Share

Inglitrompeti toitainevajadus ja väetamine

Daria · 08.06.2025.

Inglitrompet on erakordselt apla isuga taim, mille kiire kasv ja rikkalik õitsemine nõuavad tohutul hulgal toitaineid. Nõuetekohane ja regulaarne väetamine on seega sama oluline kui piisav kastmine ja valgus. Ilma pideva toitainete juurdevooluta jääb taim kiduraks, tema lehed muutuvad kahvatuks ja kollaseks ning lummavad trompetõied jäävad vaid unistuseks. Selleks, et inglitrompet saaks näidata kogu oma potentsiaali, tuleb talle pakkuda tasakaalustatud dieeti, mis sisaldab kõiki vajalikke makro- ja mikroelemente, pöörates erilist tähelepanu väetamise sagedusele ja väetise tüübile vastavalt taime kasvufaasidel.

Aktiivsel kasvuperioodil, mis kestab kevadest sügiseni, on inglitrompeti toitainevajadus haripunktis. Sel ajal on soovitatav väetada taime vedelväetisega peaaegu igal kastmiskorral või vähemalt kord nädalas. Sobivaim on tasakaalustatud, vees lahustuv väetis, mis on mõeldud õitsvatele taimedele. Oluline on jälgida, et väetis sisaldaks lisaks peamistele makroelementidele – lämmastikule (N), fosforile (P) ja kaaliumile (K) – ka olulisi mikroelemente nagu raud, magneesium, väävel ja mangaan, mille puudus võib põhjustada spetsiifilisi sümptomeid, näiteks lehtede kloroosi.

Väetamise puhul kehtib reegel, et väetada tohib ainult niisket mulda. Kuivale mullale väetise andmine võib põhjustada juurte “põletamist” ja tõsiseid kahjustusi. Seetõttu tuleks taime esmalt kasta puhta veega ja alles seejärel anda väetiselahust. Väetise kontsentratsiooni osas on alati turvalisem alustada pigem lahjema lahusega, kui pakendil soovitatud, ja vajadusel kogust järk-järgult suurendada. Liiga kange väetiselahus võib samuti juuri kahjustada ja põhjustada toitainete üleküllust, mis on taimele sama kahjulik kui nende puudus.

Hooaja lõpus, sügise saabudes, tuleks väetamise sagedust ja kontsentratsiooni järk-järgult vähendada. See annab taimele signaali valmistuda eelseisvaks puhkeperioodiks. Lämmastikurikka väetise andmine hilissügisel stimuleeriks uut kasvu, mis oleks talvele vastu minnes liiga õrn ja külmakartlik. Talvisel puhkeperioodil, kui taime hoitakse jahedas ruumis, ei tohi teda üldse väetada. Väetamisega alustatakse uuesti varakevadel, kui taim ärkab ellu ja hakkab uusi võrseid ajama.

Makro- ja mikroelementide roll

Inglitrompeti tervise ja kasvu jaoks on hädavajalik tasakaalustatud toitainete olemasolu, mis jagunevad makro- ja mikroelementideks. Makroelemendid on need, mida taim vajab suurtes kogustes. Nende hulka kuuluvad lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik vastutab eelkõige rohelise lehemassi ja varte kasvu eest. Fosfor on ülioluline juurestiku arenguks, õiepungade moodustamiseks ja energia transpordiks taimes. Kaalium reguleerib vee liikumist taimes, tugevdab rakuseinu ning suurendab vastupanuvõimet haigustele ja stressile.

Kasvuperioodi alguses, kevadel, vajab inglitrompet rohkem lämmastikku, et kiiresti kasvatada lopsakas lehestik. Seetõttu võib hooaja esimesel poolel kasutada tasakaalustatud väetist (näiteks NPK suhtega 20-20-20) või kergelt lämmastikurohkemat segu. Kui taim on saavutanud piisava suuruse ja hakkab valmistuma õitsemiseks, tuleks üle minna väetisele, milles on kõrgem fosfori- ja kaaliumisisaldus (näiteks NPK 10-30-20). See soodustab rikkalikku ja pikaajalist õitsemist, suunates taime energia lehtede kasvatamiselt õite tootmisele.

