Ameerika tulbipuu, tuntud ka kui Liriodendron, on tõeliselt majesteetlik ja kiirekasvuline ilupuu, mis õige hoolduse korral võib aastakümneid olla meie aia ehteks. Kuigi teda peetakse suhteliselt vastupidavaks ja mitte liiga nõudlikuks liigiks, on rikkaliku õitsemise ning terve ja jõulise kasvu jaoks hädavajalik mõista tema toitainevajadust ja teostada asjatundlikku väetamist. Selles artiklis uurime üksikasjalikult, mida see imeline puu vajab, et näidata oma parimat vormi, ja kuidas vältida probleeme, mis tulenevad valest toitainetega varustamisest. Õige hoolitsus tasub end ära, sest terve tulbipuu ei paku mitte ainult varju, vaid lummab meid ka oma ainulaadsete, tulbisarnaste õitega hiliskevadel ja varasuvel. Õige toitumise aluseks on mulla tundmine, seetõttu on enne mis tahes tõsisemat sekkumist soovitatav teha mullaanalüüs.
Üldised nõuded ja ideaalne muld
Tulbipuu eelistab põhimõtteliselt hästi kuivendatud, sügavaid ja toitainerikkaid muldasid, kuid kohaneb üllatavalt hästi ka vähem ideaalsete tingimustega. Oma looduslikus elupaigas, Põhja-Ameerika idaosas, esineb teda sageli jõeorgudes ja niiskemates metsades, kus muld on huumusrikas ja kergelt happelise reaktsiooniga. See eelistus on suunav ka aias kasvatamisel, seetõttu on istutamisel soovitatav mulda parandada orgaaniliste ainetega, nagu küps kompost või veisesõnnik. Liiga tihedad, savised mullad võivad põhjustada juurestiku lämbumist, samas kui väga kobedad, liivased mullad ei suuda piisavalt vett ja toitaineid kinni hoida. Happesuse osas on talle ideaalne neutraalne kuni kergelt happeline muld pH-ga vahemikus 6,0 kuni 7,0.
Toitainete omastamist mõjutavad tugevalt mulla struktuur ja pH, seetõttu tuleb neile teguritele pöörata erilist tähelepanu. Aluselised, lubjarikkad mullad võivad näiteks takistada raua ja mangaani omastamist, mis viib kloroosini, st lehtede kollaseks muutumiseni, samal ajal kui sooned jäävad roheliseks. Seda nähtust aetakse sageli segi lämmastikupuudusega, kuigi selle ravi nõuab täiesti teistsugust lähenemist. Mulla struktuuri parandamiseks on lisaks juba mainitud orgaaniliste ainete sisseviimisele suurepärane lahendus ka multšimine. Puu tüve ümbruse katmine männikoore või hakkepuiduga mitte ainult ei takista umbrohu kasvu ja säilita niiskust, vaid lagunedes hapestab aeglaselt mulda ja rikastab seda väärtuslike toitainetega.
Oluline on mõista, et noorte, äsja istutatud puude toitainevajadus erineb vanemate, juba mitu aastat oma kohal kasvanud isendite omast. Esimestel aastatel on rõhk tugeva juurestiku arengul ja õige karkassi kujunemisel, milleks on hädavajalikud fosfor ja kaalium. Hiljem, puu kasvades, muutub olulisemaks lämmastiku roll, mis vastutab lehestiku ja uute võrsete moodustumise eest. Siiski tuleks vältida liigset lämmastiku andmist, sest see viib võrsete väljavenimiseni ja kudede nõrgenemiseni, muutes puu vastuvõtlikumaks haigustele ja kahjuritele ning võib vähendada ka õitsemiskalduvust. Tasakaalustatud toitainetega varustamine on pikaajalise tervise ja muljetavaldava välimuse võti.
