Aafrika karikakar, tuntud ka kui dimorfoteeka, on Lõuna-Aafrikast pärit muljetavaldava iluga taim, mis vallutab aedu ja rõdusid oma erksavärviliste, karikakart meenutavate õitega. Tänu oma päikest armastavale loomusele tunneb ta end kõige paremini päikesepaistelistel, soojadel kasvukohtadel ning tasub hoolitsuse eest rikkaliku õitsemisega suvekuudel. Oma kodumaal kasvab ta mitmeaastase taimena, kuid meie kliimatingimustes, kus talved võivad olla külmad, vajab ta erilist tähelepanu, kui soovime teda ka järgmisel hooajal nautida. Talvitumise küsimus kerkib seetõttu paljudel aiandushuvilistel, sest see imeline taim oma külmaõrnuse tõttu suure tõenäosusega külmi kuid õues üle ei elaks.
Aafrika karikakar on erakordselt külmaõrn; juba mõni kraad alla nulli võib talle tõsiseid kahjustusi tekitada või isegi hukuni viia. Tema looduslikul kasvukohal Lõuna-Aafrika osades on talved pehmed ja külmavabad, mistõttu taim elab selle perioodi probleemideta üle. Seevastu meie laiuskraadide parasvöötme talved kujutavad talle tõsist väljakutset. Seepärast kohtlevad paljud teda kui üheaastast taime, jätavad temaga sügisel hüvasti ja ostavad kevadel uued istikud, kuigi sobivate tingimuste tagamisel on teda võimalik talvitada.
Edukal talvitamisel on mitmeid eeliseid. Esiteks saame järgmisel kevadel alustada hooaega tugevamate, arenenumate taimedega, mis eeldatavasti õitsevad varem ja rikkalikumalt kui värskelt ostetud noored isendid. Teiseks, kui oleme suutnud hankida eriti kauni värvivariandi või sordi, saame sel viisil säilitada selle geneetilist materjali järgmisteks aastateks. Mitte vähemtähtis pole ka see, et see võib olla kuluefektiivne lahendus, kuna me ei pea igal aastal uutele taimedele kulutama.
Oluline on teadvustada, et kuigi aafrika karikakra talvitamine on võimalik, ei ole edu alati garanteeritud ning taime spetsiifilisi vajadusi tuleb maksimaalselt arvesse võtta. Paljud arvavad ekslikult, et piisab vaid taime külmavabasse kohta viimisest, kuid tegelikkus on nüansirikkam. Edu võti peitub õiges ettevalmistuses, sobivate talvitumistingimuste tagamises ja järkjärgulises kevadises taasaklimatiseerimises, millest räägime alljärgnevalt üksikasjalikumalt.
Ideaalse talvitumiskoha valimine
Talvitumise edukuse üks nurgakive on sobiva asukoha hoolikas valimine. Arvestada tuleb kolme peamise teguriga: valgus, temperatuur ja ventilatsioon. Kõik need tegurid on taimede terveks ületalve püsimiseks võrdselt olulised. Valesti valitud asukoht, näiteks liiga pime või liiga soe kelder, võib kergesti viia taimede nõrgenemiseni või isegi hukkumiseni, mistõttu tuleb sellele sammule erilist tähelepanu pöörata.
Rohkem artikleid sel teemal
Temperatuuri osas on ideaalne jahe, kuid külmavaba ruum. Optimaalne temperatuur talvitumise ajal on 5–10 kraadi Celsiuse järgi. Soojemas keskkonnas võib taim enneaegselt kasvama hakata, mis võib tulemuseks anda nõrgad, väljaveninud võrsed, samas kui külmumispunkti lähedased või sellest madalamad temperatuurid võivad kudesid kahjustada. Oluline on ka temperatuuri suhteline stabiilsus, kuna suuremad kõikumised tähendavad taimele stressi.
Valgusvajadus talvitumise ajal küll väheneb, kuid täielikus pimeduses aafrika karikakart hoida ei tohi. Sobiv võib olla valgusküllane keldriaken, kütmata veranda või kasvuhoone lõunapoolne osa. Kui loomulikku valgust napib, võib puuduva valgushulga kompenseerida taimelampidega, pakkudes mõnetunnist valgustust päevas. Eesmärk on hoida taime vegetatiivses puhkeseisundis, kuid vältida täielikku valgusepuudust.
Piisav ventilatsioon ja õhuniiskus on samuti seenhaiguste ennetamiseks üliolulised. Liiga niisketes, umbsetes ruumides võib kergesti tekkida hallitus või muud haigusetekitajad. Aeg-ajalt tuulutades tagage värske õhu juurdevool, kuid vältige külma tuuletõmbust. Samuti ei ole hea, kui õhk on liiga kuiv, sest see võib soodustada kahjurite, näiteks kedriklesta, paljunemist.
