Hosta, tuntud ka kui funkia, on üks populaarsemaid ja mitmekülgsemaid püsikuid aia varjulisemates nurkades. Tema lehtede kuju-, värvi- ja tekstuuririkkus on peaaegu võrratu, ulatudes kääbuskasvulistest, mõnesentimeetristest variantidest kuni hiiglaslike, dramaatilise mõjuga isenditeni, mis ületavad meetri kõrgust. Õige hoolduse korral võib see aastakümneid meie aeda kaunistada, kasvades aasta-aastalt üha lopsakamaks ja silmapaistvamaks põõsaks. Eduka kasvatamise saladus pole keeruline, see põhineb vaid mõne põhivajaduse mõistmisel ja rahuldamisel, mille teadmisel võib igaüks kasvatada rikkaliku ja terve taimekollektsiooni. Hoolitsuse eest tänab taim igal aastal suve keskel graatsilistel vartel istuvate, kellukakujuliste, lillade või valgete õitega.
Hostade paigutamisel on kõige olulisemaks teguriks piisava valguse tagamine. Kuigi nende nimi viitab varjutaluvusele, talub täielikku, sügavat varju pikaajaliselt vähe sorte; seal nende kasv aeglustub ja lehtede värv pole nii ere. Ideaalne koht neile on filtreeritud valgus, näiteks lehtpuu all, kus päikesekiired tabavad neid vaid laiguti, või idapoolne peenar, kus nad saavad ainult varahommikust, mahedat päikest. Kirjulehelised, eriti kollaste ja valgete osadega sordid, vajavad oma mustri säilitamiseks rohkem valgust, kuid ka nemad peavad vältima lõõskavat lõunapäikest, mis võib nende lehti põletada. Seevastu sinilehelised sordid vajavad kõige rohkem varju, kuna nende lehti kattev vahakiht, mis annab sinaka värvuse, võib tugeva päikesevalguse käes õheneda ja leht muutub roheliseks.
Mulla kvaliteet on samuti hostade tervisliku arengu seisukohast ülioluline. Nende looduslikus elupaigas, Kaug-Ida metsades, kasvavad nad toitainerikkas, hea veepidavusega, kuid samas kobeda struktuuriga mullas. Seda keskkonda peame püüdma ka oma aias jäljendada, seega on parim, kui muld on huumusrikas, kergelt happeline või neutraalne (pH 6,5–7,5). Enne istutamist on soovitatav muld sügavalt läbi kaevata ja rikkalikult sisse segada küpset komposti, laudasõnnikut või turvast, mis mitte ainult ei taga vajalikke toitaineid, vaid parandab ka mulla veerežiimi ja struktuuri. Seisvat vett ja täielikku kuivamist taluvad nad võrdselt halvasti, seetõttu on hea drenaaž hädavajalik, eriti savistel, rasketel muldadel, kus juured võivad kergesti mädanema minna.
Sordi valikul tasub arvestada meie aia iseärasusi ja soovitud esteetilist efekti. Hiiglaslikud sordid, nagu ‘Sum and Substance’ või ‘Empress Wu’, pääsevad kõige paremini mõjule solistidena, st üksikult istutatuna, luues peenras dramaatilise fookuspunkti. Keskmise suurusega sordid, nagu klassikaline ‘Francee’ või ‘Patriot’, sobivad suurepäraselt ääriste loomiseks või teiste varju armastavate püsikute, näiteks sõnajalgade, kopsurohu või astilbe kõrvale istutamiseks. Miniatuursed hostad, nagu ‘Blue Mouse Ears’, on ideaalsed kiviktaimlatesse, pottidesse või peenra esiritta istutamiseks, kus nende pisikesi, täiusliku kujuga lehti saab lähedalt imetleda. Ärgem unustagem ka õisi; kuigi me kasvatame neid peamiselt nende lehestiku pärast, toovad mõned sordid, nagu Hosta plantaginea, suve lõpus eriti lõhnavaid õisi.