Mulla õige ettevalmistus ja puu vajaduste tundmine on seega esimene ja kõige olulisem samm. Enne mis tahes väetamisprogrammi alustamist on soovitatav jälgida puu üldist seisundit, lehtede värvust, võrsete kasvukiirust ja õitsemise intensiivsust. Need märgid räägivad palju puu hetke toitainetega varustatusest ja aitavad sihipäraselt sekkuda. Ärgem unustagem, et ennetamine on alati lihtsam ja tõhusam kui juba tekkinud puudusesümptomite ravimine, seetõttu hoolitsegem juba istutamisest alates tulbipuule optimaalse keskkonna loomise eest. Hästi ettevalmistatud istutusauk ja esmane hoolitsus panevad aluse puu tervele arengule aastakümneteks.
Kõige olulisemate toitainete roll
Terveks arenguks vajab Ameerika tulbipuu, nagu iga taim, kolme peamist makrotoitainet: lämmastikku, fosforit ja kaaliumi. Lämmastik (N) vastutab peamiselt vegetatiivsete osade, st lehtede ja võrsete kasvu eest. Selle puudusel kasv aeglustub, lehed muutuvad väiksemaks ja omandavad kahvaturohelise, kollaka tooni, kusjuures sümptom ilmneb esmalt vanematel, alumistel lehtedel. Piisav lämmastikuga varustatus tagab lopsaka, terve lehestiku, mis on hädavajalik fotosünteesiks, puu energiatootmise protsessiks. Kuid liigne lämmastik, nagu juba mainitud, võib toimuda õitsemise arvelt ja muuta puu tundlikumaks.
Fosfor (P) mängib võtmerolli energiaülekande protsessides, juurte moodustumisel ning õite ja viljade tekkimisel. Tulbipuu puhul on rikkaliku ja silmapaistva õitsemise jaoks hädavajalik piisav fosforiga varustatus. Fosforipuuduse korral areneb juurestik nõrgalt, mis halvendab vee ja toitainete omastamist, ning lehed omandavad sageli tumedama, sinakasrohelise, mõnikord lillaka tooni ning nende kasv on samuti kängunud. Fosfor on asendamatu ka rakuseinte ehituses ja pärilikkusinformatsiooni kandvates molekulides, seega mõjutab selle puudus negatiivselt kogu puu arengut. Eriti noorte puude puhul on oluline fosforirikas stardiväetamine.
Kaalium (K), mida sageli nimetatakse “kvaliteedi” elemendiks, osaleb paljude füsioloogiliste protsesside reguleerimises. See aitab puul veemajandusega toime tulla, suurendab selle vastupanuvõimet põuast, külmast ja haigustest tingitud stressile. Kaalium mängib rolli ka suhkrute transpordis ja säilitamises, mis aitab parandada puu talvekindlust ja säilitada üldist elujõudu. Kaaliumipuuduse korral hakkavad leheservad iseloomulikult kollaseks muutuma, seejärel pruunistuma ja kuivama, justkui oleksid need kõrbenud. See sümptom ilmneb samuti esmalt vanematel lehtedel ja viib puu vastupanuvõime vähenemiseni.
Lisaks makrotoitainetele on ka mikrotoitained, kuigi neid on vaja palju väiksemates kogustes, sama asendamatud puu tervisele. Nendest on raud (Fe) ja mangaan (Mn) elemendid, mis põhjustavad kõige sagedamini puudusesümptomeid, eriti lubjarikastel, aluselistel muldadel. Mõlemad mängivad rolli klorofülli moodustumisel ja nende puudus põhjustab juba mainitud kloroosi, soontevahelist kollasust, mis ilmneb noortel, värsketel võrsetel. Lisaks on oluline roll tsingil (Zn) kasvuhormoonide reguleerimisel, booril (B) õite ja viljade kinnitumisel ning vasel (Cu) ja molübdeenil (Mo) erinevates ensümaatilistes protsessides. Nende elementide puudus esineb harvemini, kuid täielik mullaanalüüs võib paljastada võimalikud probleemid.
