Jaapani kontpuu, teadusliku nimega Cornus kousa, on Eesti aedades üha populaarsem ilutaim, mis pole ka ime, sest kevadel vaimustab ta oma hingematvate õisikutega ning sügisel oranžikaspunase või erepunase lehestiku ja söödavate, vaarikaid meenutavate viljadega. Selleks, et see eriline taim aastast aastasse oma kauneimat vormi näitaks, on aga hädavajalik tunda täpselt tema toitainevajadust ja teostada asjatundlikku väetamist. Paljud teevad vea, jättes toitainete andmise hooletusse või vastupidi, liialdades sellega, kuigi jaapani kontpuu, mida peetakse suhteliselt vähenõudlikuks, tänab teadliku hoolitsuse eest. Piisav toitainetega varustamine ei ole mitte ainult rikkaliku õitsemise ja sügisese lehestiku efektse värvuse tagatis, vaid määrab põhimõtteliselt ka taime üldise tervisliku seisundi ning vastupidavuse haigustele ja kahjuritele. See artikkel tutvustab üksikasjalikult, mida jaapani kontpuu vajab õitsvaks terviseks.
Jaapani kontpuu eelistab põhimõtteliselt happelisi või kergelt happelisi muldi, ideaalne on talle pH vahemik 5,5 kuni 6,5. Kui mulla reaktsioon on liiga aluseline (lubjarikas), ei suuda taim omastada talle elutähtsaid mikroelemente, eriti rauda (Fe) ja mangaani (Mn). Selle tagajärjel võib tekkida nn rauakloroos, mille iseloomulikuks sümptomiks on lehtede roodude vaheline kollasus, samal ajal kui rood jäävad roheliseks. Pikas perspektiivis viib see puudusseisund kasvu peatumiseni, õitsemise ärajäämiseni ja taime üldise kiratsemiseni. Seetõttu tasub enne istutamist kindlasti teha mullaanalüüs või vähemalt kontrollida mulla reaktsiooni lihtsa, aianduspoodides saadaval oleva testiga.
Mulla struktuur on vähemalt sama oluline kui selle keemiline reaktsioon. Jaapani kontpuu eelistab hea veemajandusega, kobeda struktuuriga, orgaanikarikkaid muldi. Liiga tihedates, savistes muldades ei saa juured piisavalt hapnikku, mis võib eriti sademeterohkel perioodil viia juuremädanikuni. Seevastu liiga kobedad, liivased mullad ei hoia vett ja toitaineid, mistõttu on taim pidevas stressis. Ideaalse mullaseisundi saavutamiseks on soovitatav istutusaugu mulda parandada suurel hulgal happelise turba, küpse komposti või koorepuruga. Need materjalid mitte ainult ei optimeeri mulla struktuuri, vaid nihutavad ka selle reaktsiooni happelises suunas.
Makroelementidest on jaapani kontpuu jaoks kõige olulisem tasakaalustatud lämmastiku-fosfori-kaaliumi (N−P−K) suhe. Lämmastik (N) vastutab rohelise massi ehk lehtede ja võrsete kasvu eest. Fosfor (P) on hädavajalik juurte moodustumiseks, õite ja viljade tekkeks ning energia ainevahetusprotsessideks. Kaalium (K) aga suurendab taime üldist vastupidavust, külma- ja põuataluvust ning haiguskindlust. Terve, täiskasvanud taime puhul on tavaliselt kõige sobivam tasakaalustatud, näiteks 10-10-10 suhtega väetis, mida antakse varakevadel.
Mikroelemendid, kuigi neid on vaja vaid väikestes kogustes, on jaapani kontpuu terveks arenguks hädavajalikud. Lisaks juba mainitud rauale ja mangaanile on oluline roll ka booril (B), tsingil (Zn) ja vasel (Cu). Need elemendid aitavad kaasa erinevate ensüümide tööle ning on võtmetähtsusega fotosünteesis ja teistes füsioloogilistes protsessides. Orgaanikarikastes, kergelt happelise reaktsiooniga muldades on need mikroelemendid tavaliselt taimele omastatavas vormis olemas. Nende puuduse korral saame taimele kiiret abi anda spetsiaalsete, ka mikroelemente sisaldavate leheväetistega, kuid pikaajaline lahendus on alati mullatingimuste korrastamine.
