Hosta on enamiku aiandussõprade jaoks usaldusväärne ja efektne püsik aia varjulistesse osadesse. Oma muljetavaldavate lehekujude ja värvidega lisab see struktuuri ja elegantsi ka kõige süngematesse nurkadesse. Kuigi teda peetakse üldiselt erakordselt vastupidavaks ja vähe hoolt nõudvaks taimeks, ei ole ta kahjuks täiesti haavatav; mitmed kahjurid ja haigused võivad ohustada tema tervist ja ilu. Suurimaks probleemiks on teod ja nälkjad, kes närivad lehtedesse korrapäraseid auke ja vähendavad seeläbi oluliselt taime dekoratiivset väärtust, kuid esineda võib ka salakavalamaid patogeene. Integreeritud taimekaitse, mis rõhutab ennetust ja bioloogilisi lahendusi, on hostade tervise säilitamisel võtmetähtsusega.
Tigude ja nälkjate tõrje nõuab mitmekülgset strateegiat, mis ulatub keskkonnatingimuste muutmisest füüsiliste tõkete ja sihipäraste söötadeni. Kuna need limused eelistavad niisket ja umbset keskkonda, aitab hommikune kastmine otse taime juurele kaasa lehtede ja mullapinna kuivamisele päeva jooksul, muutes ala neile vähem atraktiivseks. Eemaldades multši ja muu aiajäätmed hostade ümbert, saame hävitada nende päevased peidukohad. Füüsilise tõkkena on tõhus kasutada taimede ümber puistatud teravat liiva, munakoori, kohvipaksu või spetsiaalset vasklinti, mis tekitab looma limaga kokkupuutel kerge elektrilaengu. Bioloogilise lahendusena võib kasutada nematoode Phasmarhabditis hermaphrodita, mis parasiteerides hävitavad nälkjaid, samas kui kaubanduses saadaval olevad raudfosfaadil põhinevad söödad on lemmikloomadele ja kasulikele organismidele vähem ohtlikud kui traditsioonilised metaldehüüdi sisaldavad vahendid.
Kuigi teod põhjustavad kõige silmatorkavamat kahju, võivad ka teised kahjurid hostasõprade elu kibedaks teha. Üks selline on näiteks harilik maasika-lehemardikas (Otiorhynchus sulcatus), kelle täiskasvanud isendid jätavad lehtede servadele iseloomulikke poolringikujulisi närimisjälgi, kuid tõelist ohtu kujutavad endast tema mullas arenevad vastsed. Need vastsed närivad taime juuri ja krooni (risoomi ja lehtede ühenduskohta), mis põhjustab taime närbumist, kollasust ja rasketel juhtudel isegi täielikku hävimist. Tõrje aluseks on võitlus vastsete vastu, milleks võib bioloogilise lahendusena kasutada mulda viidud parasiitseid nematoode (Heterorhabditis bacteriophora). Harvemini võivad hostadel esineda ka lehetäid ja tirdid, kes imemisega nõrgestavad taime ja võivad levitada viirusi, nende vastu saab tõhusalt võidelda insektitsiidseebi või neemiõliga.
Seened ja bakteriaalsed haigused
Hostasid mõjutavatest seenhaigustest on üks levinumaid antraknoos, mida põhjustavad Colletotrichum perekonna seened. Nakkuse iseloomulikud sümptomid on suured, ebakorrapärased laigud lehtedel, millel on helepruun või valkjas keskosa ja mida ümbritseb tumepruun või must serv. Haiguse progresseerumisel kukub laikude keskosa sageli välja, jättes maha “haavliaugu” sarnase sümptomi. Patogeen eelistab sooja, niisket ilma ja liigniisket lehestikku, seega suurendab ülalt kastmine nakkusohtu märkimisväärselt. Kuigi antraknoos on peamiselt esteetiline probleem, võib see rasketel juhtudel hävitada olulise osa lehestikust, mis nõrgestab taime ja vähendab selle talvekindlust.
Palju tõsisemate tagajärgedega on juuremädanik, tuntud ka kui sklerootiumtõbi, mida põhjustab seen Sclerotium rolfsii. Haiguse esimene märk on alumiste lehtede kollaseks muutumine ja närbumine, millele järgneb taime kiire ja täielik kokkuvarisemine. Nakatunud juurekaela ümber, mullapinnal, ilmub iseloomulik ämblikuvõrgusarnane valge mütseelivõrgustik, milles on näha väikesi, sinepiseemneid meenutavaid pruune või musti püsivorme ehk sklerootsiume. See haigus on äärmiselt hävitav ja raskesti ravitav, kuna sklerootsiumid püsivad mullas elujõulistena aastaid. Ainus tõhus tõrjeviis on nakatunud taime ja seda ümbritseva mulla kohene eemaldamine ja hävitamine ning ala desinfitseerimine, näiteks mulla solarisatsiooniga.
Hostade bakteriaalsete nakkuste hulka kuuluvad lehelaiksus ja pehme juuremädanik. Bakteriaalne lehelaiksus algab vesiste, läbipaistvate laikudega, mis hiljem muutuvad pruuniks või mustaks ja mida sageli ümbritseb kollane halo. Bakterid sisenevad taimekoesse tavaliselt väikeste vigastuste, näiteks rahe või kahjurite närimisjälgede kaudu. Pehme mädanik on veelgi ohtlikum, rünnates taime alust, kus koed lagunevad pudrutaoliseks, vesiseks ja ebameeldiva lõhnaga massiks. Ennetamise võti on hea aiahügieen, taimede vigastuste vältimine, piisava vahekauguse tagamine hea õhuringluse jaoks ning haigete lehtede ja taimeosade kohene eemaldamine leviku tõkestamiseks.