Lisaks makroelementidele vajab inglitrompet ka mikroelemente, kuigi väiksemates kogustes. Nende hulka kuuluvad raud (Fe), magneesium (Mg), mangaan (Mn), tsink (Zn), vask (Cu) ja boor (B). Mikroelementide puudus võib põhjustada tõsiseid kasvuprobleeme. Näiteks magneesiumipuudus väljendub vanemate lehtede servade ja leheroodude vaheliste alade kollaseks muutumises, samas kui rauapuudus põhjustab nooremate lehtede kloroosi. Kvaliteetsed täisväetised sisaldavad tavaliselt ka kõiki vajalikke mikroelemente.

Toitainete puuduse vältimiseks on oluline kasutada kompleksväetist ja jälgida mulla pH-taset. Liiga aluseline muld (pH üle 7.0) takistab mikroelementide, eriti raua, omastamist, isegi kui neid mullas leidub. Mulla happesuse testimine ja vajadusel korrigeerimine, näiteks happelise turba lisamisega, aitab tagada, et kõik vajalikud toitained on taimele kättesaadavad. Epsom-soola (magneesiumsulfaat) lisamine kastmisvette paar korda hooaja jooksul aitab ennetada magneesiumipuudust, mis on inglitrompetite puhul üsna levinud.

Erinevad väetisetüübid

Inglitrompeti väetamiseks on saadaval mitmeid erinevaid väetisetüüpe, millest igaühel on oma eelised. Kõige levinumad ja mugavamad on vees lahustuvad pulber- või vedelväetised. Neid on lihtne doseerida ja kastmisveega segada, mis tagab toitainete kiire jõudmise juurteni. Kuna inglitrompetit tuleb niikuinii tihti kasta, on väetise lisamine kastmisvette mugav viis tagada pidev toitainetega varustatus. Vedelväetised võimaldavad ka paindlikult muuta väetise kontsentratsiooni ja koostist vastavalt taime vajadustele erinevatel kasvufaasidel.

Teine võimalus on kasutada pikaajalise toimega graanulväetisi. Need graanulid segatakse kevadel istutamise ajal mulda või puistatakse mulla pinnale. Iga kastmiskorraga vabaneb graanulitest väike kogus toitaineid, pakkudes taimele stabiilset toitumist mitme kuu vältel. See on hea lahendus neile, kes ei soovi või ei mäleta iga nädal vedelväetisega väetada. Siiski võib aktiivse kasvu tipphetkedel olla vajalik lisaks graanulitele anda ka vedelväetist, kuna inglitrompeti isu võib ületada graanulitest vabanevate toitainete koguse.

Orgaanilised väetised, nagu kompost, laagerdunud sõnnik või kanasõnnikugraanulid, on suurepärane viis mulla struktuuri parandamiseks ja taimede toitmiseks. Komposti lisamine istutussegule rikastab mulda nii makro- kui ka mikroelementidega ning soodustab kasulike mikroorganismide tegevust. Orgaanilised väetised vabastavad toitaineid aeglaselt, mis vähendab üleväetamise ohtu. Lisaks võib kasutada orgaanilisi vedelväetisi, näiteks nõgese- või varemerohu leotist, mis on samuti väga toitainerikkad ja kergesti omastatavad.

Leheväetised on hea viis kiireks toitainete andmiseks, eriti kui taimel on ilmnenud mõne elemendi puuduse sümptomid. Lehe kaudu antav väetis imendub kiiresti ja annab kohese efekti. Selleks pihustatakse lahjendatud väetiselahust otse lehtedele, eelistatavalt varahommikul või hilisõhtul, et vältida päikesepõletust. Leheväetamine ei asenda siiski regulaarset juurte kaudu väetamist, vaid on pigem täiendav meede toitainete puudujääkide kiireks korrigeerimiseks.

Väetamisgraafik läbi hooaja

Inglitrompeti väetamisgraafik peaks olema dünaamiline ja kohandatud vastavalt hooajale ja taime arengule. Varakevadel, kui taim ärkab talvisest puhkusest ja hakkab uusi võrseid kasvatama, alustatakse väetamisega. Esimestel kordadel kasutatakse poole lahjemat väetiselahust, et mitte kahjustada alles tärkavaid juuri. Kevadise kasvu faasis on sobiv kasutada tasakaalustatud NPK suhtega väetist, et toetada nii juurte, varte kui ka lehtede arengut. Väetamise sagedus on algul kord kahe nädala tagant, kuid kasvutempo kiirenedes tihendatakse seda kord nädalas toimuvaks.

