Seller, see õigustatult populaarne ja mitmekülgne köögivili, on vallutanud aiad ja köögid kolmes peamises variandis: juurseller, varsseller ja lehtseller. Iga tüübi kasvatamine nõuab erilist tähelepanu, kuid investeeritud töö tasub end rikkalikult ära värske, aromaatse saagi näol, mis pakub võrratut maitseelamust. Eduka sellerikasvatuse aluseks on õige sordi valimine vastavalt kulinaarsetele eesmärkidele ning taime pika kasvuperioodi arvestamine, mis nõuab hoolikat ettekavatsemist. Seller kuulub nende taimede hulka, mis läbivad seemnest saagikoristuseni pika ja hoolt nõudva tee, seega on kannatlikkus ja asjatundlikkus rikkaliku saagi saavutamiseks üliolulised.
Seller eelistab sügavalt haritud, toitaineterikast, hea veemajandusega, huumusrikast liivsavimulda, mis suudab püsida ühtlaselt niiskena kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Mulla happesuse osas on kõige ideaalsem kergelt happeline või neutraalne pH vahemikus 6,0 kuni 7,0. Mulla kvaliteedi parandamiseks on soovitatav enne istutamist mulda sisse segada suur kogus küpset komposti või hästi lagunenud laudasõnnikut, tagades seeläbi vajaliku orgaanilise aine juurdekasvu. Ei tohi unustada, et seller on äärmiselt toitainetenõudlik taim, seetõttu on mulla ettevalmistamine üks kasvatuse kõige kriitilisemaid etappe, mis loob aluse taimede tervele arengule.
Kliima- ja valgustingimused on samuti selleri jaoks määravad, mis eelistab jahedamat kliimat ja pidevat, ühtlast veevarustust. Selle kasvuks on hädavajalik täispäike, mis tähendab vähemalt kuus kuni kaheksa tundi otsest päikesevalgust päevas, see tagab lehestiku ja juurika või varre korrektse arengu. See on eriti tundlik äärmuslike temperatuurikõikumiste suhtes; varakevadised öökülmad või suvised kuumalained võivad mõlemad esile kutsuda enneaegse õitsemise, mis kahjustab saagi kvaliteeti. Optimaalseks arenguks on kõige soodsam temperatuur vahemikus 15-21 Celsiuse kraadi.
Külvikorra rakendamine sellerikasvatusel on hädavajalik mullas levivate haiguste ja kahjurite, näiteks selleri lehelaiksuse või nematoodide ennetamiseks. Oluline on mitte istutada sellerit alale, kus eelmistel aastatel on kasvanud sarikaliste (Apiaceae) sugukonda kuuluvad taimed, näiteks porgandid, pastinaagid või petersell. Suurepärased eelviljad võivad olla kaunviljad, nagu oad või herned, mis rikastavad mulda lämmastikuga, ning teraviljad. Teadlik külvikord mitte ainult ei katkesta haigustekitajate tsüklit, vaid aitab kaasa ka mulla toitainete tasakaalu säilitamisele.
Külvamise ja istikute kasvatamise nipid
Selleri erakordselt pika kasvuperioodi tõttu tuleb seemned kindlasti varakult siseruumidesse külvata, et taimedel oleks piisavalt aega enne väljaistutamist tugevneda. Seemnete külvamise ideaalne aeg on hilistalv või varakevad, tavaliselt veebruari lõpust märtsi keskpaigani, umbes 10-12 nädalat enne viimaseid oodatavaid kevadkülmi. Mõõdukas kliimavöötmes ei ole otsekülv soovitatav, kuna aeglane ja ebakindel tärkamine ning külm muld pärsiksid oluliselt taimede arengut. Selleriseemned on pisikesed ja tärkavad aeglaselt, mis nõuab aednikult erilist tähelepanu ja kannatlikkust.
Külvamiseks kasutage madalaid istikukassette või külvikaste, mis on täidetud kvaliteetse, kobeda istikumullaga. Kuna selleriseemned vajavad idanemiseks valgust, puistatakse seemned mulla pinnale ja kaetakse vaid väga õhukese kihi peenelt sõelutud mulla või vermikuliidiga, et valgus saaks läbi tungida. Mulla niiskuse säilitamine on kriitilise tähtsusega; parim on kasta peene pihustiga, et vältida veejoaga pisikeste seemnete paigast nihutamist. Algperioodil loob hoolikas kastmine aluse edukale idanemisele.
Edukaks idanemiseks on vaja ühtlast, umbes 20-24 Celsiuse kraadi temperatuuri ja kõrget õhuniiskust, mida saab tagada kassettide katmisega läbipaistva plastkaanega või kilega. Idanemisprotsess võib olla aeglane ja veniv, kestes kuni kaks-kolm nädalat, seega ärge kaotage kannatust. Tärganud väikesed taimed vajavad rikkalikku, kuid mitte otsest päikesevalgust ja mõnevõrra jahedamat keskkonda, et areneda tugevateks, jässakateks istikuteks ja mitte välja venida.
Istikute karastamine enne väljaistutamist on ülioluline protsess, mis valmistab noori taimi ette välistingimuste raskusteks. Karastamise ajal, mis kestab tavaliselt 7-14 päeva, harjutatakse istikuid järk-järgult välistingimustega: iga päev veedavad nad rohkem aega õues, olles avatud päikesele, tuulele ja temperatuurikõikumistele. Samaaegselt tuleb vähendada ka kastmise hulka. See protsess tugevdab taimede kudesid, vähendab istutusstressi ja minimeerib hilisema õitsemise riski, mis on sellerikasvatuse üks suurimaid takistusi.
