Valgus on üks olulisemaid keskkonnategureid, mis mõjutab taimede kasvu ja arengut, ning küüslauk ei ole siin erand. Fotosüntees, protsess, mille käigus taimed muudavad valgusenergia keemiliseks energiaks suhkrute näol, on kogu taime elutegevuse aluseks. Piisav päikesevalgus tagab lopsaka lehestiku, tugeva varre ja mis kõige olulisem, suurte ja kvaliteetsete sibulate moodustumise. Valguse puudus seevastu pärsib oluliselt küüslaugu arengut, mille tulemuseks on kidurad taimed ja väike saak. Seetõttu on kasvukoha valikul ja istutusskeemi planeerimisel hädavajalik arvestada küüslaugu kõrge valgusnõudlusega.
Küüslauk on pika päeva taim, mis tähendab, et sibulate moodustumiseks ja arenguks vajab ta pikka valgusperioodi – ideaalis rohkem kui 12-14 tundi valgust ööpäevas. See on ka põhjus, miks küüslaugu aktiivne sibulakasv toimub just meie laiuskraadidel suvekuudel, juunis ja juulis, kui päevad on kõige pikemad. Lühema päeva tingimustes keskendub taim peamiselt lehemassi kasvatamisele ja sibul ei pruugi korralikult välja areneda. See selgitab, miks troopilistes piirkondades, kus päev ja öö on aastaringselt enam-vähem võrdse pikkusega, on traditsiooniliste küüslaugusortide kasvatamine keeruline.
Valguse intensiivsus on sama oluline kui päeva pikkus. Küüslauk eelistab täispäikest, mis tähendab vähemalt 6-8 tundi otsest päikesevalgust päevas. Varjulises kohas kasvavad küüslaugutaimed venivad valguse poole, nende lehed on pikad, peenikesed ja kahvaturohelised. Sellised taimed on nõrgad, vastuvõtlikumad haigustele ja kahjuritele ning nende sibulad jäävad väikeseks ja jagunevad halvasti küünteks. Seetõttu tuleks küüslaugupeenrale valida aias kõige päikesepaistelisem ja avatum koht.
Kasvukoha planeerimisel tuleks arvestada ka võimalike varjutajatega. Küüslaugupeenart ei tohiks rajada suurte puude, hoonete või kõrgekasvuliste põõsaste vahetusse lähedusse, mis võiksid päeva jooksul peenrale varju heita. Samuti tuleks vältida küüslaugu istutamist kõrgekasvuliste naaberkultuuride, näiteks maisi või päevalille kõrvale, mis võivad samuti valgust blokeerida. Optimaalse valgusrežiimi tagamine on üks lihtsamaid viise, kuidas märkimisväärselt suurendada küüslaugu saagikust.
Valguse mõju fotosünteesile ja sibula arengule
Fotosüntees on protsess, mille käigus taimed kasutavad päikesevalguse energiat, vett ja süsihappegaasi, et toota glükoosi (suhkrut) ja hapnikku. Glükoos on taime peamine energiaallikas, mida kasutatakse kasvuks, arenguks ja varuainete talletamiseks. Küüslaugu puhul talletatakse see energia lõpuks sibulasse tärklise ja teiste süsivesikute näol. Mida intensiivsem on valgus ja mida tõhusam on fotosüntees, seda rohkem energiat suudab taim toota ja seda suuremaks kasvab sibul.
Valguse puudus piirab otseselt fotosünteesi kiirust. Kui taim ei saa piisavalt valgust, toodab ta vähem energiat. Selle tulemusena aeglustub kasv, lehed jäävad väikeseks ja taim ei suuda moodustada suurt sibulat. Varjus kasvav küüslauk suunab oma piiratud energiaressursid peamiselt varre ja lehtede pikemaks kasvatamisele, et püüda jõuda parematesse valgustingimustesse (nn etiolement). See toimub aga otseselt sibula arengu arvelt.
Lisaks energia tootmisele reguleerib valgus, eriti päeva pikkus, ka küüslaugu arengutsüklit. Nagu mainitud, on päeva pikenemine kevadel ja suve alguses signaaliks taimele, et on aeg hakata varuaineid lehtedest sibulasse transportima. See fotoperioodiline reaktsioon on geneetiliselt programmeeritud ja tagab, et sibula moodustumine toimub kõige soodsamal ajal, mil valgust ja energiat on kõige rohkem. See on ka põhjus, miks erinevad sordid on kohastunud erinevatele laiuskraadidele ja valgustingimustele.
