Abessiinia gladiool, teadusliku nimega Gladiolus murielae, on tõeliselt eriline ja elegantne taim, mis pärineb Kagu-Aafrika mägistelt aladelt, eriti Etioopiast (endine Abessiinia), kust ta on ka oma üldlevinud nime saanud. Tema välimus on äärmiselt kütkestav; pikkadel ja sihvakatel vartel kannab ta lumivalgeid, graatsiliselt kaarduvaid õisi, mille keskosa kaunistab tumepunane, tähekujuline laik, luues dramaatilise kontrasti kroonlehtede puhtusega. Need õied lummavad mitte ainult oma välimuse, vaid ka meeldiva ja magusa lõhnaga, mis võlub aiandushuvilisi eriti õhtuti. Taim avaldab oma täieliku hiilguse hilissuvel ja varasügisel, kui paljud teised aiataimed on juba õitsenud, muutudes nii väärtuslikuks värvilaiguks hooaja lõpu aias. Lehed on pikad, kitsad ja rohttaolised, helerohelised, mis samuti aitab kaasa taime õhulisele ja elegantsele olemusele. Kõrgus ulatub tavaliselt 60–90 sentimeetrini, mistõttu sobib ta suurepäraselt ka lõikelilleks, säilitades pikka aega kimpudes oma värskuse ja dekoratiivse väärtuse. Oluline on märkida, et kuigi ta kuulub gladioolide perekonda, erineb tema välimus ja nõuded mõnevõrra tuntumatest, suureõielistest hübriidgladioolidest, esindades omamoodi peenemat ja loomulikumat võlu. Botaanilisest seisukohast on tegemist mitmeaastase mugulsibulaga taimega, mis tähendab, et ta kasvab igal aastal uuesti oma maa-alusest varuorganist, mugulsibulast, eeldusel, et talle tagatakse sobivad tingimused.
Abessiinia gladiooli tutvustus ja botaanilised omadused
Abessiinia gladiool, tuntud ka kui lõhnav gladiool või acidanthera, on mitmeaastane mugulsibulaga taim võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonnast, mille algne kodumaa on Ida-Aafrika, peamiselt Etioopia ja Malawi kõrgemad, rohtsed alad. See päritolu määrab ka mõned tema vajadused, näiteks eelistuse hästi kuivendatud pinnasele ja päikeselisele kasvukohale. Botaaniliselt liigitatakse ta Gladiolus perekonda, kuigi varem tunti teda ka eraldi Acidanthera perekonnana, kust pärineb üks tema levinud nimedest. Taime mugulsibulad on suhteliselt väikesed, ümarad, kiulise kestaga kaetud, ja neist kasvavad kevadel pikad, kitsad, mõõgakujulised, erkrohelised lehed, mis moodustavad taime lehemassi aluse.
Õitsemine toimub tavaliselt suve teisel poolel, augustis ja septembris, kui teised aiataimed hakkavad juba närbuma, pakkudes seeläbi värskendavat vaatepilti aias. Õied paiknevad harvades kobarates pika, sihvaka õisikuvarre otsas, mis võib kasvada kuni 60–100 cm kõrguseks, ja ühel varrel võib tavaliselt areneda 5–10 õit. Õied ise on lehterjad, koosnedes kuuest lumivalgest, elegantselt kaarduvast kroonlehest, mille keskel on silmatorkav, kastanpruun või tumepunane, tähekujuline laik, mis annab õiele ainulaadse iseloomu. See kontrastne värvus ja õite peen, magus lõhn, mis meenutab jasmiini, teevad sellest taimest tõeliselt erilise ja ahvatleva, ning lõhn on eriti tugev õhtuti.
Abessiinia gladiooli morfoloogiliste eripärade hulka kuulub ka suhteliselt õhuke, kuid tugev õisikuvars, mis, kuigi sihvakas, kannab õied tavaliselt hästi; tuulistel kohtadel võib talle siiski olla kasulik tuge pakkuda. Lehed on tüüpiliselt rohttaolised, kitsad ja pikad, püstiselt ülespoole suunatud, mis annab taimele õhulise ja elegantse olemuse. Mugulsibul uueneb igal aastal; emamugula kohale areneb uus, suurem mugul, samal ajal kui alumine, kasutatud osa sureb, ja uue mugula alusele võib moodustuda ka väikesi külgmugulaid, mis võivad olla paljundamise aluseks.