Hooldus istutamisel ja noorte taimede puhul
Jaapani kontpuu eduka kasvatamise alused tuleb rajada juba istutamisel ja see kehtib eriti toitainetega varustamise kohta. Kõige olulisem samm on mulla nõuetekohane ettevalmistamine, mis ei tohi piirduda kitsa istutusaugu kaevamisega. Soovitatav on parandada mulda tulevase taime ümber suuremal alal, vähemalt 1×1 meetrit, et juured saaksid esimestel aastatel kergesti laieneda kobedas ja toitainerikkas keskkonnas. See ala tuleb sügavalt, vähemalt 40-50 cm sügavuselt, läbi kaevata ja väljakaevatud mullale segada ohtralt happelist turvast, laagerdunud sõnnikut või komposti ning männikoort. See segu tagab sobiva struktuuri, happelise reaktsiooni ja pikaajaliselt lagunevad orgaanilised toitained.
Istutamisel otse juurtele ei tohi puistata agressiivset, kiiresti lahustuvat mineraalväetist, sest see võib põletada tundlikke noori juurekarvu, mis võib viia isegi taime hukkumiseni. Selle asemel kasutage pigem aeglaselt lagunevat orgaanilist väetist või spetsiaalselt okaspuudele ja happelembestele taimedele mõeldud stardiväetist, mille fosforisisaldus on kõrgem juurte arengu soodustamiseks. Parim lahendus on aga loota esialgseks toitainetega varustamiseks asjatundlikult ettevalmistatud, orgaaniliste ainetega rikastatud mullale. Põhjalik kastmine pärast istutamist aitab mullaosakestel tihedalt juurte ümber kleepuda.
Noorte, äsja istutatud jaapani kontpuude puhul on esimestel kahel-kolmel aastal kõige olulisem toetada stabiilse juurestiku väljakujunemist. Sel perioodil on liigne lämmastiku andmine pigem kahjulik kui kasulik, sest see võib esile kutsuda tugeva võrsete kasvu juurestiku arvelt, muutes taime ebastabiilseks ja keskkonnastressi suhtes tundlikumaks. Selle asemel on varakevadel, enne pungade puhkemist, soovitatav taime ümber laotada tasakaalustatud, aeglaselt vabanevat granuleeritud väetist. Valige rododendronitele või asaleadele välja töötatud toode, kuna nende koostis ja keemiline reaktsioon on ideaalsed ka jaapani kontpuule.
Noorte taimede väetamise viis ja ajastus on üliolulised. Granuleeritud väetis tuleks ühtlaselt laotada taime võra serva all olevasse tsooni, nn tilkumistsooni, jälgides, et graanulid ei puutuks otse kokku taime või selle tüvega. Laotatud väetis tuleks madala kõplamise või mulla pinna kobestamisega mulda segada ja seejäal ala põhjalikult kasta. See tagab toitainete lahustumise ja juurte tsooni jõudmise. Väetamine tuleks alati teha varakevadel, suve teises pooles või sügisel ärge enam toitaineid andke, sest see võib soodustada hilist võrsete kasvu, mis ei jõua enne talvekülmasid puituda ja võivad seetõttu saada külmakahjustusi.
Täiskasvanud taimede väetamine
Juba mitu aastat oma kohal seisva, hästi juurdunud, täiskasvanud jaapani kontpuu toitainevajadus erineb oluliselt noortest isenditest. Kui taim kasvab heas, orgaanikarikkas mullas ja tema juurekaela katab igal aastal piisavalt paks multšikiht, võib juhtuda, et ta ei vaja aastaid eraldi väetamist. Lagunev multš tagab nimelt pidevalt vajalikud toitained. Väetamise vajadust näitab kõige paremini taime seisund: kui lehestik on lopsakas, tumeroheline, õitsemine on rikkalik ja ka aastane võrsete juurdekasv on piisav (u 15-25 cm), siis on tõenäoliselt toitainetega varustamisega kõik korras.
Toitainepuuduse sümptomite äratundmine aitab sihipäraselt sekkuda. Lisaks kõige levinumale, juba mainitud rauakloroosile, võib lämmastikupuudus põhjustada üldist kollasust ja kidurat kasvu, kusjuures vanemad, alumised lehed kollenduvad esimesena. Fosforipuudus võib ilmneda nõrga õitsemise, väheste viljade ja lehtede lillaka värvuse kaudu. Kaaliumipuuduse märgiks on aga iseloomulik lehtede servade kollasus, misjärel need pruunistuvad ja kuivavad, justkui oleks leheserv kõrbenud. Nende sümptomite ilmnemisel on soovitatav hoolitseda puuduva elemendi lisamise eest, kuid enne seda veenduge alati, et probleemi juur poleks vale mulla reaktsioon.
