Kuldne roos, teadusliku nimega Rosa xanthina, on Hiinast pärit lummavalt kaunis ilupõõsas, mis pimestab iga aiasõpra oma kevadiste, erkkollaste õitega. Kuigi tegemist on põhimõtteliselt vastupidava, hea külmakindlusega sordiga, tasub eduka talvitumise tagamiseks astuda mõned põhilised, asjatundlikud sammud, eriti nooremate, veel mitte täielikult tugevnenud taimede puhul. Õiged talvitumismeetodid ei taga mitte ainult taime ellujäämist karmimatel talvekuudel, vaid aitavad kaasa ka sellele, et roos rõõmustaks meid järgmisel hooajal oma kõige kaunimas vormis ja rikkaliku õitsemisega. Hoolikas ettevalmistus ja talvel osutatud tähelepanu tasuvad end ära ning kingivad meile kevadel terve ja elujõulise taime.
Talveks valmistumine on taime vegetatsioonitsükli ülioluline etapp, mis paneb aluse järgmise aasta arengule ja õitsemisele. Kõige olulisemad tööd algavad sügise keskel, tavaliselt oktoobri lõpus, novembri alguses, veel enne esimeste tõsisemate külmade saabumist. Sel ajal on juba mõistlik vähendada kastmise hulka, et taime võrsed puituksid ja koed valmistuksid külmemaks perioodiks. Liigne veevarustus sel perioodil julgustaks roosi kasvatama uusi, õrnu võrseid, mis külmade mõjul kergesti külmuksid, nõrgestades seeläbi asjatult kogu taime.
Toitainete lisamise õige ajastamine on samuti eduka talvitumise jaoks hädavajalik. Suve lõpust, augusti keskpaigast alates, tuleks vältida kõrge lämmastikusisaldusega väetiste kasutamist, kuna need soodustavad võrsete kasvu. Selle asemel on otstarbekam kasutada kaaliumirikast, spetsiaalselt sügiseseks ettevalmistuseks mõeldud väetist. Kaalium soodustab võrsete puitumist, tugevdab rakuseinu ja parandab oluliselt taime külmakindlust, muutes selle vastupidavamaks talvistele temperatuurikõikumistele ja püsivale külmale.
Roosipõõsa ümbruse korrastamine on samuti oluline osa sügisesest ettevalmistusest. Mahakukkunud lehed ja muud taimejäänused tuleb kindlasti põõsa ümbert eemaldada, kuna nendel võivad kergesti talvituda haigustekitajad ning kahjurite munad ja vastsed. Põhjaliku sügisese puhastusega saame oluliselt vähendada järgmise kevadiste nakkuste ohtu, ennetades seeläbi seenhaiguste, näiteks jahukaste või roosirooste teket. Puhas keskkond tagab ka piisava õhuringluse põõsa ümber, mis samuti aitab kaasa taime tervise säilitamisele.
Õige lõikamine ja ettevalmistus
Kuldse roosi lõikamine enne talvitumist erineb mõnevõrra traditsiooniliste rooside lõikamistehnikatest, kuna see sort õitseb kõige rohkem teise aasta võrsetel. Sügisese lõikamise eesmärk ei ole esmajoones õitsemise soodustamine, vaid taime kuju kujundamine ja haigete, kahjustatud või surnud okste eemaldamine. Tasub teha kerge, nn puhastuslõikus, mille käigus vabastame põõsa mittevajalikest, nõrkadest võrsetest, vähendades seeläbi aurumispinda ja haiguste ohtu. Tugev tagasilõikus tuleks ajastada kevadeks, pärast õitsemist.
Lõikamisel kasutage alati teravaid, desinfitseeritud oksakääre, et lõikepinnad oleksid siledad ja puhtad, vältides seeläbi kudede kahjustamist ja patogeenide sisenemist. Lõiked tehke alati terve punga kohal, kergelt kaldu, et vesi saaks pinnalt kergesti maha voolata. Eemaldatud taimeosi ärge jätke aeda, vaid koguge need kokku ja hävitage või kompostige nõuetekohaselt, et vältida haiguste edasist levikut. See hoolikus on meie taimekollektsiooni pikaajalise tervise tagamiseks hädavajalik.
Noorte, äsja istutatud taimede puhul on eriti oluline hoolikas ettevalmistus, kuna nende juurestik ei ole veel piisavalt sügavale mulda tunginud, et jõuda külma eest kaitstud tsooni. Nendel taimedel on soovitatav võrseid umbes kolmandiku võrra tagasi lõigata, et vähendada tuule põhjustatud kahjustuste ohtu, mis võib liigutada ka juurestikku. Tagasilõigatud võrsetega muutub taim stabiilsemaks ja peab paremini vastu talvistele tormidele ja lume raskusele, mis võib murda oksi ja põhjustada noorele põõsale tõsist kahju.
Vanemad, juba mitu aastat meie aias elanud, tugevnenud kuldse roosi põõsad vajavad oluliselt vähem ettevalmistusi. Nende puhul võib sügisese lõikamise sageli isegi ära jätta või piirduda vaid kõige vajalikumate parandustega, näiteks risti kasvavate või põõsa sisemust liiga tihedaks muutvate okste eemaldamisega. Kõige olulisem ülesanne on ka nende puhul puhastada ala põõsa ümbert mahakukkunud lehestikust ning kobestada kergelt mulda, mis parandab talvekuudel vee äravoolu ja mulla õhutamist.
