Ameerika kannike, teadusliku nimega Viola sororia, on erakordselt populaarne ja tänulik püsik, mis oma tagasihoidlikkuse ja võluvate õitega rõõmustab paljude aednike südant. Selleks aga, et taim tõeliselt oma kauneimat vormi näitaks, on hädavajalik teada täpselt tema toitumisvajadusi ja rakendada asjatundlikke väetamistavasid. Nõuetekohane toitumine ei ole mitte ainult rikkaliku õitsemise tagatis, vaid aitab kaasa ka taime üldisele tervisele ning vastupanuvõimele haiguste ja kahjurite vastu. Hästi toidetud kannike arendab tugeva juurestiku, tema lehestik muutub tihedaks ja sügavroheliseks, mis on hädavajalik tõhusaks fotosünteesiks ning pikaks ja terveks eluks. Järgnevalt tutvustame üksikasjalikult, kuidas tagada oma Ameerika kannikesele optimaalne toitainete varu.
Ameerika kannikese põhilised toitumisvajadused
Terveks kasvuks on ka Ameerika kannikesele hädavajalik makro- ja mikrotoitainete tasakaalustatud suhe. Kolm kõige olulisemat makroelementi on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K), mis vastutavad ühiselt taime põhiliste elutähtsate protsesside eest. Lämmastik vastutab lopsaka, rohelise lehestiku arengu eest, mis on taime “mootor”, fotosünteesi toimumise koht. Fosfor on ülioluline juurestiku tugevas arengus, õite ja seemnete moodustumisel, samas kui kaalium suurendab üldist vastupidavust, stressitaluvust ja haiguskindlust. Tasakaalustatud väetis, näiteks NPK suhtega 10-10-10, on üldiselt sobiv, kuid vältida tuleks liigselt lämmastikudominantseid preparaate, sest need soodustavad lehestiku liigset kasvu õitsemise arvelt.
Lisaks peamistele makroelementidele ei tohi unustada ka sekundaarsete makrotoitainete ja mikroelementide rolli. Kaltsium (Ca) on hädavajalik rakuseinte stabiilsuseks, selle puudus võib põhjustada kasvu peatumist ja noorte lehtede deformeerumist. Magneesium (Mg) on klorofülli molekuli keskne element, seega avaldub selle puudus lehtede kollasuses, kloroosis, eriti soonte vahel. Väävel (S) on paljude ensüümide ja valkude koostisosa. Mikroelemendid, nagu raud (Fe), mangaan (Mn), tsink (Zn) ja boor (B), on küll vajalikud vaid väikestes kogustes, kuid on asendamatud erinevate ensümaatiliste protsesside jaoks ning nende puudus võib põhjustada tõsiseid arenguhäireid.
Toitainete kättesaadavust mõjutab oluliselt mulla happesus ehk pH-väärtus. Ameerika kannike eelistab kergelt happelist või neutraalset mulda, ideaaljuhul pH vahemikus 6,0 kuni 7,5. Kui muld on liiga happeline (madal pH) või aluseline (kõrge pH), võivad teatud toitained, näiteks raud või fosfor, mullas “kinni jääda” taimele kättesaamatus vormis. See tähendab, et kuigi toitaine on olemas, ei saa taim seda kasutada, mis viib puuduse sümptomiteni. Seetõttu on enne väetamise alustamist soovitatav kontrollida pH-väärtust lihtsa mullatestiga.
Kokkuvõttes on Ameerika kannikese toitumise võti keerukus ja tasakaal. Ei piisa ainult ühele toitainele keskendumisest, vaid arvesse tuleb võtta kogu spektrit, alates makroelementidest kuni mikroelementideni. Taime vajadusi rahuldab kõige paremini keskkond, mis sarnaneb looduslikele, huumusrikastele metsamuldadele. Meie eesmärk on seega luua ja säilitada oma aias selline toitaineterikas, hea struktuuriga ja sobiva pH-ga keskkond, kus kannike saab aastaid tervena kasvada ja õitseda.