Oluline on mainida, et kuigi taim on mitmeaastane, on tema mugulsibulad meie kliimas külmaõrnad, ja seetõttu tuleb nende talvitumise eest hoolitseda, sarnaselt teistele talveõrnadele gladiooliliikidele. See tähendab, et sügisel, enne esimesi külmi, tuleb mugulsibulad maast üles võtta ja säilitada külmavabas, õhurikkas kohas järgmise kevadise istutuseni. Nõuetekohase hoolduse ja talvitumisega võib aastast aastasse nautida selle erakordselt kauni ja lõhnava taime õitsemist, mis võib olla tõeline pärl igas lillepeenras või isegi potiistutustes.
Ideaalse istutuskoha valik ja pinnase ettevalmistamine
Üks võtmetegureid Abessiinia gladiooli edukal kasvatamisel on sobiva istutuskoha hoolikas valik. See taim on väljapaistvalt valgust armastav, seega tuleks talle aias leida koht, kus ta saab vähemalt kuus kuni kaheksa tundi otsest päikesevalgust päevas. Varjulised või poolvarjulised kohad takistavad õitsemist, varred võivad venida ja õite arv võib väheneda, isegi lõhna intensiivsus võib nõrgeneda. Lõunasse või edelasse avanevad peenrad võivad olla ideaalsed, kus taim saab ohtralt päikesesoojust ja valgust, mis on vajalik mugulsibulate nõuetekohaseks arenguks ja rikkalikuks õieproduktsiooniks.
Mulla kvaliteet on samuti otsustav tegur Abessiinia gladioolile. Optimaalne on hästi kuivendatud muld, millel on õhuline struktuur ja mis on toitainerikas. Seisev vesi on mugulsibulatele äärmiselt kahjulik ja võib kergesti põhjustada mädanemist, seega tuleks vältida madalaid, saviseid ja tihenenud muldi. Kui aiamuld on raskem, tuleb selle struktuuri kindlasti parandada, lisades liiva, peent kruusa või küpset komposti, et tagada liigse vee kiire äravool. Mulla pH-taseme osas on kõige soodsam neutraalne või kergelt happeline (pH 6,0–7,0).
Mulla ettevalmistamisel enne istutamist on soovitatav valitud ala kobestada vähemalt 25–30 cm sügavuselt, et juured saaksid kergesti levida ja mugulsibulad korralikult areneda. See on ka võimalus parandada mulla toitainesisaldust. Segage mulda küpset sõnnikut või komposti, mis pikaajaliselt tagab vajalikud toitained ning parandab mulla struktuuri ja veepidavusvõimet, põhjustamata veeseisu. Värske sõnniku kasutamist tuleks vältida, sest see võib kahjustada mugulsibulaid.
Tuulekaitse võib samuti olla oluline aspekt, eriti kui kasvatatakse kõrgemaid isendeid. Kuigi Abessiinia gladiooli varred on suhteliselt tugevad, võib tugevam tuuleiil neid kahjustada ja õied võivad murduda. Kaitstud, kuid päikeseline nurk võib olla ideaalne valik, või vajadusel tuleks taimedele pakkuda diskreetset tuge. Õige koht ja hoolikas mulla ettevalmistamine loovad aluse taime tervele arengule ja rikkalikule õitsemisele, seega tuleks neile sammudele kindlasti piisavalt tähelepanu pöörata.
Istutusprotsess ja istutusaja valik
Sobivaim aeg Abessiinia gladiooli mugulsibulate istutamiseks on kevad, kui hiliste öökülmade oht on möödas ja mulla temperatuur on püsivalt tõusnud üle 10–12 °C. Eestis tähendab see tavaliselt mai lõppu kuni juuni algust, kuid soovitatav on jälgida jooksvaid ilmaennustusi. Liiga varajane istutamine võib põhjustada tärkavatele taimedele külmakahjustusi, samas kui liiga hiline istutamine võib õitsemist edasi lükata või isegi takistada sellel hooajal täielikult. Optimaalse aja valimisega tagatakse, et taimel on piisavalt aega juurestiku ja lehemassi arendamiseks enne hilissuvist õitsemist.
Istutussügavus on stabiilse kasvu ja nõuetekohase õitsemise jaoks ülioluline. Üldreegel on, et mugulsibulad tuleks istutada kaks või kolm korda nende suurusest sügavamale, mis tähendab tavaliselt 8–12 cm sügavust. Kergemates, liivastes muldades võib istutada veidi sügavamale, samas kui raskemates muldades istutatakse madalamale. Istutusvahe osas tuleks üksikute mugulsibulate vahele jätta vähemalt 10–15 cm ruumi, et täiskasvanud taimedel oleks piisavalt ruumi kasvada ja õhk saaks nende vahel korralikult ringelda, mis ennetab võimalikke seenhaigusi.
