Lavendel on kuivust taluv taim, mis armastab Vahemere kliimat, ja selle hooldamisel on kõige olulisem tagada piisav veevarustus, eriti esimesel aastal pärast istutamist. Liigne kastmine võib põhjustada juuremädanikku, mis võib taimele saatuslikuks saada, seega on mõõdukus ja pidev mullatingimuste kontrollimine üliolulised. Lavendel areneb kõige paremini oma looduslikus elupaigas, kivisel ja hästi dreenitud mullal, kus juured ei seisa seisvas vees. Seetõttu on mulla korralik ettevalmistamine hädavajalik, kuna see loob aluse taime pikaajalisele tervisele ja õitsemisele. Tasakaalustatud veemajanduse hoidmine on tõeline kunst, kuid vastutasuks premeerib lavendel sind rikkaliku õitsemise ja lõhnavate aedadega.
Lavendli loomulik veevajadus
Lavendli juurestik tungib sügavale mulda, mis võimaldab tal vett omastada ka alumistest kihtidest, aidates kaasa tema kuivustaluvusele. Noortel taimedel ei ole aga veel nii arenenud juurestikku, seetõttu on istutamisele järgnevatel nädalatel ja kuudel äärmiselt oluline regulaarne, kuid mitte liigne kastmine. Mida tugevamaks taim muutub, seda vähem vajab ta välist vett ja suudab üle elada ka pikemaid kuivaperioode. Vahemere päritolu liigid, nagu harilik lavendel, armastavad kuivi ja kuumi suvesid ning liigne niiskus võib kergesti põhjustada haigusi või juurte mädanemist.
Õige kastmise võti on mulla niiskusesisalduse pidev jälgimine. Enne kastmist kontrolli alati mulla pealmist kihti; kui see on katsudes kuiv, siis vajab see vett. Lavendel talub paremini lühiajalist kuivust kui pidevalt niisket mulda. Tema veevajadus sõltub ka taime vanusest, mullatüübist ja ilmastikutingimustest. Näiteks liivases mullas ja suure kuumusega on vaja kasta sagedamini kui savises mullas ja jahedama ilmaga.
Lavendel annab märku, kui ta on janune: siis tema lehed veidi lodevaks ja muutuvad hallikaks. See on omamoodi kaitsemehhanism, millega ta vähendab aurustumist. Märgates seda märki, anna taimele kohe vett, kuid ära liialda, sest ootamatu suur veekogus võib juuri stressi viia. Parim on kasta sügavuti, kuid harva, et innustada juuri tungima sügavamale vee otsimisel.
Esimesel aastal pärast istutamist, suvekuudel, on soovitatav kasta taimi kord nädalas, põhjalikult. Alates teisest aastast, kui taim on juba tugevaks saanud, võib piisata kastmisest iga kahe nädala tagant või isegi kord kuus, kui pole äärmuslikku kuivust. Pottides kasvatatud lavendlitel on suurem veevajadus, kuna potis olev muld kuivab kiiremini, seega tuleb neid kasta sagedamini, kuid väiksemate kogustena. Talve lähenedes tuleb kastmissagedust järk-järgult vähendada, et taim saaks valmistuda talvepuhkuseks.
Optimaalne kastmistehnika ja ajastus
Lavendli kastmisel on kõige olulisem kasutada õiget tehnikat. Väldi pihustiga kastmist, mis teeb lehed ja õied märjaks, sest see soodustab seenhaiguste tekkimist. Parim meetod on suunatud kastmine taime juurestikule, viies vesi otse juuretsooni. Veetraat peaks olema aeglane ja ühtlane, et vesi ei valguks mööda pinda laiali, vaid imbuks mulla sügavamatesse kihtidesse.
Ideaalne aeg kastmiseks on varajane hommik või hiline pärastlõuna, kui päike enam ei kõrveta. See on oluline, sest siis aurustub vesi mulla pinnalt vähem ja taimel on piisavalt aega niiskuse omastamiseks. Kastmist keskpäevases kuumuses tuleks vältida, kuna veepiisad võivad lehtedel kuumeneda, mis võib põhjustada põletusi. Lisaks võib soe vesi taime stressi viia, mis võib põhjustada kasvu aeglustumist.
Kastmisvee kvaliteet mõjutab samuti lavendli arengut. Parim on pehme, kloorivaba vesi, kuid enamik kraaniveest sobib ka, kui see pole liiga kare. Lavendel eelistab neutraalset või kergelt aluselist mulda (pH 6,5-8,0), seega karedas vees olev kaltsiumkarbonaat võib mulla pH-väärtusele soodsalt mõjuda. Vihmavee kogumine ja kasutamine on samuti suurepärane alternatiiv, kuna see on looduslikult pehme ja kloorivaba ning lisaks on see kasulik meie keskkonnale.
Multšimine on veel üks suurepärane meetod mulla niiskusesisalduse säilitamiseks. Õhuke kiht kruusa või peenestatud puukoort aitab vähendada aurustumist ja takistab umbrohu kasvu. Kuid multšikiht ei tohiks puudutada vahetult taime vart, et õhk saaks vabalt ringelda, mis ennetab seeninfektsioone. Nii aurustub kastmisvesi aeglasemalt ja imendub juurte poolt tõhusamalt, samal ajal kui muld püsib ka soojem.
Liigse kastmise ohud ja märgid
Lavendli suurim vaenlane on liigne kastmine. Liigse niiskuse tõttu ei saa juured piisavalt hapnikku, mis viib mädanemiseni. Juuremädanik on pöördumatu protsess, mis võib põhjustada taime täieliku hävimise. Üks esimesi liigse kastmise märke on see, kui taime lehed hakkavad kolletuma ja vajuvad longu, mida sageli aetakse segi veepuuduse sümptomitega. Oluline erinevus on aga see, et veepuuduses taime lehed on kuivad ja rabedad, samas kui ülekastetud taime omad on pehmed ja lodevad.
Liiga niiske muld soodustab seenhaiguste, nagu hallitus või lavendlirooste, arengut. Need haigused võivad tõsiselt kahjustada taime vart ja lehti. Lehtedel ilmuvad tumedad laigud või taime juureosa värvimuutus võivad olla hoiatussignaalid. Neid haigusi on raske ravida, seetõttu on ennetamine, st sobiv kastmine ja hea drenaaži tagamine, kõige olulisem.
Juuremädaniku kaugelearenenud staadiumis muutub taime juurestik pruunikaks, juured hakkavad lagunema ja võib tunda ebameeldivat lõhna. Selles etapis pole kahjuks taime enam võimalik päästa. Pottides kasvatatud lavendlid on ülekastmisele eriti tundlikud, kuna liigsel veel on raskem ära voolata. Seetõttu on hädavajalik, et poti põhjas oleksid drenaažiavad ja et mullasegule lisataks liiva või perliiti drenaaži parandamiseks.
Et vältida lavendli ülekastmist, kontrolli alati hoolikalt mulla niiskusesisaldust enne kastmist. Ära kunagi kasta taime, kui mulla ülemine 5-10 sentimeetrit on veel niiske. Lisaks kaitse pottides olevaid taimi liigse vihma eest ja aseta need võimaluse korral püsivate vihmasadude ajal varjualusesse kohta. Hästi valitud istutuskoht ja mulla korralik ettevalmistamine on parim tagatis lavendli tervele ja pikale elule.