Mulla ettevalmistamine ja orgaanilise väetamise roll
Enne mis tahes toitainete lisamist on esimene ja kõige olulisem samm olemasoleva mulla seisundi hindamine. Põhjalik mulla-analüüs annab täpse pildi mulla struktuurist, pH-väärtusest ja praegusest toitainete sisaldusest, mis on hädavajalik sihipäraseks ja tõhusaks sekkumiseks. Sellega väldime tarbetut või isegi kahjulikku üleväetamist ning saame lisada täpselt neid aineid, mida taim tõesti vajab. Mulla-analüüsi tulemuste põhjal saame koostada isikupärastatud plaani mulla parandamiseks ja hilisemaks väetamiseks, pannes sellega aluse kannikeste tervele tulevikule.
Parim viis mulla kvaliteedi pikaajaliseks parandamiseks on orgaanilise aine korrapärane lisamine. Küpse komposti, hästi laagerdunud sõnniku või lehemulla mulda segamine võib teha imesid. Need materjalid ei ole mitte ainult rikkalikud aeglaselt vabanevate toitainete allikad, vaid parandavad ka mulla struktuuri, suurendavad selle veepidavusvõimet ja soodustavad õhustatust. Lisaks pakuvad need toitu mullas elavatele kasulikele mikroorganismidele, mis mängivad võtmerolli toitainete lagundamisel ja nende taimedele kättesaadavaks tegemisel, luues elava ja terve mullasüsteemi.
Erinevatel orgaanilistel ainetel on erinevad omadused, seega tasub nende hulgast hoolikalt valida. Küps veise- või hobusesõnnik on suurepärane lämmastikuallikas, kuid seda tohib kasutada ainult täielikult laagerdunud kujul, vastasel juhul võib see taimede juuri “põletada”. Kompost on tasakaalustatum toitainete allikas, mis sobib peaaegu igat tüüpi mulla parandamiseks ja mida on enamikus aedades lihtne toota. Lehemuld, st kõdunenud lehtedest koosnev materjal, annab eriti kobeda ja mureda struktuuri, mis on ideaalne kannikeste õrnadele juurtele.
Multšimine on veel üks suurepärane viis mulla rikastamiseks toitainetega ja selle üldise seisundi parandamiseks. Taimede aluse ümber laotatud orgaaniline multšikiht, näiteks männikoor, hakkepuit või isegi muruniide, täidab mitut funktsiooni. Ühelt poolt takistab see umbrohu kasvu ja aitab säilitada mulla niiskust, vähendades aurustumist. Teisest küljest, kui multšikiht aeglaselt laguneb, vabastab see pidevalt väärtuslikke toitaineid mulda, jäljendades looduslikku protsessi, mille käigus metsakõdu toidab alustaimestikku, sealhulgas metsikuid kannikesi.
Mineraalväetiste kasutamine ja ajastamine
Kuigi mulla parandamine orgaanilise ainega on kõige jätkusuutlikum lahendus, võib teatud juhtudel olla vajalik ka sünteetiliste ehk mineraalväetiste kasutamine. Selline olukord võib olla tõsine toitainepuudus, mis nõuab kiiret sekkumist, või konteinerites kasvatatavate taimede puhul, kus toitained piiratud mullakoguse tõttu kiiremini ammenduvad. Mineraalväetiste eelis on see, et toitained on kontsentreeritud kujul ja taimele kohe omastatavas olekus. Nende kasutamine nõuab aga ettevaatust, sest üledoseerimine võib kergesti põhjustada juurekahjustusi ja keskkonnakoormust.
Ameerika kannikesele sobiva mineraalväetise valimisel on soovitatav eelistada aeglaselt vabanevaid graanulivorme. Tasakaalustatud NPK-koostis, näiteks 10-10-10 või 14-14-14, on üldiselt hea valik, kuna see tagab kõik peamised toitained võrdses proportsioonis. Need graanulid vabastavad toitaineid järk-järgult mitme kuu jooksul, vältides seega järsku kontsentratsiooni tõusu. Vees lahustuvad toitainelahused võivad samuti olla tõhusad, eriti kasvuperioodil kiire “tõuke” andmiseks, kuid neid tuleks alati lahjendada poole tootja soovitatud kanguseni, et vähendada põletusohtu.
