Seller, teadusliku nimega Apium graveolens, on üks neist köögiviljadest, mille kasvatamisel on valgustingimustel eriti oluline roll rikkaliku ja kvaliteetse saagi saamisel. Taime fotosünteetiline aktiivsus, kasvujõud ning lõpuks koristatud mugula või varre suurus ja maitse on otseses seoses olemasoleva valguse hulga ja kvaliteediga. Selleri eduka kasvatamise eelduseks on seega taime spetsiifilise valgusvajaduse põhjalik tundmine ja optimaalsete tingimuste tagamine kogu kasvuperioodi vältel. Nende teadmiste puudumisel võib taimede areng pidurduda, varred jääda peenikeseks ja nõrgaks ning mugulad arenematuks, mis vähendab oluliselt kasvatamise tasuvust ja köögis kasutatavust. Piisava valguse tagamine on juba istikute kasvatamise etapis võtmetähtsusega, et luua alus hilisemale stabiilsele ja tugevale taimekogumile.
Selleri elutalitlustes on valgusel kui energiaallikal keskne roll, sest see võimaldab fotosünteesi, taimse elu alustala. Selle keerulise biokeemilise protsessi käigus muundab taim oma lehtedes leiduva klorofülli abil päikesevalguse energia keemiliseks energiaks, mida talletab suhkrute kujul. See energia toidab taime kõikide osade kasvu, sealhulgas varsselleri lihakaid, krõmpsuvaid leherootsusid ja juurselleri toitainerikast, ümarat juurmugulat. Ilma piisava hulga ja kvaliteediga valguseta aeglustub fotosünteesi kiirus, mis viib ebapiisava energiatootmiseni, mistõttu taim ei suuda toota piisavalt biomassi turukõlbliku suurusega saagi arendamiseks.
Valgus ei taga mitte ainult kasvuks vajalikku energiat, vaid reguleerib ka taime arengutsüklit fotoperiodismi nähtuse kaudu. Seller kuulub pikapäevataimede hulka, mis tähendab, et selle õitsemist ehk seemnevarre moodustumist kutsub esile päevavalguse pikkuse suurenemine. Köögiviljakasvatuse seisukohast on see protsess ebasoovitav, kuna õisiku arendamine võtab energiat mugula või varre kasvamisest ning taimeosad muutuvad söödamatuks ja puitunuks. Seetõttu on õigeaegne külv ja istutamine hädavajalik, et taim saavutaks oma vegetatiivse arengu tipu enne, kui suvise pööripäeva ümber olevad pikad päevad käivitavad ülemineku generatiivsesse faasi.
Valguse spektraalne koostis, ehk erineva lainepikkusega valguskiirte suhe, on samuti selleri arengu seisukohalt määrav. Sinine valgus (lühem lainepikkus) soodustab peamiselt vegetatiivset arengut, kompaktset, jässakat kasvu ning tugevate, tumeroheliste lehtede ja paksude varte teket, mis on eriti oluline istikute kasvatamisel. Seevastu punane ja kaugpunane valgus (pikem lainepikkus) reguleerivad varre pikenemist ja õitsemisprotsesside käivitamist. Looduslik päikesevalgus tagab kogu spektri, seetõttu on avamaal kasvatamisel tingimused kõige optimaalsemad, samas kui tehisvalgustuse puhul tuleb harmoonilise kasvu tagamiseks püüda kasutada täisspektriga valgusallikaid.
Valgusvajadus erinevates arenguetappides
Selleri elu algab seemnete külvamisega ja juba selles varajases etapis mängib valgus rolli, kuigi idanemiseks pole see tingimata vajalik. Selleriseemnete idanemist soodustavad peamiselt sobiv temperatuur ja pidev niiskus, kuid niipea, kui idulehed mullapinnale ilmuvad, muutub valgus kohe kriitiliseks teguriks. Noored seemikud on äärmiselt valgusnõudlikud; piisava valguse puudumisel venivad istikud pikaks, muutuvad peenikeseks ja nõrgaks – nähtus, mida nimetatakse etiolatsiooniks. Sellised istikud on palju vastuvõtlikumad haigustele ja istutusstressile, mistõttu on sisetingimustes istikute kasvatamisel hädavajalik tagada 14-16 tundi päevas intensiivset tehisvalgustust.