Viirusnakkused: kardetud Hosta viirus X (HVX)
Võib-olla kõige kardetum hosta haigus on Hosta viirus X, üldtuntud kui HVX. See on äärmiselt nakkav ja praeguste teadmiste kohaselt ravimatu viirus, mis kujutab endast tõsist ohtu nii kollektsioonidele kui ka puukoolide istandikele. Sümptomid võivad eri hosta sortidel olla väga erinevad: kõige sagedamini esinevad leheroodude piki hägused, tinditaolised laigud, värvide segunemine, mosaiikmuster, lehekoe õhenemine ja deformeerumine ning taime üldine kängumine. Suurim oht seisneb selles, et mõned sordid võivad olla aastaid sümptomiteta kandjad, nakatades samal ajal pidevalt teisi enda ümber olevaid hostasid.
HVX-i leviku mõistmine on ennetuse seisukohalt ülioluline. Viirus levib peamiselt nakatunud taime mahlaga, mehaanilisel teel. See tähendab, et kõige levinum levikuviis on saastunud aiatööriistade – oksakääride, labidate, nugade – kasutamine. Kui lõigata nakatunud taime ja seejärel sama steriliseerimata tööriistaga tervet, kandub viirus peaaegu kindlasti edasi. Nakkus võib toimuda ka puhma jagamisel, aga ka lehtede murdmisel või pärast nakatunud taime puudutamist ilma käsi pesemata töötamisel. Oluline on teada, et HVX-i ei levita putukad, seega põhineb tõrje eranditult rangete hügieenireeglite järgimisel.
Kuna HVX-i vastu ravi puudub, piirdub tõrje ennetamise ja range kontrolliga. Kõige olulisem samm on alati hankida uusi hostasid usaldusväärsetest, mainekatest allikatest, kus istandikke testitakse regulaarselt viiruse olemasolu suhtes. Kahtlaste sümptomite ilmnemisel tuleb kahjustatud taim teistest kohe eraldada ja võimalusel saata proov laboratoorseks analüüsiks nakkuse kinnitamiseks. Kui HVX-i olemasolu kinnitust leiab, tuleb nakatunud taim koos juurtega välja kaevata ja hävitada, eelistatavalt põletades või pannes musta kotti ja visates olmejäätmete hulka. Ärge kunagi kompostige nakatunud taimeosi!
Abiootilised probleemid ja ennetuse tähtsus
Abiootilisi ehk mittenakkuslikke probleeme aetakse sageli segi haiguste sümptomitega, kuigi need on põhjustatud keskkonnateguritest. Üks levinumaid selliseid nähtusi on päikesepõletus, mis tekib siis, kui varju armastav hosta saab liiga palju otsest päikesevalgust, eriti pärastlõunal. Sümptomid avalduvad lehtede servade ja otste kollaseks muutumises, seejärel pruuniks ja kõrbenuks muutumises, kusjuures koed muutuvad paberjaks ja hapraks. Erinevate hosta sortide päikesetaluvus on erinev; üldiselt taluvad paksemate, sinakate või roheliste lehtedega sordid päikest paremini kui õhemate, kollakate või kirju lehtedega sordid. Sobiva sordi valimine konkreetse koha valgustingimuste jaoks on päikesepõletuse vältimiseks hädavajalik.
Sagedased on ka vee- ja toitainetega varustamise probleemid. Liigne kastmine, eriti halva drenaažiga muldades, võib põhjustada juuremädanikku, mis väljendub lehtede kollaseks muutumises, närbumises ja taime hukkumises ning mida on kerge segi ajada seenhaigusest tingitud juuremädanikuga. Ebapiisav kastmine põhjustab seevastu lehtede närbumist, servade pruuniks muutumist ja kuivamist. Toitainete puudus võib samuti tekitada nähtavaid sümptomeid; näiteks lämmastikupuudus põhjustab üldist kollasust (kloroosi), peamiselt vanematel lehtedel, samas kui rauapuudus avaldub uute võrsete roodude vahelises kollasuses. Kvaliteetne, orgaanilise aine rikas, hea drenaažiga muld ja tasakaalustatud, aeglaselt vabaneva väetise kasutamine kevadel aitavad neid probleeme ennetada.
Lõpetuseks, kõige olulisem põhimõte hostade hooldamisel on ennetus. Terve, tugev ja optimaalsetes tingimustes kasvatatud taim on kahjuritele ja haigustele palju vastupidavam. See hõlmab sobiva kasvukoha valimist, asjatundlikku kastmist ja väetamist, aiahügieeni hoidmist – näiteks kuivanud lehtede ja taimejäänuste regulaarset eemaldamist – ning tööriistade desinfitseerimist eri taimede vahel töötamisel. Uute ostetud taimede põhjalik ülevaatus ja nende mõnenädalane karantiinis hoidmine on samuti tark ettevaatusabinõu enne nende alalisse kohta aeda istutamist. Hoolika ja läbimõeldud aedniku tööd premeerivad hostad aasta-aastalt lopsaka ja terve lehestikuga.