Istutamine ja mulla ettevalmistamine
Ideaalne aeg hostade istutamiseks on kevad, pärast öökülmaohu möödumist, kui muld on veel piisavalt niiske. Ka varasügisene istutamine võib olla edukas, andes taimele aega enne talve saabumist juurduda. Istutusaugu suuruse puhul on kuldreegel, et see peaks alati olema laiem kui sügav, kuna hosta juurestik laieneb pigem külgsuunas. Augu sügavus peaks olema sama, mis potil, milles taime ostsime, kuid laius peaks olema vähemalt poolteist või isegi kaks korda suurem. Sellega tagame, et laienevad juured saavad tungida kobestatud, haritud mulda, mis hõlbustab nende kasvu ja toitainete omastamist.
Nõuetekohane mulla ettevalmistamine ja parandamine on pikaajalise edu võti. Välja kaevatud muld segage hoolikalt orgaaniliste ainetega; selleks otstarbeks on parim küps laudasõnnik, kvaliteetne kompost või lehekompost. Need ained mitte ainult ei varusta taime algperioodil toitainetega, vaid parandavad oluliselt ka mulla struktuuri, muutes selle õhulisemaks ja suurendades selle veepidavusvõimet. Savise, raske mulla puhul võib vähese liiva või peene kruusa lisamine aidata parandada drenaaži, samas kui liiga liivast mulda saame muuta paremini vett hoidvaks turba lisamisega. Eesmärk on luua keskkond, mis püsib niiske, kuid milles vesi kunagi ei seisa.
Istutusprotsess ise on lihtne, kuid mõnele detailile tuleb tähelepanu pöörata. Võtke taim ettevaatlikult potist välja ja kui juured on liiga tihedalt kokku keerdunud (juurepall), harutage need sõrmedega õrnalt lahti. Asetage taim augu keskele nii, et selle juurekael, kus lehed kohtuvad juurtega (kroon), oleks ümbritseva mullaga samal tasapinnal või veidi kõrgemal. Kui istutate liiga sügavale, võib kroon mädanema minna, mis viib taime hukkumiseni. Täitke auk parandatud mullaga tagasi, tihendades seda õrnalt juurte ümber, et ei jääks õhutaskuid.
Esimene samm pärast istutamist peaks alati olema põhjalik, sügav kastmine. See mitte ainult ei taga taimele vajalikku niiskust, vaid aitab ka mullosakestel juurte ümber settida, stabiliseerides seeläbi uut taime. Pärast kastmist on äärmiselt kasulik laotada taime ümber 5–7 cm paksune multšikiht, näiteks männikoore, hakkepuidu või komposti näol. Multšimisel on mitmeid eeliseid: see aitab säilitada mulla niiskust, takistab umbrohu kasvu, hoiab juuretsooni suvekuumuses jahedana ja aeglaselt lagunedes rikastab mulda täiendavate toitainetega.
Kastmine ja väetamine
Hostade veevajadus on suhteliselt suur, eriti kasvuperioodil, kevadisest tärkamisest kuni sügisese taandumiseni. Edu võti on ühtlase mullaniiskuse säilitamine; nende muld peaks olema alati katsudes kergelt niiske, kuid mitte kunagi läbimärg. Parim on kasta sügavalt, kuid harvemini, selle asemel, et anda iga päev vaid väike kogus vett, mis niisutab ainult mulla pinda. Sügav kastmine soodustab juurte sügavamale mulda tungimist, muutes taime vastupidavamaks lühemate kuivaperioodide suhtes. Suurim veevajadus on suurte, õhukeste lehtedega sortidel, kuna nemad aurustavad kõige rohkem.
Ideaalne aeg kastmiseks on varahommik. See võimaldab lehtedele sattunud veel päeva jooksul kuivada, vähendades seeläbi seenhaiguste, näiteks lehelaiksuse tekkeriski. Võimalusel kastke alati taime juure juurest, suunates vee otse mullale, vältides lehestiku asjatut niisutamist. Suvise kuumalaine ajal, eriti päikeselisematesse kohtadesse istutatud isendite puhul, võib osutuda vajalikuks sagedasem kastmine. Kontrollige alati mulla seisukorda sõrmega: kui esimesed paar sentimeetrit on juba kuivad, on aeg kasta. Potis kasvatatud hostade muld kuivab palju kiiremini, seetõttu tuleb neid kuumadel päevadel peaaegu iga päev kontrollida ja kasta.
