Seller, olles aianduses üks toitainetenõudlikumaid taimi, väärib kasvatamisel erilist tähelepanu, eriti toitainetega varustamise osas. Rikkaliku ja kvaliteetse saagi saamise põhitingimus on sügavalt haritud, orgaanilise aine rikas ja hea veemajandusega pinnas, mis suudab rahuldada taime pika kasvuperioodi jooksul tekkivaid pidevalt muutuvaid toitainevajadusi. Selleri edukas kasvatamine ei tähenda ainult suurte väetisekoguste andmist, vaid teadliku, taime fenoloogilistele faasidele kohandatud toitainete majandamise strateegia loomist ja järjepidevat rakendamist. Seetõttu on selle protsessi esimene ja kõige olulisem samm alati põhjalik ja kõikehõlmav mullaanalüüs, mis annab täpse pildi mulla olemasolevast toitainekapitalist ja struktuurist.
Mulla keemiline reaktsioon ehk pH-väärtus määrab oluliselt toitainete omastatavuse ja on seega ka selleri jaoks kriitiline tegur. Ideaalne pH-vahemik on 6,0–7,0, taim tunneb end kõige paremini kergelt happelises või neutraalses keskkonnas. Selles vahemikus muutub enamik makro- ja mikroelemente taimele kergesti kättesaadavaks, samas kui liiga happelised või aluselised mullad võivad takistada näiteks fosfori, kaltsiumi või boori omastamist, isegi kui neid on piisavas koguses. Seetõttu on enne kasvatamise alustamist hädavajalik kontrollida pH-väärtust ja vajadusel seda lubiväetisega (aluselisemaks muutmine) või happeliste ainete, näiteks elementaarväävli lisamisega (happelisemaks muutmine) reguleerida. Sobiva pH tagamine on pikaajaline investeering mulla tervisesse ja taime elujõulisusse.
Mulla orgaanilise aine sisaldus on selleri kasvatamisel sama oluline, sest see taim hindab huumusrikast keskkonda. Suure koguse hästi lagunenud sõnniku või komposti sisseviimine põhimullaharimise käigus ei paku mitte ainult aeglaselt vabanevat toitainete allikat, vaid parandab ka mulla struktuuri, veepidavusvõimet ja soodustab kasulike mullaorganismide tegevust. Need mikroorganismid on toitainete mineraliseerumisel, st nende muundamisel taimedele omastatavasse vormi, võtmetähtsusega. Kõrge orgaanilise aine sisaldusega muld toimib ka puhvrina, suutes leevendada äärmuslikke pH-kõikumisi ja parandada toitainetega varustamise võimet kogu kasvuperioodi vältel.
Veemajandus ja toitainete omastamine on tihedalt seotud protsessid, mis kehtib eriti selleri puhul tema pindmise juurestiku ja suure veevajaduse tõttu. Suur osa toitainetest jõuab juurteni ja transporditakse taime eri osadesse mullalahuses vees lahustunud kujul. Ebaühtlane veevarustus, pikaajaline põud või liigne kastmine põhjustavad taimele stressi ja takistavad tõhusat toitainete omastamist. Eriti kaltsiumi omastamist mõjutab veepuudus negatiivselt, mis võib viia kardetud südamemädaniku (blackheart) tekkeni, isegi kui muld sisaldab piisavalt kaltsiumi. Pidev ja ühtlane veevarustus, näiteks tilkkastmisega, on toitainete optimaalseks kasutamiseks ja kvaliteetse saagi kasvatamiseks hädavajalik.
Makroelementide roll ja puuduse sümptomid
Lämmastik (N) on kõige olulisem võrsete kasvu soodustav element, mis on hädavajalik selleri lopsaka lehestiku ja tugevate, lihakate leherootsude arenguks. Kasvuperioodi jooksul vajab taim pidevat ja rikkalikku lämmastikuvaru, eriti intensiivse kasvu faasis pärast istikute istutamist. Lämmastiku üledoseerimist tuleks siiski vältida, kuna see võib põhjustada lõdva, vesise koestruktuuri, mis vähendab taime vastupanuvõimet haigustele ja säilivust. Kõige silmatorkavam lämmastikupuuduse märk on kasvu seiskumine, kängunud areng ning alumiste, vanemate lehtede kollaseks muutumine (kloroos), mis levib lehe tipust alates.