Kui otsustate täiskasvanud taime väetada, näiteks seetõttu, et soovite õitsemist intensiivsemaks muuta või teie muld on põhimõtteliselt toitainevaene, siis on selleks sobivaim aeg varakevadel. Kasutage happelembestele taimedele välja töötatud tasakaalustatud N-P-K suhtega kompleksväetist, mis sisaldab ka mikroelemente. 10-10-10 või sarnase koostisega toode on tavaliselt hea valik. Antav kogus tuleks alati määrata toote pakendil oleva juhendi järgi, arvestades taime suurust. Üleväetamine on vähemalt sama kahjulik kui toitainepuudus.
Väetise andmise tehnika keskendub ka täiskasvanud puude puhul tilkumistsoonile, mis asub võra välisservas, sest enamik toitainete omastamise eest vastutavaid aktiivseid juurekarvu asub siin. Laotage granulaat ühtlaselt puu ümber selles vööndis ja seejärel kastke põhjalikult. Alternatiivse lahendusena, eriti kiiret sekkumist nõudvate puudusesümptomite korral, võite kasutada vedelat, veega lahjendatavat toitainelahust. Seda toitainelahust võib lisaks kastmisele kasutada ka leheväetisena, mis annab kohese, ehkki vähem püsiva toime, kuna taim suudab toitaineid omastada ka lehtede kaudu.
Orgaanilised lahendused ja sagedaste vigade vältimine
Jaapani kontpuu toitainete täiendamise kõige loomulikum ja üks tõhusamaid viise on orgaaniliste materjalide, eriti multšimise kasutamine. Igal aastal taime tüve ümber laotatav 5-10 cm paksune multšikiht ei hoia mitte ainult umbrohtu eemal ja säilita mulla niiskust, vaid eraldab lagunedes pidevalt ja aeglaselt toitaineid mulda. Multšiks sobivad suurepäraselt männikoor, hakkepuit, lehekompost või isegi männiokkad. Need materjalid ka hapestavad lagunedes mulda kergelt, mis on jaapani kontpuule eriti soodne. Multšimine on agrotehniline element, mis pakub lahendust mitmele probleemile korraga.
Puhtalt orgaanilise väetamise pooldajatele on saadaval mitmeid võimalusi. Küps kompost on parim mulla parandaja ja toitainete allikas, mis sisaldab kompleksselt vajalikke makro- ja mikroelemente ning parandab mulla struktuuri ja bioloogilist aktiivsust. Varakevadel puu tüve ümber mullale laotatuna ja madalalt sisse segatuna on sellel suurepärane toime. Laagerdunud sõnnik (eriti veisesõnnik) on samuti suurepärane valik, kuid seda tohib kasutada ainult täielikult laagerdunud kujul, värske sõnnik võib juuri põletada. Spetsiifiliste vajaduste korral võime kasutada kondijahu fosfori lisamiseks või kuivatatud verejahu kiireks lämmastiku lisamiseks, kuid nendega tuleb olla ettevaatlik.
Üks levinumaid vigu on üleväetamine, eriti liigne lämmastiku andmine. See toob kaasa liigse, koheva koega võrsete kasvu, mis meelitab ligi lehetäisid ja muudab taime vastuvõtlikumaks seenhaigustele, näiteks jahukastele. Lisaks võib liigne vegetatiivne kasv toimuda õitsemise arvelt. Järgige alati põhimõtet “vähem on mõnikord rohkem” ja väetage ainult siis, kui taime seisund või mulla kvaliteet seda õigustab. Mullaanalüüsi tegemine on pikas perspektiivis tasuv investeering, sest see annab täpse pildi mulla toitainesisaldusest ja vajalikest sekkumistest.
Samuti on tõsine viga hiline, suve lõpus või sügisel väetamine. Sel perioodil antud, eriti lämmastikurikas väetis, stimuleerib taime uute võrsete moodustamiseks. Need värsked võrsed ei jõua aga enne talve saabumist piisavalt puituda ja talvekülmad kahjustavad neid kergesti. See mitte ainult ei riku taime välimust, vaid ohustab ka järgmise aasta õitsemist ja avab ukse erinevatele haigustekitajatele. Väetamine lõpetage hiljemalt juuni lõpuks, et taimel oleks aega valmistuda talviseks puhkeperioodiks.
