Kevade üks armastatumaid ja silmapaistvamaid kuulutajaid on kahtlemata tulp, mille värvikirevad õied suudavad ka pärast kõige süngemaid talvepäevi naeratuse näole tuua. Eduka tulbikasvatuse alus peitub aga hoolikas ettevalmistuses ja õige istutustehnika omandamises, mis algab juba sügisel. Õigel ajal ja õigel viisil istutatud sibulad tagavad rikkaliku ja terve õitsemise järgmisel hooajal. Tegemist ei ole pelgalt lihtsa aiatööga, vaid omamoodi investeeringuga tuleva kevade ilusse, mille vilju saame nautida alles mitu kuud hiljem. Just seetõttu on hädavajalik, et teeksime iga sammu suurima hoolega, alates sibulate valikust kuni istutusjärgsete tegevusteni.
Tulpidele optimaalsete mullatingimuste tagamine on haiguste vältimiseks ja jõulise kasvu tagamiseks ülioluline. Kõige ideaalsem on hea vee läbilaskvusega, kobeda struktuuriga, toitaineterikas ning kergelt aluselise või neutraalse pH-ga (pH 6.0-7.0) muld. Liiga tihedad, savised mullad vajavad parandamist, kuna seisev vesi viib sibulate mädanemiseni; seda probleemi saab lahendada komposti, laagerdunud sõnniku või liiva sisse segamisega. Oluline on muld enne istutamist vähemalt 20-30 cm sügavuselt kobestada, soodustades sellega juurte takistamatut kasvu ja piisavat õhutust. Hoolikalt ettevalmistatud muld ei taga mitte ainult vee äravoolu, vaid hõlbustab ka taimele toitainete kättesaadavust.
Valgustingimused mängivad samuti otsustavat rolli tulpide arengus ja õitsemises. Rikkaliku õiesaagi saamiseks valige aias päikesepaisteline või maksimaalselt kerge poolvarjuga kasvukoht. Tulbid vajavad kevadisel kasvuperioodil vähemalt kuus tundi otsest päikesevalgust päevas, et fotosünteesi protsess toimuks optimaalselt. See protsess on hädavajalik õite arenguks ja sibulate järgmise aasta toitainete varude täiendamiseks. Jälgige, et istutuskoht ei oleks avatud tugevatele, külmadele tuultele, mis võivad kahjustada taimede varsi ja õisi.
Tulbisibulate ettevalmistamine ja istutustehnika
Istutamiseks mõeldud tulbisibulate kvaliteet määrab oluliselt kevadise õitsemise edukuse, seetõttu tuleb nende valikule erilist tähelepanu pöörata. Otsige suuri, kõvu, täidlasi sibulaid, mille välimine kest on terve ning millel ei ole lõikeid, hallitusplekke ega muid kahjustusi. Pehmeid, krimpsus või silmnähtavalt haigeid sibulaid ärge istutage, sest need tõenäoliselt ei tärka või kui tärkavadki, siis annavad nõrga, kidura taime, mis võib nakatada ka teisi sibulaid. Kui ostetud sibulaid ei saa kohe istutada, hoidke neid jahedas, kuivas ja hästi ventileeritavas kohas, näiteks paberkotis või võrkkotis, et vältida nende hallitamist ja enneaegset tärkamist.
Istutussügavus ja sibulatevaheline kaugus on samuti kriitilised tegurid, mis mõjutavad taimede arengut ja lillepeenra esteetilist välimust. Üldreegel on, et tulbisibulad tuleks istutada kahe- kuni kolmekordse kõrguse sügavusele, mis on tavaliselt 10-15 sentimeetrit. Sügavam istutus kaitseb sibulaid talviste külmade ja suvise ülekuumenemise eest ning annab tulemuseks stabiilsema varre. Sibulatevaheline kaugus sõltub soovitud efektist: tihedama, massiivsema efekti saavutamiseks asetage need 5-10 sentimeetri kaugusele, üksikute isendite või väiksemate gruppide puhul aga 10-15 sentimeetri kaugusele.
Istutusprotsess ise on lihtne, kuid nõuab teatud tähelepanu detailidele. Kaevake sobiva sügavusega auk või istutuskraav ja segage muld vähese komposti või kondijahuga toitainete lisamiseks. Asetage sibulad augu põhja, terav ots ülespoole, ja katke need hoolikalt mullaga, jälgides, et sibula ümber ei jääks õhutaskuid. Pärast istutamist kastke ala põhjalikult, et muld hästi niiskuks ja sibulate ümber tiheneks, soodustades seeläbi juurdumise algust. Seejärel tagavad talvised sademed tavaliselt piisava niiskuse, nii et täiendavat kastmist on vaja ainult erakordselt kuiva sügise korral.