Istikute kasvatamise perioodil on eesmärk toota tugevaid, jässakaid, hästi arenenud juurestiku ja lehestikuga taimi, mis suudavad edukalt kohaneda avamaa tingimustega. Selle saavutamiseks on võtmetähtsusega pidev ja intensiivne valgusvarustus, mis takistab eelmainitud venimist ja soodustab piisavat klorofülli tootmist. Nõrkades valgustingimustes kasvanud istikute varred on jõuetud, lehed kollakad ja nende juurdumine pärast istutamist on kahtlane. Nädalatel enne istutamist on oluline istikuid “karastada”, mis hõlmab taimede järkjärgulist harjutamist välistingimustes oleva filtreerimata päikesevalgusega, vähendades seeläbi istutusšokki ja valmistades neid ette nende lõplikus kasvukohas valitsevateks intensiivseteks valgustingimusteks.
Pärast avamaale istutamist vajab seller maksimaalse saagi saamiseks ülejäänud kasvuperioodi vältel täispäikest. “Täispäike” tähendab praktikas vähemalt 6-8 tundi otsest, filtreerimata päikesevalgust päevas, mis on hädavajalik lopsaka lehestiku ja suure mugula või paksude varte arendamiseks. Varjulisse või poolvarjulisse kohta istutatud selleri kasv aeglustub, taimed jäävad kiduraks ning saak jääb nii suuruse kui ka kvaliteedi poolest alla optimaalsetes tingimustes kasvanud taimedele. Naabruses asuvate kõrgemate taimede või hoonete varjutav mõju võib samuti arengut negatiivselt mõjutada, seetõttu tuleb seda kasvukoha valikul arvesse võtta.
Huvitaval kombel on sellerikasvatuses olemas meetod, pleegitamine, mille käigus võetakse taime osalt teadlikult valgus ära. Seda tehnikat kasutatakse peamiselt varsselleri puhul, kus arenevad varred kaetakse 2-3 nädalat enne saagikoristust kinni, näiteks musta kile, papi või mulla kuhjamisega. Valguse puudumise tõttu peatub vartes klorofülli tootmine, mistõttu muutuvad need kahvaturoheliseks või kollakasvalgeks, nende tekstuur on õrnem ja maitse mahedam ning vähem mõrkjas. See praktika on hea näide sellest, kuidas valguse teadlik reguleerimine ei ole kasutatav mitte ainult kasvu soodustamiseks, vaid ka saagi kvaliteedi ja maitseomaduste peenhäälestamiseks kasvatusprotsessi käigus.
Valgustingimuste optimeerimine kasvatamise ajal
Selleri valgusvajaduse rahuldamisel on esimene ja kõige olulisem samm sobiva kasvukoha hoolikas valimine. Aia see osa, mis saab suurema osa päevast, eriti keskpäevatundidel, takistamatult päikesevalgust, tuleks reserveerida sellerile. Põhjapoolkeral tähendab see tavaliselt lõunapoolse kaldega ala, mis on kaugel kõrgetest puudest, hoonetest või tihedatest hekkidest, mis võiksid köögiviljamaale olulist varju heita. Enne lõpliku koha määramist on soovitatav jälgida ala päeva jooksul mitu korda, et hinnata päikesevalguse kestust ja intensiivsust erinevatel aegadel, tagades seeläbi sellerile kasvuks hädavajaliku valguse hulga.
Taimede vahelise sobiva vahekauguse loomine on teine kriitiline tegur, mis mõjutab otseselt iga üksiku taime poolt saadava valguse hulka. Kui sellerid istutatakse liiga tihedalt, kasvavad taimed kiiresti kokku ning suuremad, ülemised lehed varjutavad alumisi ja naabertaimi. See konkurents valguse pärast viib nõrgemate, väljaveninud taimede ja väiksema saagini, kuna varjutatud lehed ei suuda tõhusalt fotosünteesida. Soovitatava reavahe ja taimevahe järgimine (mis võib sõltuvalt selleri sordist varieeruda) tagab, et iga taim saab harmooniliseks arenguks piisavalt päikesevalgust, lisaks vähendab parem õhuringlus seenhaiguste tekkeriski.