Seega ei ole valgus küüslaugu jaoks lihtsalt “toit”, vaid ka oluline regulaator, mis juhib selle elutsüklit. Tagades taimele piisavalt pika ja intensiivse valgusperioodi, loome me tingimused nii maksimaalseks energia tootmiseks kui ka õigeaegseks ja täielikuks sibula väljaarenemiseks. See on fundamentaalne eeldus eduka küüslaugukasvatuse jaoks.
Optimaalse kasvukoha valimine
Küüslaugu valgusvajaduse rahuldamiseks on kõige olulisem samm õige kasvukoha valik. Ideaalne asukoht on avatud ja päikeseline ala, mis saab otsest päikesevalgust suurema osa päevast. Kõige parem on, kui peenar on orienteeritud põhja-lõuna suunaliselt, nii et taimed ei varjutaks üksteist päeva jooksul liigselt. Selline paigutus tagab, et iga taim saab maksimaalse koguse valgust, eriti hommiku- ja õhtutundidel.
Enne peenra rajamist tuleks hoolikalt jälgida päikese liikumist aias terve päeva vältel. Tuleb arvestada, et päikese trajektoor on kevadel ja suvel kõrgem kui sügisel. Oluline on veenduda, et läheduses pole objekte, mis heidaksid peenrale varju just keskpäevatundidel, mil päikesevalgus on kõige intensiivsem. Isegi osaline vari mõne tunni vältel päevas võib saagikust vähendada.
Kui aias puudub täielikult päikesepaisteline ala, tuleb valida koht, mis saab vähemalt 6 tundi otsest päikest. Sellisel juhul on eriti oluline tagada hommikupäike, kuna see aitab taimedelt kiiresti kaste kuivatada, vähendades seeläbi seenhaiguste riski. Kui valik on hommiku- ja õhtupäikese vahel, on hommikupäike alati eelistatum. Vähese valgusega aladel tuleks vältida liiga tihedat istutust, et taimed ei konkureeriks valguse pärast veelgi rohkem.
Rasketes valgustingimustes, näiteks rõdul või väikeses linnahovis kasvatades, võib osutuda vajalikuks kasutada peegeldavaid pindu, et suunata rohkem valgust taimedele. Valgeks värvitud seinad või spetsiaalsed peegeldavad multšid võivad aidata suurendada taimedeni jõudva valguse hulka. Siiski tuleb meeles pidada, et need on vaid abivahendid ja ei asenda kunagi täielikult otsest päikesevalgust.
Istutustiheduse ja naabertaimede mõju
Lisaks kasvukoha üldisele valgusküllasusele mõjutab iga üksiku taimeni jõudva valguse hulka ka istutustihedus. Liiga tihe istutus tekitab olukorra, kus taimed hakkavad üksteist varjutama. See konkurents valguse pärast sunnib taimi samuti kõrgusesse kasvama, arendades pikki ja nõrku varsi ning väikeseid lehti. Alumised lehed võivad valguse puudusel enneaegselt kolletuda ja kuivada, vähendades taime üldist fotosünteesivat pinda.
Optimaalse valguse kättesaadavuse tagamiseks tuleks küüslaugule jätta piisavalt kasvuruumi. Soovitatav taimede vahe reas on 10-15 sentimeetrit ja ridade vahe 20-30 sentimeetrit. Suurekasvuliste sortide puhul võib vahekaugust isegi suurendada. Piisav vahe tagab hea õhuringluse, mis on oluline haiguste ennetamisel, ja mis peamine, laseb päikesevalgusel jõuda ka taime alumiste osadeni. See aitab kaasa ühtlasemale arengule ja suuremate sibulate moodustumisele.
Naabertaimede valik segakultuuride kasvatamisel on samuti oluline. Nagu varem mainitud, ei tohiks küüslaugu kõrvale istutada kõrgekasvulisi taimi, mis võiksid sellele varju heita. Head naabrid küüslaugule on madalakasvulised kultuurid, näiteks salat, maasikad, porgandid, peet või madalad ürdid. Need taimed ei konkureeri küüslauguga valguse pärast ja võivad isegi pakkuda vastastikust kasu, näiteks kahjurite peletamisel.
Umbrohud on samuti tõsised valgusekonkurendid, eriti kasvuperioodi alguses, kui küüslaugutaimed on veel väikesed. Kiirekasvulised umbrohud võivad noored taimed kergesti “lämmatada”, jättes nad ilma elutähtsast valgusest, veest ja toitainetest. Seetõttu on regulaarne ja hoolikas rohimine valguse optimaalse kasutamise seisukohast äärmiselt oluline. Peenra puhtana hoidmine tagab, et kogu saadaolev päikeseenergia suunatakse küüslaugu kasvu, mitte umbrohtude toitmiseks.