Väetamise ajastus ja meetodid
Ideaalne aeg tulbipuu väetamiseks on kevad, enne vegetatsiooniperioodi algust või selle alguses, tavaliselt märtsi lõpust mai alguseni. Sel perioodil ärkab puu talveunest ning võrsete ja juurte kasv on kõige intensiivsem, seega suudab ta kõige tõhusamalt omastada ja kasutada antud toitaineid. Varakevadine väetamine annab puule piisavalt “kütust” lehestiku arenguks ja õitsemiseks varasuvel. Vältida tuleks väetamist hilissuvel või sügisel, eriti kõrge lämmastikusisaldusega väetistega, sest see võib stimuleerida uute võrsete kasvu, mis ei jõuaks enne külmade saabumist puituda ja seega külmuksid kergesti, nõrgestades puud.
Väetise andmise viis on samuti ülioluline. Kõige levinum viga on väetise puistamine otse puu tüve juurde, kuigi enamik toitaineid omastavaid peenjuuri ei asu seal, vaid võra serva all olevas vööndis, nn tilkumisvööndis. Kõige tõhusam meetod on granuleeritud, aeglaselt vabaneva mineraalväetise või küpse orgaanilise väetise ühtlane laotamine selles piirkonnas ja seejärel selle pinnapealne mulda segamine reha abil. Pärast seda aitab põhjalik kastmine toitainetel lahustuda ja juurteni jõuda. Väetist võib puistata ka multšikihi alla, nii satub see lagunemisprotsessidega koos järk-järgult mulda.
Noored, äsja istutatud puud esimestel aastatel tavaliselt lisaväetamist ei vaja, eeldusel, et istutusauk on orgaanilise materjaliga korralikult ette valmistatud. Liiga varajane ja intensiivne väetamine võib isegi noori juuri “põletada”. Alates kolmandast aastast, kui kasvutempo tundub aeglustuvat või lehtede värvus pole enam erkroheline, võib alustada hooldusväetamisega. Vanemate, juba täiskasvanud, heas seisukorras puude puhul piisab sageli aeglaselt vabaneva, kompleksse mineraalväetise või küpse komposti annusest iga kahe-kolme aasta tagant, et säilitada mulla elutegevust ja toitainete taset.
On olemas ka vedelaid, veega lahjendatavaid toitelahuseid, mis tagavad kiirema toime, kuna toitained on juba lahustunud kujul. Neid tuleks kasutada peamiselt juba tekkinud, ägedate puudusesümptomite, näiteks rauakloroosi kiireks raviks, andes neid kas leheväetisena või kastes. Leheväetamise puhul imendub toitaine lehtede kaudu, mis annab kohese, kuid ainult ajutise lahenduse. Pikaajalise ja jätkusuutliku toitainetega varustamise aluseks on alati täiendamine mulla kaudu tahkete või aeglaselt vabanevate väetistega, mis varustavad juurevööndit vajalike elementidega.
Orgaaniliste ja mineraalväetiste kasutamine
Tulbipuu toitainetega varustamiseks sobivad nii orgaanilised kui ka mineraalväetised ning parima tulemuse saab sageli nende kombineeritud kasutamisega. Orgaanilised väetised, nagu küps veisesõnnik, kompost või granuleeritud linnusõnnik, mitte ainult ei anna mulda toitaineid, vaid mängivad ka äärmiselt olulist rolli selle struktuuri parandamisel. Need suurendavad mulla huumusesisaldust, mis parandab selle vee ja toitainete hoidmise võimet, soodustavad kasulike mulla mikroorganismide paljunemist ja tagavad toitainete aeglase, ühtlase vabanemise. Orgaanilised ained aitavad hoida ka mulla pH optimaalsel tasemel.
Orgaaniliste väetiste kasutamisel on ülioluline kasutada ainult täielikult küpset, komposteeritud materjali. Värske, toores sõnnik võib puu juuri “põletada” oma kõrge ammoniaagisisalduse tõttu ja võib sisaldada ka umbrohuseemneid. Küps kompost või veisesõnnik tuleks varakevadel laotada mulla pinnale puu tilkumisvööndis ja pinnapealselt sisse segada. Orgaanilistest materjalidest vabanevad toitained aeglaselt, tänu mikroorganismide tegevusele, muutes need puule kättesaadavaks kogu hooaja vältel ja minimeerides üledoseerimise riski. 3-5 cm paksune kompostikiht toimib ka multšina, kaitstes mulda kuivamise eest.