Istikute kasvatamise faasis, kui looduslikud valgustingimused ei ole veel optimaalsed (näiteks varakevadel), on kvaliteetsete istikute tootmiseks vältimatu tehisvalgustuse kasutamine. Kaasaegsete LED-taimelampide või varem levinud T5-luminofoorlampide abil on võimalik tagada vajalik valguse hulk ja spekter. Täisspektriga LED-lambid on eriti tõhusad, kuna need jäljendavad looduslikku päikesevalgust ning stimuleerivad sobiva sinise ja punase valguse suhtega nii kompaktset kasvu kui ka fotosünteetilist aktiivsust. Oluline on paigutada lambid taimede kohale õigele kõrgusele ja seadistada taimeriga 14-16-tunnine valgustustsükkel optimaalsete tulemuste saavutamiseks.
Kuigi seller on põhimõtteliselt päikest armastav taim, võib äärmiselt kuumades ja kuivades kliimatingimustes liigne päikesekiirgus ja sellega kaasnev kuumus taimele stressi tekitada. Sellistel juhtudel võib kerge varjutamine kõige kuumematel keskpäevatundidel olla taimede kaitsmiseks kasulik. 30-40% valguse läbilaskvusega varjutuskanga kasutamine aitab vältida lehtede päikesepõletust ja vähendada aurumist, aidates taimel paremini vett säilitada. See tehnika loob tasakaalu kasvuks vajaliku rohke valguse ja kahjustava, liigse kuumakoormuse vahel, tagades taime pideva arengu ka keerulistes ilmastikutingimustes.
Ebasobivate valgustingimuste tagajärjed ja nendega toimetulek
Ebapiisava valgusvarustuse kõige silmatorkavam ja levinum märk selleril on etiolatsioon ehk taime väljavenimine ja kahvatuks muutumine. Valguse puudumisel püüab taim meeleheitlikult kasvada lähima valgusallika poole, mille tulemuseks on ebanormaalselt pikad, peenikesed ja nõrgad varred. Samaaegselt muutub lehtede värvus kahvaturoheliseks või kollakaks (kloroos), kuna klorofülli tootmiseks on hädavajalik piisav valguse hulk. Sellised “väljaveninud” taimed ei ole mitte ainult esteetiliselt ebasoodsad, vaid on ka palju haavatavamad ning juurselleri puhul ei suuda ka maa-alune osa, mugul, korralikult areneda, mis võib viia isegi kogu saagi kaotuseni.
Kuigi seller armastab päikest, võib liiga tugev, kõrvetav päikesekiirgus, eriti kui see on kombineeritud kõrge temperatuuriga, samuti taime kahjustada. Kõige levinum sümptom on päikesepõletus, mis ilmneb valgete või pruunikate, surnud laikudena lehtedel, vähendades fotosünteesivat pinda. Lisaks võib taim päeva kõige kuumemal ajal hakata närbuma isegi piisava mullaniiskuse korral, kuna aurumise määr ületab vee omastamise kiirust; taim kaitseb end sellega ülekuumenemise eest. Pideva kuuma- ja valgusstressi mõjul võivad varsselleri koed muutuda kiuliseks ja sitkeks, halvendades oluliselt kvaliteeti.
Valguspuudusest tingitud probleemide lahendamiseks on mitmeid võimalusi, kuigi ennetamine on alati tõhusam. Kui probleemiks on liigne tihedus, saab taimede harvendamisega anda üksikutele taimedele rohkem valgust. Varjulises kohas võib peegeldavate multšide (näiteks õlgedega kaetud alumiiniumfooliumi) kasutamine olukorda mõnevõrra parandada, suunates valgust ka lehtede alumisele küljele. Liigse päikesekiirguse vastu pakuvad tõhusat kaitset juba mainitud varjutuskangad. Kõige kindlam lahendus on aga ennetamine ehk kasvukoha hoolikas valimine ja sobiva vahekauguse tagamine juba kasvatamise alguses.
Kokkuvõtteks võib öelda, et valgus on sellerikasvatuse üks kriitilisemaid keskkonnategureid, mis määrab põhimõtteliselt saagi hulga ja kvaliteedi. Edukas aednik on teadlik selleri valgusvajaduse muutumisest taime elutsükli jooksul, alates idandite intensiivsest valgusvajadusest ja täiskasvanud taimede täispäikese vajadusest kuni pleegitamise ajal kasutatava teadliku valguse äravõtmiseni. Valgustingimuste teadlik haldamine, alates sobiva kasvukoha valimisest ja õigest vahekaugusest kuni vajadusel tehtavate sekkumisteni, on hädavajalik rikkaliku, terve ja kvaliteetse sellerisaagi saamiseks, mis tasub saagikoristusel ära kogu vaeva.