Taimede ettevalmistamine talvitumiseks
Taimede talvitumiseks ettevalmistamist tuleb alustada õigeaegselt, enne esimeste tõsisemate külmade saabumist. Tavaliselt on see periood septembri lõpust oktoobri keskpaigani, sõltuvalt antud aasta ilmastikutingimustest. Jälgige taimede seisundit ja ilmateadet, et tegutseda õigel hetkel. Ettevalmistuse eesmärk on taimi järk-järgult muudetud tingimustega harjutada ja viia nad talvitumiskohta võimalikult heas seisukorras.
Rohkem artikleid sel teemal
Üks esimesi ja olulisi samme on tagasilõikus. Aafrika karikakart on soovitatav enne talvitumist tagasi lõigata, umbes poole või isegi kahe kolmandiku võrra. Sellega vähendame aurumispinda, muudame taime kompaktsemaks, mis hõlbustab selle paigutamist ja vähendab haiguste tekkeriski. Kindlasti eemaldage kõik kuivanud, haiged või kahjustatud lehed ja võrsed, et alles jääksid vaid terved osad.
Enne taimede talvitumiskohta viimist kontrollige neid hoolikalt kahjurite ja haiguste suhtes. Pöörake erilist tähelepanu lehtede alumistele külgedele ja võrsete alustele, kuhu kahjurid sageli peituvad. Kui märkate nakkust, näiteks lehetäisid või kilptäisid, töödelge taime enne sissetoomist sobiva, eelistatavalt bioloogilise taimekaitsevahendiga. Sellega takistate kahjurite levikut talvitumiskohas ja teiste taimede nakatumist.
Kui aafrika karikakrad olid aeda istutatud, kaevake need ettevaatlikult välja, püüdes juurepalli võimalikult vähe kahjustada. Valige juurepalli suurusele vastav pott, mille põhjas on drenaažiavad. Kasutage värsket, hea vee läbilaskvusega lillemulda, näiteks lillemulla ja liiva segu. Potitaimede puhul kontrollige mulla kvaliteeti ja vajadusel täiendage või asendage pealmine kiht.
Hooldus talvitumise ajal
Talvitumise ajal erineb taimede hooldus oluliselt vegetatsiooniperioodi tavapärasest hooldusest, peamiselt vähenenud vee- ja toitainevajaduse tõttu. Võib-olla kõige levinum viga, mida teha saame, on ülekastmine. Jahedas keskkonnas taimede elutegevus aeglustub, mistõttu ka nende veeop Võtke väheneb miinimumini. Kastke alles siis, kui mulla pealmine kiht on peaaegu täielikult kuivanud, ja ka siis vaid mõõdukalt, andes täpselt nii palju vett, et muld oleks kergelt niiske.
Toitainetega varustamine ehk väetamine on talvitumise ajal üldiselt tarbetu, isegi kahjulik. Kuna taim on puhkeseisundis, ei suuda ta toitaineid omastada, need võivad mullas kuhjuda ja juuri kahjustada. Erandiks võivad olla juhud, kui talvitumine toimub väga pehmetes, valgetes tingimustes ja taim näitab minimaalset kasvu; sellisel juhul võib talle väga harva anda väga nõrka vedelväetise lahust, kuid üldiselt pole seda kuni kevadeni vaja.
Vaatamata sellele, et taimed on puhkeseisundis, on nende regulaarne kontrollimine kogu talvitumisperioodi vältel hädavajalik. Kontrollige neid aeg-ajalt, et õigeaegselt avastada võimalikke kahjureid, nagu villtäid või kedriklestad, mis võivad kuivema õhuga ruumides sagedamini esineda. Pöörake tähelepanu ka seenhaiguste, näiteks hallhallituse tunnustele, mis võivad olla liigse niiskuse või halva ventilatsiooni tagajärjeks, ja vajadusel võtke tarvitusele vastavad meetmed.
Hooldust kohandage alati vastavalt hetkeoludele ja taime seisundile. Kui näiteks talvitumiskoha temperatuur ajutiselt tõuseb, võib taim vajada veidi rohkem vett. Jälgige lehtede seisundit: närbumine võib olla nii veepuuduse kui ka ülekastmise märk. Talvitumine on dünaamiline protsess, kus hoolikas jälgimine ning kiire ja adekvaatne reageerimine on edu saavutamiseks üliolulised.