Väetamise osas ei kuulu hostad eriti ahnete taimede hulka, eriti kui oleme istutamisel mulla korralikult orgaaniliste ainetega ette valmistanud. Üldjuhul piisab, kui neid väetada kord aastas, kevadel, tärkamise ajal. Selleks otstarbeks sobib suurepäraselt tasakaalustatud, üldotstarbeline, aeglaselt lahustuv granuleeritud väetis või taime juure ümber laotatud värske kompostikiht. Vältida tuleks liigset väetamist, eriti kõrge lämmastikusisaldusega väetiste kasutamist, sest kuigi see võib tulemuseks anda lopsaka lehestiku, muutuvad lehekoed liiga lõdvaks ja pehmeks, olles seega palju vastuvõtlikumad kahjurite ja haiguste rünnakutele.
Orgaanilise väetamise pooldajatele on parim lahendus komposti või küpse laudasõnniku kevadine kasutamine. Need mitte ainult ei vabasta toitaineid aeglaselt, taimele ideaalses tempos, vaid parandavad ka mulla elu, toetades kasulike mikroorganismide tegevust. Kui lehed hakkavad hooaja keskel kollaseks minema (ja probleem pole ülekastmises), võib see viidata toitainete puudusele; sel juhul saame puudujäägi kiiresti korvata vees lahustuva, tasakaalustatud vedelväetisega. Jälgige taime, sest selle välimus on parim näitaja, kas kõik on korras või vajab see mingit sekkumist toitumise osas.
Taimekaitse ja üldhooldus
Hostade hooldamisel on suurimaks väljakutseks võitlus tigude ja nälkjatega. Need limused armastavad eriti hosta õrnu lehti ning iseloomulikud, ebakorrapärase kujuga augud lehtedes reedavad selgelt nende öist pidusööki. Tõrje võib toimuda mitmel tasandil; ennetamine on ülioluline. Hoidke taime ümbrus puhas, eemaldage langenud lehed ja umbrohi, mis võivad neile peidupaika pakkuda. Üks füüsilise kaitse viis on taimede ümber puistatud terav liiv, munakoored või spetsiaalsete teravate servadega rõngaste paigaldamine, mis raskendavad tigude liikumist.
Tigude vastu võitlemiseks on saadaval ka mitmeid bioloogilisi ja keemilisi meetodeid. Üks tuntumaid koduseid nippe on õllega täidetud lõks, mis paigutatakse maapinna tasemele; õlle lõhn meelitab ligi teod, kes kukuvad sisse ja hukkuvad. Keskkonnasõbralik lahendus on rauafosfaati sisaldavate teotõrjegraanulite kasutamine, mis on ohutud koduloomadele ja kasulikele organismidele, nagu linnud ja siilid. Tõsise nakkuse korral võib olla tõhus ka käsitsi korjamine varahommikustel või õhtustel tundidel. Õhemate lehtedega sordid on tavaliselt tigude kahjustustele vastuvõtlikumad, samas kui paksude, vahajaste lehtedega, nn “teokindlad” sordid, nagu ‘Sum and Substance’, on neile vähem atraktiivsed.
Probleeme võivad tekitada ka teised kahjurid, näiteks hirved või mügrid. Hirved peavad hostasid delikatessiks ja suudavad ühe ööga terve peenra täiesti paljaks süüa; nende vastu on kõige tõhusam kaitse kõrge aed või erinevate peletusvahendite kasutamine. Mügrid tegutsevad maa all ja närivad taime juuri, mis võib viia taime äkilise närbumise ja hukkumiseni. Haigustest on kõige kardetum Hosta Viirus X (HVX), ravimatu viirusnakkus, mis põhjustab lehtedel ähmaseid, tindilaadseid laike ja moondumisi. Viirus levib nakatunud taime mahlaga, seega on ennetamise võti usaldusväärsest allikast pärit viirusevaba taimmaterjali ostmine ja kääride desinfitseerimine pärast iga taime.