Mineraalväetiste eelis on suurem ja täpselt teadaolev toimeainete sisaldus ning kiirem toime. Need võivad olla eriti kasulikud, kui on vaja kiiresti parandada konkreetse toitaine puudust või kui muld on nii vaene, et orgaanilistest väetistest üksi ei piisa. Tulbipuule sobivad kõige paremini tasakaalustatud, komplekssed (N-P-K) mineraalväetised, mis sisaldavad ka mikroelemente. Soovitatav on valida aeglaselt vabanevaid (slow-release) või kontrollitult vabanevaid (controlled-release) preparaate, sest need tagavad toitained ühtlaselt mitme kuu jooksul, vältides järske kontsentratsioonihüppeid ja väljauhtumise ohtu.
Mineraalväetiste kasutamisel tuleb rangelt järgida pakendil olevaid doseerimisjuhiseid. Üleväetamine võib tekitada palju rohkem kahju kui toitainete puudus: suurenenud soolade kontsentratsioon mullas kahjustab juuri, takistab vee omastamist ja võib äärmuslikel juhtudel viia isegi puu hukkumiseni. Mineraalväetist tuleks alati anda niiskele mullale ja pärast seda põhjalikult kasta. Ärge kunagi puistake graanuleid puu tüvele või niiskele lehestikule, sest see võib põhjustada põletusi. Parim lähenemine on integreeritud toitainete haldamine, kus orgaanilisi aineid kasutatakse mulla struktuuri parandamiseks ja bioloogilise aktiivsuse säilitamiseks ning sihipärast toitainete täiendamist teostatakse mõõdukalt, vajadusel, kvaliteetsete mineraalväetistega.
Mulla pH roll ja selle korrigeerimine
Mulla pH on üks kriitilisemaid tegureid, mis määrab, kui tõhusalt suudab tulbipuu mullas olevaid toitaineid omastada. Nagu juba mainitud, eelistab see puuliik neutraalset kuni kergelt happelist pH vahemikku, 6,0 kuni 7,0. Selles keskkonnas on enamik elutähtsaid makro- ja mikrotoitaineid taimele omastataval kujul. Kui muld on liiga aluseline (kõrge pH, üle 7,5), väheneb raua, mangaani ja tsingi lahustuvus drastiliselt ning kuigi need on mullas olemas, “näljutab” puu nende elementide järele. See viib rauakloroosini, mida sageli täheldatakse lubjarikastel muldadel.
Aluselise mulla puhul on probleemi pikaajaline lahendus mulla hapendamine. Selleks on mitu meetodit, millest kõige looduslikum on happelise reaktsiooniga orgaaniliste ainete, nagu turba, männikoore multši või tammilehe komposti regulaarne kasutamine. Lagunedes vähendavad need aeglaselt ja järk-järgult mulla pH-d. Kiirem, kuid ettevaatust nõudev lahendus on elementaarse väävli või alumiiniumsulfaadi mulda segamine. Neid aineid tohib aga kasutada ainult täpsete doseerimisjuhiste kohaselt ja eelistatavalt mullaanalüüsiga kindlaks tehtud pH väärtuse alusel, et vältida liigset hapendamist, mis võib samuti olla kahjulik.
Harvemini, kuid võib juhtuda, et muld on liiga happeline (pH alla 5,5). Sellises äärmiselt happelises keskkonnas on kaltsiumi ja magneesiumi omastamine raskendatud, samal ajal kui alumiinium ja mangaan võivad mullast vabaneda taimele mürgistes kogustes. Kuigi tulbipuu eelistab kergelt happelist keskkonda, on liigne happesus talle juba kahjulik. Mulla pH tõstmiseks, st selle aluseliseks muutmiseks, on kõige sagedamini kasutatav materjal jahvatatud lubjakivi (kaltsiumkarbonaat) või dolomiit, mis sisaldab nii kaltsiumi kui ka magneesiumi. Ka neid tuleks puistata mulla pinnale ja sisse segada, eelistatavalt sügisel, et talvised sademed aitaksid neil sisse imbuda.