Väljaistutamine ja taimehooldus kasvuperioodil
Istikute väljaistutamise optimaalne aeg saabub pärast viimaseid kevadkülmi, kui muld on piisavalt soojenenud ja taimed on arendanud 3-4 pärislehte. Õige vahekauguse tagamine on taimede arenguks hädavajalik; juurseller vajab rohkem ruumi, tavaliselt istutatakse see 40×40 cm vahedega, samas kui varssellerile piisab 30×30 cm reavahest ja taimede vahekaugusest. Istutamisel jälgige, et istikud istutataks samale sügavusele, nagu nad olid kasvatusnõus, vältides südamike lehtede mullaga katmist, mis võib viia taime hukkumiseni.
Selleri veevajadus on äärmiselt suur, seetõttu tuleb mulda hoida kogu kasvuperioodi vältel ühtlaselt niiskena, kuid vältida tuleb seisvat vett. Regulaarne ja rikkalik kastmine, eriti kuivadel perioodidel, on kvaliteetse saagi saamiseks hädavajalik; veepuuduse tõttu muutub varsseller kiuliseks ja nätskeks ning juurselleri juurikas õõnsaks. Kuna tegemist on toitainetenõudliku taimega, on vegetatsiooniperioodil soovitatav iga 2-3 nädala tagant kasta tasakaalustatud vedelväetisega, et tagada pidev ja jõuline kasv.
Mulla katmine ehk multšimine võib oluliselt kaasa aidata sellerikasvatuse edule. Orgaaniline multš, näiteks põhk, muruniide või kompost, mis on laotatud taimede ümber, aitab säilitada mulla niiskust, takistab umbrohu kasvu ja hoiab mulda kuumadel suvepäevadel jahedana. Umbrohi eemaldage regulaarselt, kuid ettevaatlikult, käsitsi, kuna selleri juurestik on pinnapealne ja kõplamine võib seda kergesti kahjustada. Umbrohuvaba ala tagab, et taim suudab ära kasutada kogu vee ja toitained.
Igal selleritüübil on ka erilised hooldusvajadused. Varsselleri puhul võib ilusama, õrnema ja vähem kibeda varre saavutamiseks kasutada pleegitamistehnikat. See tähendab, et paar nädalat enne saagikoristust mähitakse taime vars musta kile või kartongiga või kuhjatakse selle ümber mulda, et kaitsta seda päikesevalguse eest. Juurselleri puhul on suve lõpus soovitatav eemaldada alumised, välimised lehed, stimuleerides seeläbi juurika kasvu ja toitainete korrektset koondumist saaki.
Paljundusmeetodid ja saagikoristus
Selleri peamine ja kasvatamisel levinuim paljundusviis on generatiivne ehk seemnetest paljundamine. Seller on kaheaastane taim, mis tähendab, et esimesel aastal arendab ta söödavaid osi (juurikas, vars, lehed) ja alles teisel aastal kasvatab õisikuvarre ja seemned. Seemnete saamiseks tuleb seega kõige ilusamad ja tervemad taimed üle talve hoida, mis võib toimuda kohapeal, paksu kattega külmaõrnemate sortide puhul, või hoides juurikaid külmavabas, jahedas kohas, näiteks keldris. Järgmisel kevadel väljaistutatud taimed arendavad kõrge õisiku, kust saab suve lõpus koguda küpsenud seemneid.
Kuigi vähem tuntud ja suurtootmises mittekasutatav, eksisteerib ka selleri vegetatiivne paljundusmeetod, mida võib köögis uudishimust proovida. Ostetud või koristatud varsselleri aluse, umbes 2-3 sentimeetrise tüki, võib asetada madalasse veega täidetud anumasse. Mõne päeva jooksul hakkavad keskelt arenema uued, värsked võrsed ja juured, millest saab lehtsellerina kasutatavaid värskeid lehti. See meetod on pigem taime regeneratsioonivõime suurejooneliseks demonstreerimiseks, see ei arenda täisväärtuslikku vart ega juurikat, kuid võib köögiaknal pakkuda värsket maitserohelist.
Saagikoristuse aeg ja viis sõltuvad kasvatatavast selleritüübist. Varssellerit võib hakata korjama, kui varred on saavutanud sobiva paksuse; võib korjata üksikuid välimisi varsi või kogu taime korraga maast välja tõmmates. Juurselleri saak koristatakse siis, kui juurikas on saavutanud soovitud, tavaliselt 8-10 sentimeetrise läbimõõdu, kuid kindlasti enne esimesi tõsisemaid sügiskülmi. Lehtsellerilt võib kogu kasvuperioodi vältel pidevalt noppida värskeid lehti, see stimuleerib uute võrsete kasvu.
Pärast saagikoristust on õige säilitamine selleri värskuse säilitamisel ülioluline. Varsseller säilib külmiku köögiviljasahtlis paar nädalat värskena, soovi korral alus väheses vees. Juurseller säilib suurepäraselt; pärast lehtede ja juurte eemaldamist säilib see jahedas, niiskes keldris või külmiku alumises sahtlis mitu kuud kvaliteeti kaotamata. Nii vars- kui ka juursellerit saab hästi külmutada, seega tükeldatuna ja blanšeerituna saab neid talvekuudeks pikaajaliselt säilitada.