Suve alguses, kui taim on saavutanud lopsaka lehestiku, on aeg hakata mõtlema õitsemise soodustamisele. Sel perioodil tuleks üle minna fosfori- ja kaaliumirikkamale väetisele. See annab taimele vajaliku energia suurte ja arvukate õite moodustamiseks. Suvekuudel, juunist augustini, on inglitrompeti toitainevajadus haripunktis. Väetada tuleks regulaarselt kord nädalas või isegi igal teisel kastmiskorral, kasutades täiskontsentratsiooniga väetiselahust. See on periood, mil taim premeerib hoolitsuse eest rikkaliku ja peaaegu lakkamatu õitsemisega.

Hilissuvel ja sügise alguses, kui ilmad hakkavad jahenema ja päevad lühenema, tuleks väetamise intensiivsust järk-järgult vähendada. See aitab taimel aeglustada kasvu ja valmistuda talviseks puhkeperioodiks. Väetamise sagedust vähendatakse esmalt kord kahele nädalale ja seejärel veelgi harvemaks. Samuti tuleks vältida lämmastikurohkeid väetisi. Oktoobri lõpuks või novembri alguseks, enne taime talvituspaika viimist, tuleks väetamine täielikult lõpetada.

Talvel, puhkeperioodil, ei vaja inglitrompet väetist. Taim on uinunud seisundis ja tema ainevahetus on minimaalne. Väetise andmine sel ajal on kasutu ja võib isegi kahjulik olla, kuna toitainete soolad kuhjuvad mulda ja võivad kahjustada juuri. Väetamisega alustatakse uuesti alles järgmisel kevadel, kui ilmad lähevad soojemaks ja taim ilmutab esimesi uue kasvu märke, andes sellega märku uue kasvutsükli algusest.

Toitainete puuduse ja ülekülluse sümptomid

Inglitrompeti lehed on heaks indikaatoriks taime toitumise seisukorrast. Oskus lugeda lehtedelt märke toitainete puudusest või üleküllusest aitab probleeme varakult tuvastada ja korrigeerida. Kõige levinum probleem on lämmastikupuudus, mis väljendub alumiste, vanemate lehtede kahvatuks ja kollaseks muutumises ning taime üldises kiduras kasvus. Taim suunab piiratud lämmastikuvarud uutesse, noortesse lehtedesse, jättes vanemad ilma. Probleemi lahendab lämmastikurikkama väetise andmine.

Fosforipuudus on haruldasem, kuid võib väljenduda tumeroheliste või isegi lillaka tooniga lehtedena ja nõrga õitsemisena. Kaaliumipuuduse tunnuseks on vanemate lehtede servade ja tippude kollaseks ja seejärel pruuniks muutumine, justkui oleksid need kõrbenud. Rauapuudus, mida soodustab kõrge mulla pH, avaldub noorte lehtede roodudevahelise ala kollaseks muutumises, samal ajal kui leherood ise jäävad roheliseks. Magneesiumipuudus sarnaneb rauapuudusele, kuid algab vanematest lehtedest ja kollaseks muutunud aladele võivad tekkida ka pruunid laigud.

Toitainete üleküllus ehk üleväetamine võib olla sama kahjulik kui puudus. Üleväetamise üldised sümptomid on kasvu pidurdumine, närbunud välimus (isegi niiske mulla korral) ning lehtede servade ja tippude pruuniks muutumine ja kuivamine. Mulla pinnale võib tekkida valge soolade kirme. Liigne lämmastik stimuleerib küll lopsakat lehtede kasvu, kuid teeb seda õitsemise arvelt, mille tulemuseks on suur roheline taim väheste õitega.

Probleemide ilmnemisel on oluline esmalt kindlaks teha põhjus. Kui kahtlustad toitainete puudust, anna taimele tasakaalustatud täisväetist või spetsiifilist mikroelementide lahust. Kui kahtlustad üleväetamist, on parim lahendus mulla läbipesemine. Selleks tuleb potti kasta rohke puhta veega, lastes sellel mitu korda potist läbi voolata. See aitab liigsed soolad mullast välja uhtuda. Pärast läbipesu ei tohiks taime vähemalt nädal aega väetada, andes talle aega taastumiseks.

Sulle võib ka meeldida