Istutamisel tuleks mugulsibulad asetada ettevalmistatud istutusauku tipp ülespoole. Pärast asetamist tuleks need hoolikalt mullaga katta ja seejärel muld nende ümber kergelt tihendada hea maakontakti tagamiseks. Pärast istutamist tuleks ala põhjalikult kasta juurdumise soodustamiseks. Kui Abessiinia gladioole istutatakse suurematesse rühmadesse, saavutatakse palju muljetavaldavam efekt kui siis, kui need istutatakse aeda üksikult; 5–7 mugulsibula rühm moodustab juba kauni laigu.
Mugulsibulaid on võimalik ka ette kasvatada, kui soovitakse varasemat õitsemist. Selleks võib mugulsibulad istutada märtsis pottidesse ja hoida valges, külmavabas kohas (nt kasvuhoones, talveaias või päikeselisel aknalaual) kuni avamaale istutamiseni. Kui külmaoht on möödas, võib ettekasvatatud taimed istutada ettevaatlikult, koos mullapalliga, avamaale. See meetod võib olla eriti kasulik piirkondades, kus on jahedam kliima ja lühem kasvuperiood.
Abessiinia gladiooli hooldus kasvuperioodil
Abessiinia gladiooli hooldus kasvuperioodil ei nõua liiga keerulisi toiminguid, kuid mõnele põhiasjale tasub tähelepanu pöörata rikkaliku õitsemise ja terve kasvu tagamiseks. Üks olulisemaid ülesandeid on regulaarne, kuid mõõdukas kastmine, eriti kuivematel, kuumadel perioodidel. Muld tuleks hoida mõõdukalt niiske, kuid liigset kastmist ja seisvat vett tuleks vältida, sest see võib põhjustada mugulsibulate mädanemist. Õitsemisperioodi lähenedes, samuti õitsemise enda ajal, taime veevajadus mõnevõrra suureneb, ja siis tuleks pöörata rohkem tähelepanu piisavale veevarustusele.
Toitainete kättesaadavus mängib samuti olulist rolli õite kvaliteedis ja hulgas. Kui muld on istutamisel hästi orgaaniliste ainetega ette valmistatud, on hooaja jooksul vaja vähem lisaväetamist. Kui muld on aga vähem viljakas või taime kasvatatakse potis, on kasvuperioodil soovitatav kasta 2–3 nädala tagant kompleksse vedelväetisega, mis soodustab õitsemist. Liigset lämmastikväetamist tuleks vältida, sest see võib põhjustada liigset lehemassi kasvu õitsemise arvelt. Kaaliumi- ja fosforirikkamad preparaadid on eelistatavamad.
Regulaarne umbrohutõrje on hädavajalik, sest need konkureerivad gladiooliga vee, toitainete ja valguse pärast. Rohimisel tuleb tegutseda ettevaatlikult, et mitte kahjustada madalal asuvaid mugulsibulaid või noori võrseid. Maapinna multšimine (nt männikoore, komposti või põhuga) võib aidata umbrohtude tõrjumisel, mulla niiskuse säilitamisel ja mulla temperatuuri stabiliseerimisel, mis võib olla eriti kasulik suvekuumuses.
Kuigi Abessiinia gladiooli varred on tavaliselt üsna tugevad, võivad kõrgemad isendid, eriti tuulistel kohtadel või kui need kannavad palju õisi, vajada tuge. Õhuke bambuskepp või diskreetne taime tugi võib aidata vältida varte lamandumist või murdumist. Õitsenud õied on soovitatav regulaarselt eemaldada (õite kärpimine), mis ei ole oluline mitte ainult esteetilistel põhjustel, vaid ka seetõttu, et see takistab seemnete moodustumist, mistõttu taim saab suunata oma energia uute õite arendamisele ja mugulsibula tugevdamisele.
Abessiinia gladiooli paljundamismeetodid
Abessiinia gladiooli paljundamine võib toimuda põhimõtteliselt kahel viisil: vegetatiivselt, eraldades külgmugulaid (pisikesi sibulaid), ja suguliselt, seemnetest külvates. Kõige levinum ja samas lihtsaim meetod on paljundamine pisikeste sibulatega, sest see tagab, et uued taimed on geneetiliselt identsed emataimega, säilitades seeläbi kõik selle soodsad omadused, sealhulgas õite värvi ja lõhna. Need väikesed mugulad moodustuvad emamugula alusele, st uue, areneva mugula alumisse ossa, kasvuperioodi lõpupoole.
Pisikeste sibulatega paljundamiseks tuleb need väikesed, sageli riisitera suurused või veidi suuremad moodustised sügisel ülesvõetud ja puhastatud mugulsibulatelt ettevaatlikult eraldada. Eraldamist võib teha kohe pärast ülesvõtmist, puhastamise ajal, või isegi kevadel, enne istutamist. Oluline on kasutada ainult neid pisikesi sibulaid, mis on terved, kahjustamata ja kõvad. Need väikesed mugulad võib istutada järgmisel kevadel, sarnaselt emamugulatele, kuid veidi madalamale (umbes 3–5 cm sügavusele) ja tihedamalt hästi ettevalmistatud peenrasse või isegi potti, eraldi kasvatuskohta.
