Hostad, tuntud ka kui funkia’d, on ühed kõige armastatumad püsikud aia varjulistes nurkades, mis võluvad peamiselt oma muljetavaldava lehestikuga. Kuigi paljud arvavad, et tegemist on äärmiselt vähenõudliku taimega, on tegelikkus see, et lopsaka, terve ja erksavärvilise lehestiku saavutamiseks ja säilitamiseks on vaja teadlikku ja asjatundlikku toitainetega varustamist. Korralik väetamine mitte ainult ei soodusta kasvu, vaid aitab kaasa ka taime vastupanuvõime suurendamisele haiguste ja kahjurite suhtes. Toitainetega varustamise aluseks on kvaliteetne, orgaanilise aine rikas pinnas, mida täiendatakse vegetatsiooniperioodil sihipärase väetamisega.
Hostade toitumisvajaduste rahuldamisel mängivad kõige olulisemat rolli kolm makroelementi: lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik on hädavajalik lehestiku arenguks, klorofülli tootmiseks ja üldiseks vegetatiivseks kasvuks, mis on lehtdekoratiivse taime puhul erilise tähtsusega. Lämmastikupuuduse tunnusteks on kahvatud, kollakad lehed ja kidur kasv, samas kui liigne lämmastikutarbimine võib tulemuseks anda küll lopsaka, kuid lõdva struktuuriga ja nõrga lehestiku, mis on haigustele vastuvõtlikum. Piisav lämmastikuga varustamine tagab lehtede suuruse, tekstuuri ja sordile iseloomuliku värviintensiivsuse.
Fosfor ja kaalium on samuti taime optimaalseks arenguks kriitilise tähtsusega elemendid. Fosfor vastutab peamiselt juurestiku jõulise kasvu, energiaülekande protsesside (ATP süntees) ja õite moodustumise eest. Kuigi hostasid ei kasvatata nende õite pärast, on terve juurestik toitainete ja vee omastamise seisukohast fundamentaalse tähtsusega. Kaalium omakorda suurendab üldist elujõudu, stressitaluvust ja vastupanuvõimet haigustele ning mängib võtmerolli veemajanduse reguleerimisel ja rakuseinte tugevdamisel, mis aitab kaasa lehtede hoidmisele ja tekstuurile.
Pinnase ettevalmistamine ja orgaaniliste ainete roll
Enne väetamisele mõtlemist on hädavajalik luua sobiv mullastruktuur, mis on hostade tervise alus. Hosta eelistab kobestatud, hea drenaažiga, kuid samas niiskust hoidvat ja huumusrikast mulda. Ideaalne mulla happesus (pH väärtus) on kergelt happeline kuni neutraalne, tavaliselt vahemikus 6,5 kuni 7,5, kuna enamik toitaineid on selles keskkonnas taimele kõige kergemini kättesaadavad. Enne istutamist on soovitatav muld sügavalt läbi kaevata ja sinna segada suur kogus orgaanilist ainet, näiteks küpset komposti või kvaliteetset orgaanilist väetist graanulitena.
Orgaaniliste ainete roll ulatub kaugemale lihtsast toitaineallikast; need parandavad mulla struktuuri, suurendavad liivaste muldade veepidavusvõimet ja parandavad saviste muldade drenaaži. Küps kompost, lehemuld või hästi laagerdunud sõnnik pakuvad laia valikut makro- ja mikroelemente aeglaselt laguneval kujul, toimides omamoodi puhvrina ja tagades pideva ning tasakaalustatud toitainetega varustamise. See stabiilne keskkond soodustab kasulike mullaorganismide paljunemist, mis omakorda aitavad kaasa toitainete vabanemisele ja nende taimele omastatavaks muutmisele. Orgaaniliste ainete regulaarne lisamine multši kujul on samuti hädavajalik mulla pikaajalise viljakuse säilitamiseks.
Praktikas tuleks istutusaugu ettevalmistamisel segada väljakaevatud mullale juurde vähemalt kolmandiku ulatuses kvaliteetset komposti või muud orgaanilist ainet. See annab uuele taimele esialgse hoo ja sobiva keskkonna juurdumiseks. Olemasolevate taimede puhul on varakevad kõige sobivam aeg, et laotada taimede ümber 2-5 sentimeetri paksune kiht komposti või orgaanilist väetist ja see ettevaatlikult mulla pealmisesse kihti segada. See meetod mitte ainult ei toida, vaid aitab ka säilitada mulla niiskust ja tõrjuda umbrohtu.