Fosfor (P) ja kaalium (K) vastutavad ühiselt taime energiavahetuse, juurte arengu ja üldise vastupanuvõime eest. Fosfor on eriti asendamatu kasvuperioodi alguses, juurdumise faasis, kuna see soodustab tugeva ja laiaulatusliku juurestiku arengut, mis on hilisema vee ja toitainete omastamise aluseks. Kaalium on selleri jaoks erakordselt oluline, kuna see reguleerib taime veemajandust, suurendab varre tugevust, parandab haigustele vastupidavust ja aitab kaasa iseloomulike maitse- ja aroomiainete tekkele. Selleri kaaliumivajadus on äärmiselt suur, ületades sageli isegi lämmastikuvajadust, eriti mugula ja varre moodustumise perioodil.
Fosfori- ja kaaliumipuuduse sümptomid on iseloomulikud ja hästi eristatavad, seega on probleemi õigeaegsel tuvastamisel see veel parandatav. Fosforipuuduse korral taime kasv aeglustub, lehed muutuvad tumeroheliseks, sinakasroheliseks, mõnikord lillakaks, mis viitab vähenenud energiatootmisele ja assimilatsioonile. Kaaliumipuudus seevastu ilmneb esmalt vanemate lehtede servadel kollasuse (kloroosi) ja seejärel kuivamise, nekroosi näol, mis levib järk-järgult lehe sisemuse poole. See sümptomite kompleks näitab selgelt, et taim ei saa piisavalt kaaliumi, mis mõjutab negatiivselt saagi kvaliteeti ja kogust.
Teisesed makroelemendid, nagu kaltsium (Ca) ja magneesium (Mg), on samuti tervislikuks arenguks hädavajalikud. Kaltsium vastutab rakuseinte stabiilsuse eest ja selle puudus põhjustab üht selleri kõige iseloomulikumat füsioloogilist häiret, südamemädanikku, mille käigus noorimad, sisemised lehed muutuvad pruuniks ja surevad. Oluline on märkida, et selle põhjuseks ei ole sageli mulla madal kaltsiumisisaldus, vaid juba mainitud ebaühtlasest veevarustusest tingitud omastamishäire. Magneesium on klorofülli molekuli keskne element ja seega fotosünteesi jaoks hädavajalik; selle puudus põhjustab vanemate lehtede soontevahelist kollasust (marmorjat mustrit), samal ajal kui lehesooned jäävad roheliseks.
Mikroelementide tähtsus ja puudushaigused
Mikroelementidest on booril (B) selleri kasvatamisel kõige kriitilisem roll, nii et selle puudus võib saagi täielikult müügikõlbmatuks muuta. Boor on hädavajalik rakuseina moodustumiseks, süsivesikute transportimiseks ja rakkude jagunemiseks, eriti intensiivselt kasvavates kudedes, nagu selleri süda. Seller reageerib booripuudusele äärmiselt tundlikult ja puuduse sümptomite ennetamine on eduka majandamise seisukohast ülioluline. Boori kättesaadavust mõjutab suuresti mulla pH ja niiskusesisaldus, seetõttu tuleb seda käsitleda osana harmoonilisest toitainete majandamise strateegiast.
Booripuuduse kõige iseloomulikum ja tuntum sümptom on varre lõhenemine (stem crack), mille käigus leherootsude välispinnale tekivad ristsuunalised, korgistunud praod. Need praod avavad ukse sekundaarsetele patogeenidele ja vähendavad saagi turuväärtust. Raskematel juhtudel muutuvad taime südamikulehed pruuniks ja surevad ning mugula sisemusse võivad tekkida pruunikad, õõnsad kahjustused, mis viitab samuti ebapiisavale boorivarustatusele. Need sümptomid on selgelt eristatavad mehaanilistest kahjustustest või muudest haigustest ja nõuavad kohest sekkumist.