Pisikestest sibulatest kasvatatud taimed ei õitse tavaliselt esimesel aastal; nende suurusest olenevalt võib kuluda 1–3 aastat, enne kui nad saavutavad õitsemisvõimelise suuruse. Esimesel aastal kasvatavad nad tavaliselt ainult lehti ja nende mugulsibul kasvab. Oluline on, et ka sel perioodil tagataks neile nõuetekohane hooldus: regulaarne kastmine, umbrohutõrje ja vajadusel toitainete lisamine. Sel viisil kasvatatud noored mugulsibulad tuleb sügisel üles võtta ja talvitada samamoodi nagu täiskasvanud isendid, kuni nad saavutavad suuruse, mil neilt võib oodata õitsemist.
Seemnetest paljundamine on pikem protsess, mis nõuab rohkem kannatlikkust, ja sel viisil saadud järglased ei pruugi säilitada kõiki emataime omadusi, eriti kui on olnud hübridiseerumise võimalus. Seemned võib koguda õitsenud õite järel moodustuvatest kupardest, nende kuivades. Seemned külvatakse kevadel õhulisse, hästi kuivendatud külvialusesse, kattes seemned õhukese kihiga. Idanemine võib kesta mitu nädalat ja noored taimed on väga väikesed ja õrnad. Seemnetest kasvatatud taimed vajavad tavaliselt 3–5 aastat, et arendada õitsemisvõimeline mugulsibul, mistõttu seda meetodit kasutavad peamiselt katsetamishimulised aednikud või taimekasvatajad.
Mugulsibulate talvitumine ja järgmise aasta õitsemise tagamine
Abessiinia gladiool ei ole meie kliimatingimustes talvekindel, seega tuleb tema mugulsibulad igal sügisel, enne esimeste tugevamate öökülmade tulekut, mullast välja võtta. See on tavaliselt aktuaalne oktoobri lõpus või novembri alguses, kuid soovitatav on jälgida ilmastikutingimuste arengut ja taime seisundit. Lehtede kollaseks muutumine ja kuivamine on märgid sellest, et taim on lõpetanud oma kasvuperioodi ja mugulsibul on siirdunud puhkeperioodi. Väljavõtmisel tuleb mulda taime ümbert ettevaatlikult kobestada labidaga, jälgides, et mugulsibulaid ei vigastataks.
Mugulsibulatelt tuleb hoolikalt eemaldada mullajäägid, kuid neid ei tohi pesta, sest niiskus võib säilitamise ajal põhjustada mädanemist. Vars ja lehed tuleb ära lõigata, jättes umbes 5–10 cm pikkuse tüüka. Seejärel tuleb mugulsibulaid kuivatada ja “küpsetada” mõne nädala jooksul hästi tuulutatavas, soojas, kuivas kohas (nt kuuris, garaažis või isegi ajalehega vooderdatud kandikul korteri jahedamas ruumis). See protsess, mida nimetatakse ka kuivatamiseks, aitab haavade paranemisel ja välimiste kattelehtede tugevnemisel, mis vähendab haiguste riski säilitamise ajal.
Pärast kuivatamist tuleb mugulsibulatelt eemaldada täielikult kuivanud varre jäänused, vanad, surnud juured ja eelmise aasta vana mugulsibula jäänused, mis tavaliselt asuvad uue, suurema mugulsibula all. See on ka võimalus eraldada varem mainitud pisikesed sibulad, mida võib eraldi säilitada ja edasi kasvatada. Puhastatud, terved mugulsibulad tuleb seejärel säilitada külmavabas, jahedas (ideaalis 5–10 °C), pimedas ja hästi tuulutatavas kohas kevadise istutuseni. Selleks otstarbeks võib sobida kelder, kütmata garaaž või sahver.
Säilitamiseks võib kasutada paberkotte, pappkaste või võrkkotte, või võimalusel kaste, mis täidetakse lõdvalt kuiva turba, saepuru, vermikuliidi või liivaga, et mugulsibulad ei puutuks üksteisega kokku ja et tagataks piisav õhuringlus. Aeg-ajalt, kord kuus, on soovitatav kontrollida säilitatavaid mugulsibulaid ja eemaldada võimalikud hallitanud või pehmenenud isendid nakkuse edasise leviku vältimiseks. Hoolikas talvitumine tagab, et järgmisel kevadel saab istutada terveid, tugevaid mugulsibulaid, mis taas rõõmustavad meid oma imeliste õitega.