Väetamise ajastamine ja meetodid
Hostade toitainetega varustamise kõige kriitilisem periood on kevadine ärkamine, kui võrsed alles mullast välja ilmuvad. Selles faasis vajab taim märkimisväärset energiat lehestiku intensiivseks kasvuks, seega on tasakaalustatud, aeglaselt vabaneva väetise andmine tungivalt soovitatav. Tasakaalustatud NPK suhtega graanulid, näiteks 10-10-10 või sarnane, võivad olla ideaalne valik, mis tagab vajalikud toitained ühtlaselt mitme kuu vältel. Teise, väiksema annuse väetist võib anda varasuvel, kuni juuni lõpuni, et toetada taime enne suvekuumust, kuid alates suve keskpaigast, eriti pärast juulit, tuleks vältida lämmastikurikkaid väetisi, kuna need võivad soodustada uute, nõrkade võrsete kasvu, mida talvekülmad võivad kergesti kahjustada.
Väetiste tüüpide osas saame valida juba mainitud aeglaselt vabanevate graanulite ja kiiremini toimivate vedelväetiste vahel. Kontrollitud toitainete vabanemisega (slow-release) granuleeritud tooted on soodsad, kuna ühe kevadise kasutamisega võivad need katta taime vajadused terveks hooajaks, minimeerides liigväetamise riski. Seevastu vedelväetised pakuvad kohest, kuid lühemat aega kestvat toimet, mistõttu sobivad need suurepäraselt kiireks “energiasüstiks” või konteinerites kasvatatavate taimede regulaarseks toitmiseks, kus toitained uhutakse sagedase kastmise tõttu kiiremini välja. Vedelväetisi on tavaliselt soovitatav kasutada iga 2-4 nädala tagant vegetatsiooniperioodi esimesel poolel.
Väetise pealekandmise viis on tõhususe ja ohutuse seisukohast ülioluline. Puistake granuleeritud väetis ühtlaselt taime ümber, lehestiku alla, kuid jälgige, et graanulid ei puutuks otse kokku taime varre või keskse pungaga (krooniga), kuna see võib põhjustada põletust. Pärast pealekandmist kastke väetis põhjalikult mulda, et toimeained jõuaksid juuretsooni. Vedelväetise kasutamisel järgige alati pakendil olevaid lahjendussuhteid ja kandke see alati niiskele mullale, et vältida juurte põletamist.
Erilised kaalutlused ja liigväetamise ohud
Lisaks makroelementidele on hosta tervisele olulised ka mikroelemendid nagu raud, mangaan ja magneesium, eriti kirju lehestikuga sortide puhul, kus värvide erksuse tagamiseks on piisav varustatus hädavajalik. Kvaliteetse komposti ja orgaaniliste ainetega rikastatud pinnases on need elemendid tavaliselt piisavas koguses olemas. Erilist tähelepanu nõuavad aga konteinerites kasvatatavad hostad, kuna potis olev piiratud kogus mullasegu toitainesisaldus ammendub kiiresti ja uhutakse kastmisveega välja. Nende puhul on vegetatsiooniperioodil pideva arengu tagamiseks hädavajalik regulaarne, kuid lahjendatud vedelväetamine.
Liigväetamine võib olla vähemalt sama kahjulik kui toitainete puudus, ja sageli on selle sümptomid isegi raskemad. Liiga kõrge väetisekontsentratsioon võib juured “ära põletada”, mis viib taime närbumise ja seejärel hukkumiseni. Üks selle kõige iseloomulikumaid väliseid märke on lehtede servadele ilmuv pruun, kuiv, põlenud riba. Liigne lämmastiku tarbimine, nagu varem mainitud, viib rakkude lõdvenemiseni, mille tulemuseks on nõrk, lodev lehestik ja see halvendab kirju lehestikuga sortide värvikontrasti, põhjustades sageli rohelise värvi domineerimist.
Kokkuvõttes peitub eduka hostakasvatuse saladus mõõdukuses ja tasakaalustatud lähenemises. Kõige olulisem on luua ja säilitada terve pinnas, kasutades ohtralt orgaanilist ainet. Täiendavat väetamist tuleks pidada sihipäraseks sekkumiseks, mis on kohandatud taime vajadustele, jälgides selle arengut ja võimalikke puudujääke. Hoolikas vaatlus ning ennetusel ja mulla elutegevuse toetamisel põhinev praktika annavad pikas perspektiivis palju muljetavaldavamaid tulemusi kui liigne kemikaalide kasutamine ning tagavad, et meie hostad on aasta-aastalt aia kauneimad ehted.
