 20 grammi rohelist seepi. Sellega võib taime pesta või pritsida, kattes mullapinna kilega. Pärast töötlemist on soovitatav taim mõne tunni pärast puhta veega üle loputada.
Neemõli on looduslik insektitsiid ja fungitsiid, mis on efektiivne paljude kahjurite (villatäid, kilptäid, kedriklestad) ja ka mõnede seenhaiguste vastu. See toimib, häirides putukate toitumist ja hormonaalset arengut. Neemõli tuleb segada vee ja vähese koguse vedelseebiga (emulgaatoriks) ning pritsida hoolikalt taime kõikidele osadele, eriti lehtede alumistele külgedele. Protseduuri tuleb korrata 7-10 päeva tagant, kuni kahjurid on kadunud.
Piirituselahus on tõhus vahend villatäide ja kilptäide vastu. Piiritusse kastetud vatitikuga saab eemaldada üksikud kahjurid. Suurema pinna töötlemiseks võib valmistada pritsimislahuse, segades võrdsetes osades vett ja piiritust ning lisades paar tilka nõudepesuvahendit. Enne kogu taime töötlemist on soovitatav katsetada lahust ühel lehel, et veenduda selle ohutuses.
Kui looduslikud meetodid ei anna tulemusi ja kahjurite invasioon on ulatuslik, võib osutuda vajalikuks kasutada keemilisi insektitsiide. Toatingimustes tuleks eelistada süsteemseid insektitsiide, mis imenduvad taime kudedesse ja mida kahjurid taime mahla imedes sisse söövad. Need on sageli ohutumad kui kontaktmürgid, mis võivad õhku pihustudes sissehingamisel ohtlikud olla. Alati tuleb hoolikalt lugeda ja järgida pakendil olevaid kasutus- ja ohutusjuhiseid ning viia protseduur läbi hästi ventileeritud ruumis või õues.