Kuigi boor on kõige olulisem, võib probleeme tekitada ka teiste mikroelementide, näiteks mangaani (Mn) ja molübdeeni (Mo) puudus. Mangaan mängib rolli fotosünteesis ja ensüümide aktiivsuses ning selle puudus avaldub nooremate lehtede soontevahelise kloroosina, mis võib sarnaneda magneesiumipuudusega, kuid siin algavad sümptomid võrse tipust. Molübdeen on vajalik lämmastiku ainevahetuseks, selle puudus on harvem, kuid võib takistada omastatud nitraadi muundamist, mis võib põhjustada lämmastikupuudusega sarnast üldist kollasust ja kasvu pärssimist. Nende elementide puudus esineb kõige sagedamini kõrge pH-ga, aluselistes muldades.
Mikroelementide puuduse ennetamine ja ravi on keeruline ülesanne, mille aluseks on mulla- ja leheanalüüs. Ennetamiseks võime juba põhiväetamisel kasutada mikroelementidega rikastatud väetisi või sihipäraselt lisada puuduvaid elemente mulla kaudu. Juba tekkinud puuduse sümptomite kiireks ja tõhusaks raviks on kõige sobivam meetod leheväetamine, kuna toitained imenduvad kiiresti lehtede kaudu ja jõuavad kasutuskohta. Boori- ja mangaanipuudust saab eriti hästi korrigeerida leheväetistega, kuid põletuse ja toksilisuse vältimiseks on oluline järgida õiget annust ja ajastust.
Selleri väetamisstrateegiad ja -praktika
Selleri väetamisprogrammi nurgakivi on põhiväetamine, mis tuleks teha enne sügisest või kevadist sügavkündi või mullaharimist. Selles faasis anname suure koguse orgaanilist ainet, ideaaljuhul 40-60 tonni hästi lagunenud laudasõnnikut hektari kohta või vastava koguse komposti. Samal ajal, tuginedes mullaanalüüsi tulemustele, töötleme mulda olulise osa fosfor- ja kaaliumväetiste koguhulgast, tavaliselt 70-80%. See alusväetamine tagab taimele algseks arenguks vajaliku toitainekapitali ja tingimused pikaajaliseks ja tasakaalustatud varustamiseks.
Pärast istikute istutamist võime juurdumise soodustamiseks kasutada stardiväetamist, mis tavaliselt tähendab kastmist kõrgema fosforisisaldusega vees lahustuva väetisega. Kasvuperioodi jooksul rahuldame pidevalt kasvavat toitainevajadust pealtväetamisega, mida teeme mitmes osas, iga 3-4 nädala tagant. Pealtväetamise käigus täiendame peamiselt kergesti leostuvat lämmastikku ning selleri poolt suurtes kogustes vajaminevat kaaliumi. Pealtväetist võib anda ridade kõrvale puistates ja seejärel sisse töötades (külgväetamine) või moodsate niisutussüsteemide puhul fertigeerimise vormis.
Väetamise ajastus on maksimaalse tõhususe saavutamiseks ülioluline ja peab olema tihedalt kohandatud selleri arengufaasidena. Lämmastiku ja kaaliumiga pealtväetamine on eriti oluline kasvuperioodi teises pooles, varre ja mugula intensiivse kasvu perioodil. Fertigeerimine ehk toitainete andmine koos kastmisveega on kõige kaasaegsem ja tõhusam meetod, kuna see võimaldab toitainete täpset doseerimist ja ajastamist. Selle tehnoloogiaga jõuavad toitained otse juuretsooni, minimeerides kadusid ja maksimeerides omastamist.
Kaasaegne ja säästev sellerikasvatus põhineb integreeritud toitainete majandamise põhimõtetel, mille eesmärk on optimeerida saagi kogust ja kvaliteeti, minimeerides samal ajal keskkonnamõju. See lähenemisviis ühendab orgaaniliste väetiste mullaparandava toime mineraalväetiste sihipärase ja täpse kasutamisega, otsuste tegemisel tuginetakse mulla- ja leheanalüüsile. Pidev jälgimine, taime seisundi regulaarne hindamine ja saagikoristusjärgsete kogemuste analüüs on väetamisstrateegia peenhäälestamiseks hädavajalikud. Selle kompleksse lähenemisviisiga on võimalik tagada selleri edukas ja majanduslikult tasuv kasvatamine, säilitades samal ajal mulla viljakuse tulevastele põlvedele.