Kevadine äratamine ja taaskohandamine
Talve möödudes, kui päevad pikenevad ja temperatuur hakkab tõusma, saabub aeg aafrika karikakarde “äratamiseks”. Sellega võib tavaliselt alustada märtsi keskpaigast lõpuni, kuid alati tuleb arvestada hetke ilmastikutingimusi ja külmaohu möödumist. Otsige taimelt uue elu märke, näiteks pisikesi, värskeid võrsealgmeid, mis näitavad, et ta on valmis kasvuperioodi alustama. Oluline on seda protsessi mitte kiirustada, sest liiga varajane äratamine võib tagasilööke anda.
Äratamise esimese sammuna suurendage järk-järgult kastmisvee kogust ja sagedust, sedamööda kuidas taim aktiivsemaks muutub. Paralleelselt sellega, kui võimalik, võib taime viia veidi soojemasse, kuid endiselt valgusküllasesse kohta. Vältige järske, drastilisi muutusi, kuna need võivad taimele šokki põhjustada. Kannatlikkus on siingi ülioluline; andke taimele aega aeglaselt kohaneda muutunud tingimustega ja taaskäivitada oma elutegevus.
Kui öökülmaoht enam ei ähvarda ja päevane temperatuur tõuseb püsivalt üle 10–15 kraadi Celsiuse järgi, võib alustada taimede väliskeskkonnaga harjutamist ehk nn karastamist. See on äärmiselt oluline protsess, mille käigus taimi harjutatakse järk-järgult välistingimustega: tugevama valguse, tuule ja temperatuurikõikumistega. Esialgu viige taimed vaid mõneks tunniks kaitstud, poolvarjulisse kohta, seejärel suurendage päev-päevalt õues veedetud aega ja otsese päikesevalguse hulka umbes ühe-kahe nädala jooksul.
Pärast edukat kohanemist, tavaliselt mai keskpaigast, kui külmaoht on lõplikult möödas, võib aafrika karikakrad istutada nende lõplikule kasvukohale aias või viia rõdule või terrassile. Vajadusel istutage taimed ümber suuremasse potti värske lillemullaga, et neil oleks kasvamiseks piisavalt ruumi ja toitaineid. Aeda istutamisel valige päikesepaisteline, hea drenaažiga kasvukoht ja valmistage muld ette, segades sinna veidi komposti või kõdunenud sõnnikut.
Sagedased vead ja probleemide lahendamine talvitumise ajal
Üks sagedasemaid vigu talvitumise ajal ja ühtlasi peamine taimede hukkumise põhjus on ülekastmine. Jahedates, puhkeseisundis olevate taimede veevajadus väheneb drastiliselt ja seisev vesi võib põhjustada juuremädanikku. Selle sümptomid on lehtede kollaseks muutumine ja närbumine, isegi niiske substraadi korral. Lahendusena lõpetage kohe kastmine, laske mullal kuivada ja edaspidi lisage vett vaid väga ettevaatlikult. Hea drenaažiga istutussegu ja poti põhjas olevad augud on üliolulised.
Teine sage probleem on ebapiisav valgushulk, eriti selle puudumine, mis viib taimede väljavenimiseni ehk etiolatsioonini. Sellisel juhul muutuvad võrsed peenikeseks, nõrgaks ning lehed väikeseks ja kahvatuks. Kuigi valgusvajadus talvitumise ajal väheneb, nõrgeneb taim täielikus pimeduses. Kui seda märkate, proovige taime viia valgusküllasemasse kohta või kasutage lisavalgustust taimelambiga. Etioliseerunud võrsed kahjuks enam ei tugevne, kuid kevadisel tagasilõikusel saab need eemaldada.
Eriti kuiva õhuga köetavates ruumides talvituvatel taimedel võivad sageli ilmuda kahjurid, nagu kedriklestad või villtäid. Nende olemasolule võivad viidata peened võrgendid lehtedel, deformatsioonid või kleepuv katt. Ennetamiseks tagage piisav õhuniiskus (nt asetades potid kruusaga täidetud alustele) ja kontrollige taimi regulaarselt. Kui märkate nakkust, võib leebematel juhtudel piisata kahjurite niiske lapiga eemaldamisest, raskematel juhtudel kasutage seebivee pritsi või sobivat insektitsiidi.
Aeg-ajalt võib juhtuda, et talvituv taim tundub olevat hukkunud, lehed on maha langenud ja võrsed tunduvad kuivad. Enne kui aga taimest lõplikult loobute, tasub teha lihtne katse: kraapige küünega ettevaatlikult tüve või paksema võrse koort. Kui selle alt leiate rohelise, elusa koe, siis on taim veel elus ja võib sobiva hoolduse korral kevadel uuesti kasvama hakata. Sellisel juhul olge kannatlik ja jätkake minimaalse kastmisega, kuni taim elumärke näitab.