Tulpide hooldamine õitsemise ajal ja pärast seda
Tulpide hooldamine kevadisel perioodil nõuab suhteliselt vähe tööd, kuid mõne põhilise ülesandega saame oluliselt kaasa aidata taimede tervisele ja järgmise aasta õitsemise rikkalikkusele. Kevadised sademed katavad tavaliselt tulpide veevajaduse, kuid pikaajaliste põuaperioodide korral on soovitatav kasta sügavuti, kuid harva, et vesi jõuaks juurte tsooni. Tuleb hoolitseda ka toitainete lisamise eest; varakevadel, võrsete ilmumisel, puistake taimede ümber madala lämmastikusisaldusega, kuid kõrge fosfori- ja kaaliumisisaldusega aeglaselt lahustuvat väetist. See toitainete koostis soodustab sibulate arengut ja õite moodustumist, ilma et see põhjustaks liigset lehtede kasvu.
Närtsinud õite eemaldamine ehk “deadheading” on üks olulisemaid hooldustöid pärast õitsemist. Niipea kui kroonlehed hakkavad langema, näpistage või lõigake õiepea koos varrega ära, vältides sellega seemnete moodustumist. Kui taim moodustab seemneid, võtab see sibulalt tohutult energiat, mis toimub järgmise aasta õitsemise arvelt ja viib sibula suuruse vähenemiseni. Seevastu lehestikku, lehti, ärge mingil juhul enneaegselt maha lõigake. Lehed vajavad pärast õitsemist veel nädalaid fotosünteesiks, et toota piisavalt toitaineid, mille sibul seejärel järgmiseks hooajaks talletab.
Lehestik eemaldage alles siis, kui see on täielikult kollaseks, pruuniks ja kuivanud, sest siis on seda kerge mullast välja tõmmata. See nähtus viitab sellele, et toitainete tagasivoolu protsess on lõppenud. Liiga varajane lehtede eemaldamine on üks levinumaid põhjuseid, miks tulbid järgmistel aastatel ei õitse või õitsevad nõrgalt. Kannatlikkus on seega võtmetähtsusega: laske loodusel oma tööd teha ja taimel see oluline elutsükli etapp lõpule viia. Kui kolletavate lehtede vaatepilt on häiriv, istutage tulpide vahele püsikuid, mille tärkavad lehed peidavad tulpide taanduvaid osi.
Tulpide paljundamine ja sibulate säilitamine
Tulpide paljundamise kõige lihtsam ja levinum aianduslik meetod on vegetatiivne paljundamine, mis põhineb tütarsibulate eraldamisel. Aastate jooksul arenevad emasibula ümber väiksemad või suuremad uued sibulad, niinimetatud tütarsibulad, mis ajapikku kasvavad õitsemisvõimelise suuruseni. Ideaalne aeg sibulate ülesvõtmiseks on varasuvel, pärast lehestiku täielikku kuivamist. Tõstke sibulakogumikud aiahargi abil ettevaatlikult mullast välja, jälgides, et te neid ei vigastaks. Pärast ülesvõtmist raputage liigne muld sibulatelt ettevaatlikult maha.
Ülesvõetud sibulad tuleb säilitamiseks ette valmistada. Kõigepealt eraldage suuremad, terved tütarsibulad emasibulast ettevaatlikult, väga väikesed aga jätke selle külge või visake komposti. Seejärel laotage sibulad ühekihiliselt varjulisse, kuiva ja hästi ventileeritavasse kohta, näiteks kuuri või garaaži, ja laske neil paar nädalat kuivada, “küpseda”. See protsess aitab haavadel paraneda ja välimisel soomusel tugevneda, mis kaitseb sibulat säilitamise ajal kuivamise ja haiguste eest. Pärast kuivamist eemaldage ülejäänud muld ja vanad juured pehme harjaga.
Õigesti ettevalmistatud ja puhastatud sibulaid tuleb kuni sügiseni hoida jahedas, pimedas, kuivas ja hea õhuringlusega kohas. Selleks sobivad suurepäraselt võrkkotid, paberkotid või aukudega kastid, mis tagavad pideva ventilatsiooni ja takistavad kondensvee teket, mis võib põhjustada seenhaigusi. Oluline on sibulaid säilitamise ajal regulaarselt, vähemalt kord kuus, kontrollida ja võimalikud mädanema läinud või hallitanud tükid kohe eemaldada, et need teisi ei nakataks. Neid terveid, talvitunud sibulaid saab seejärel sügisel uuesti istutada, et järgmisel kevadel taas nende õitest rõõmu tunda.