Mullaanalüüsi tegemine on kõige tõhusam viis saada täpne pilt mitte ainult mulla toitainesisaldusest, vaid ka selle pH väärtusest. Lihtne, aianduspoodides müüdav testkomplekt võib anda ligikaudse tulemuse, kuid laboratoorne analüüs on palju üksikasjalikum ja täpsem. Tulemuste olemasolul saame sihipäraselt teha vajalikke korrigeerivaid samme, olgu see siis hapendamine või aluseliseks muutmine. Ärgem unustagem, et mulla pH reguleerimine on aeglane protsess, mis võib kesta mitu aastat, kuid investeeritud energia tasub end ära puu terve, jõulise kasvu ja puudusesümptomite vältimisega.
Levinud vead ja nende ennetamine
Üks levinumaid vigu tulbipuu väetamisel on üleväetamine, eriti lämmastiku üledoseerimine. Paljud usuvad, et põhimõte “mida rohkem, seda parem” kehtib ka siin, kuid see on tõsine eksitus. Liigne lämmastiku andmine, nagu juba mainitud, viib võrsete väljavenimiseni ja kudede nõrgenemiseni, mis mitte ainult ei vähenda vastupanuvõimet haigustele, vaid võib ka pärssida õitsemist, sest puu suunab kogu oma energia lehestiku kasvatamisele. Lisaks suurendab mineraalväetiste liigne kasutamine soolade kontsentratsiooni mullas, mis põhjustab juurtele osmootset stressi ja võib äärmuslikel juhtudel viia puu kuivamiseni ja hukkumiseni. Ennetamise võti on mõõdukus ja doseerimisjuhiste järgimine.
Samuti on sage probleem vale ajastus. Hilissuvel või sügisel antud väetis, eriti lämmastikurikas, stimuleerib värskete uute võrsete kasvu, just siis, kui puu peaks keskenduma talveks valmistumisele ja võrsete puitumisele. Need uued, õrnad võrsed ei puitu enne külmade saabumist, seega saavad kergesti külmakahjustusi, mis jätavad patogeenidele avatud haavu ja kurnavad asjatult puu energiavarusid. Väetamine tuleks alati planeerida aktiivseks kasvuperioodiks kevadel. Ainus erand võivad olla “sügisväetised” ülekaalus kaaliumiga, mis on mõeldud talvekindluse parandamiseks, kuid ka neid tuleks kasutada ainult põhjendatud juhtudel, suve lõpus.
Kolmas tüüpiline vigade allikas on väetise vale andmine. Paljud puistavad graanuleid või toitelahust otse puu tüve juurde, eirates asjaolu, et enamik toitaineid omastavaid peenjuuri asub võra serva all, tilkumisvööndis. Tüve lähedal asuvad paksemad juured vastutavad peamiselt kinnitumise ja transpordi eest, nende toitainete omastamine on minimaalne. Kontsentreeritud mineraalväetis, mis on puistatud tüvele või paksudele juurtele, võib põhjustada põletusi ja kahjustusi. Õige protseduur on väetise ühtlane jaotamine kogu juurevööndi ulatuses, millele järgneb pinnapealne sisse segamine ja põhjalik kastmine.
Lõpuks, kuid mitte vähem oluline, on viga ignoreerida puu saadetud signaale ja mulla seisundit. Rutiinne väetamine, mida teostatakse igal aastal samal viisil ja samas koguses, ei ole alati eesmärgipärane. Jälgige lehtede värvust ja suurust, võrsete kasvukiirust ja õitsemise intensiivsust. Kahvatud, kollakad lehed või nõrk kasv võivad viidata toitainete puudusele, samas kui liiga tumeroheline, lopsakas lehestik ilma õiteta viitab lämmastiku ülejäägile. Enne tõsisemate sekkumiste tegemist aitab mullaanalüüs täpselt tuvastada probleemi, vältides tarbetut või isegi kahjulikku toitainete andmist. Teadlik, vaatlusel põhinev hooldus on pika ja terve elu saladus ka tulbipuu puhul.