Üldiste hooldustööde hulka kuulub äraõitsenud õievarte eemaldamine. Kuigi see on ka esteetiline küsimus, ei kuluta taim pärast õievarte äralõikamist energiat seemnete valmimisele, vaid saab selle suunata juurestiku ja lehestiku arendamisele. Hooaja jooksul on samuti soovitatav pidevalt eemaldada kollaseks tõmbunud ja kahjustatud lehti, et taim näeks välja korras ja vältida haiguste levikut. Pärast sügisest lehtede langemist on arutelu objektiks, kas eemaldada taime kuivanud lehed. Lehtede koristamine võib aidata vähendada järgmise aasta teoinfektsiooni ulatust, kuna neil on vähem peidukohti, samas pakub kohale jäetud lehestik lagunemise käigus loomulikku talvekatet ja mõningast toitainete täiendust.
Paljundamine ja talvitamine
Lihtsaim ja levinum viis hostade paljundamiseks on puhma jagamine. See operatsioon on vajalik, kui meie taim on kasvanud liiga suureks, selle keskosa on hõrenenud või kui soovime lihtsalt rohkem isendeid aia teistesse osadesse istutada. Sobivaim aeg jagamiseks on varakevad, kui pungad (“silmad”) on just maapinnast välja ilmunud, või varasügis, vähemalt kuus nädalat enne esimesi külmi. Kevadise jagamise eelis on see, et taimel on terve hooaeg taastumiseks, samas kui pärast sügisest jagamist aitab mulla soojus veel juurdumisele kaasa enne talvist puhkeperioodi.
Puhma jagamise protsess algab aiahargiga, millega tõstetakse kogu taim ettevaatlikult, juuri minimaalselt vigastades, maast välja. Välja tõstetud puhma võib asetada presendile ja puhastada liigsest mullast. Terava labida, noa või saega lõigake puhmas väiksemateks osadeks. Oluline on, et igal uuel tükil oleks vähemalt üks, kuid eelistatavalt mitu punga (silma) ja piisavalt juuri. Ärge muretsege, hostad on äärmiselt vastupidavad ja isegi väiksemad, ühe-kahe pungaga tükid lähevad suure tõenäosusega kasvama.
Värskelt jagatud taimed istutage võimalikult kiiresti eelnevalt ettevalmistatud, parandatud mulda, järgides varem kirjeldatud istutusreegleid. Ka siin on võtmetähtsusega põhjalik kastmine pärast istutamist. Värskelt istutatud puhmad vajavad esimestel nädalatel suuremat tähelepanu ja regulaarset kastmist, kuni uued juured arenevad ja taim stabiliseerub. Kuigi esimesel aastal pärast jagamist on kasv ehk aeglasem ja taim väiksem, hakkavad nad järgmisest aastast taas jõudsalt arenema ja saavutavad peagi oma endise hiilguse. See meetod tagab, et paljundame oma sordiehtsaid, ilusaid ja terveid taimi.
Enamik hosta sorte on meie kliimas täiesti talvekindlad ja ei vaja erilist talvekaitset, tingimusel et muld on hea drenaažiga. Talvel ei ole suurimaks ohuks mitte külm, vaid juuretsoonis seisev ja seejärel külmuv vesi, mis viib juurte mädanemiseni. Sügisel taime juure ümber jäetud oma lehed või õhuke kiht kompostmultši pakuvad loomulikku kaitset talvekülmade eest. Potis või konteineris kasvatatud hostad on aga palju rohkem külmadele avatud, kuna nende juuri ei kaitse mulla soojust isoleeriv kiht. Need taimed on soovitatav enne talve saabumist viia kaitstud, külmavabasse, kuid jahedasse kohta, näiteks kütmata garaaži, keldrisse või maja seina äärde, ning pott mähkida täiendava isolatsiooni saamiseks mullikilesse või džuudikotti.