Väetamise ajastamine on maksimaalse tõhususe saavutamiseks ülioluline. Peamine toitainete andmise aeg on varakevadel, kui taimed ärkavad talvisest puhkeperioodist ja algab uute võrsete kasv. See annus tagab energia lehestiku arenguks ja kevadiseks rikkalikuks õitsemiseks. Teine, väiksem väetiseannus võib anda hilissuvel või varasügisel, mis aitab taimel talveks valmistuda ja järgmise aasta õiepungade aluseid panna. Hilissügisel tuleks vältida kõrge lämmastikusisaldusega väetamist, sest see võib soodustada õrnade, külmaõrnade võrsete kasvu.
Kõige levinum viga mineraalväetiste kasutamisel on üledoseerimine. Põhimõte “rohkem on parem” on siin eriti kahjulik ja võib viia isegi taime hukkumiseni. Üleväetamise tunnused on lehtede servadel ja otstes ilmuvad pruunid, põlenud laigud, kollasus ja kasvu järsk seiskumine. Põhireegel on ka see, et kunagi ei tohi väetist anda kuivale mullale, sest see jõuab kontsentreeritult juurteni ja võib põhjustada tõsiseid kahjustusi. Kastke taimi alati põhjalikult enne ja pärast väetamist, et toitained lahjeneksid ja jaotuksid juurte tsoonis ühtlaselt.
Spetsiaalsed toitumisaspektid ja üleväetamise märgid
Potis või muus anumas kasvatatud Ameerika kannikeste toitainete lisamine nõuab erilist tähelepanu. Kuna juurtele kättesaadav mullakogus on piiratud, ammenduvad toitained palju kiiremini kui aiamullas. Nende taimede puhul on kasvuperioodil hädavajalik regulaarne toitainelahusega väetamine. Soovitatav on kasutada tasakaalustatud, vees lahustuvat toitainelahust iga 4-6 nädala tagant, alates kevadise kasvu algusest kuni varasügiseni. On oluline, et toitainelahus oleks alati lahjendatud poole või veerandi soovitatud kontsentratsioonini ja et potil oleks hea drenaaž, vältides seeläbi kahjulike soolade kogunemist substraati.
Oluline on õppida ära tundma spetsiifiliste toitainepuuduste paljastavaid märke. Lämmastikupuudus algab kõige sagedamini vanemate, alumiste lehtede ühtlase kollasusega, kuna taim suunab liikuva lämmastiku uute võrsete poole. Fosforipuuduse märk võib olla kidur kasv, nõrk õitsemine ja lehtedel ilmuv sinakas-lilla värvus. Rauapuudus, tuntud ka kui rauakloroos, ilmneb seevastu noortel, värsketel võrsetel: lehesooned jäävad roheliseks, kuid soontevaheline lehekude muutub kollaseks. Nende sümptomite tundmine aitab probleemi kiiresti tuvastada ja sihipäraselt sekkuda.
Üleväetamise märgid on kahjuks kergesti segamini aetavad puuduse sümptomitega, seetõttu nõuab diagnoosimine ettevaatust. Hoiatusmärk võib olla mulla pinnal või poti drenaažiavade juures ilmuv valge, soolane koorik. Taimel on kõige tüüpilisem sümptom lehtede otste ja servade pruunistumine, “põlemine”, millega kaasneb äkiline lehtede langemine, närbumine (hoolimata sellest, et muld on niiske) ning juurte pruunistumine ja mädanemine. Liigne toitainete kontsentratsioon “kuivatab” juuri, takistades vee omastamist, mis viib taime hukkumiseni.
Kui kahtlustatakse üleväetamist, tuleb kohe peatada igasugune toitainete lisamine. Potitaimede puhul on kõige tõhusam lahendus mulla “läbipesu”: asetage pott kraanikaussi või vanni ja laske aeglasel veejoal pikka aega läbi selle voolata suur kogus vett, et liigsed soolad substraadist välja pesta. Välitaimede puhul aitab rikkalik, põhjalik kastmine lahjendada toitainete kontsentratsiooni mullas. Raskel juhul, eriti konteinertaimede puhul, võib ainsaks lahenduseks olla taime ettevaatlik eemaldamine, vana mulla juurtelt maha pesemine ja ümberistutamine värskesse, toitainetega rikastamata lillemulda.