Juurekaela kaitse ja multšimine
Kõige levinum ja tõhusam viis roosi juurekaela kaitsmiseks on muldamine ehk mullaga katmine. See toiming tuleb teha enne esimeste tõsisemate, püsivate külmade saabumist, kuid juba külma ilmaga, tavaliselt novembri keskel või lõpus. Muldamise olemus seisneb selles, et roosi pookekoht, mis on külmadele kõige tundlikum, kaitstakse paksu mullakihiga. Selleks kasutage põõsa ümbert või aia muust osast pärit kobeda struktuuriga, kompostiga segatud mulda või laagerdunud veisesõnnikut ning kuhjake see põõsa ümber vähemalt 20-25 sentimeetri kõrgusele.
Muldamiseks kasutatava materjali valik on ülioluline. Vältige rasket, savist mulda, sest see võib talviste sademete tõttu tiheneda, ummuks jääda ja põhjustada juurekaela mädanemist. Parim valik on kobe, pude aiamuld, mida on soovitatav segada liiva või peeneteralise kruusaga parema drenaaži tagamiseks. Kuhjatud mullakuhil ei isoleeri mitte ainult külma eest, vaid kaitseb ka juurekaela alusel asuvaid uinuvaid pungi, millest kevadel tärkavad uued, tugevad võrsed.
Pärast muldamist on soovitatav põõsa ümbruse ala multšida, mis pakub täiendavat kaitset mulla läbikülmumise eest. Multšikiht aitab säilitada mulla niiskust, takistab umbrohu kasvu ja rikastab aeglaselt laguneva orgaanilise ainena ka mulda toitainetega. Suurepärane multšimaterjal võib olla lehed, põhk, männikoor või hakkepuit. Laotage kate umbes 10-15 sentimeetri paksuselt mullakuhila ümber, kuid jälgige, et see ei puutuks otse kokku roosi varrega, et tagada piisav ventilatsioon.
Oluline on märkida, et talvekatet ei tohi teha liiga vara. Kui katame roosi veel leebetel sügispäevadel, võib see põhjustada taime haudumist ja seenhaiguste teket. Oodake, kuni temperatuur langeb püsivalt alla 0 kraadi Celsiuse ja mulla pind kergelt külmub. Kevadiste külmade möödudes, tavaliselt märtsi lõpus, aprilli alguses, eemaldage kate ja mullakuhil järk-järgult ja ettevaatlikult, et taim saaks aeglaselt harjuda muutunud tingimuste ja tugevama päikesega.
Erilised kaalutlused ja sagedased vead
Konteineris kasvatatud kuldsete rooside talvitumine nõuab erilist tähelepanu, kuna nende juurestik on külmaohule palju rohkem avatud kui avamaale istutatud kaaslastel. Potis võib muld külmuda palju kiiremini ja sügavamalt, mis võib põhjustada juurte tõsist kahjustumist või isegi taime hukkumist. Seetõttu tuleb potiroosid talveks kindlasti viia kaitstud, külmavabasse, kuid jahedasse kohta. Ideaalne koht võib olla kütmata garaaž, kelder või külmavaba panipaik.
Kui konteinerroosi ei ole võimalik külmavabas kohas hoida, tuleb kaitset tagada muude meetoditega. Asetage pott vahtpolüstüreenplaadile, et isoleerida seda ka altpoolt tuleva külma eest, seejärel mähkige pott ise mitme kihi džuudikanga, mullikile või spetsiaalse talvekaitsekangaga. Katke taime muld multšiga, näiteks männikoorega, ning siduge võrsed ettevaatlikult kokku ja katke need hingavast materjalist, nn talveloori, mis kaitseb seda külma tuule ja talvise päikese põhjustatud kahjustuste eest.
Üks levinumaid vigu talvitumisel on liigne kaitse, eriti leebematel talvedel. Õhukindlalt suletud katte all võib taim haududa, niiskus kondenseerub, mis loob ideaalse keskkonna seeninfektsioonidele, näiteks botrytisele. Jälgige alati, et kasutatavad kattematerjalid (nt loor, džuut) oleksid hingavad, ning leebemal, päikesepaistelisel talvepäeval tuulutage taime isegi lühikeseks ajaks katte avamisega. Eesmärk on kaitsta külma eest, mitte taime hermeetiliselt sulgeda.
Teine sage probleem on kevadise katte eemaldamise kiirustamine või vastupidi, liigne viivitamine. Kui eemaldame kaitse liiga vara, võivad hiliskevadised külmad põhjustada tõsist kahju juba ärkavatele, värsketele võrsetele. Kui aga jätame talvekatte taimele liiga kauaks, võib see valguse puudumise tõttu põhjustada juurekaela haudumist, võrsete venimist ja nõrgenemist. Parim on eemaldada kate järk-järgult, mitmes etapis, jälgides ilmaprognoosi, andes seeläbi taimele aega kohaneda kevadiste tingimustega.
