Kolmehõlmaline mandlipuu, tuntud ka kui ilumandel, on üks kevadiste aedade võluvamaid ja silmapaistvamaid kaunistusi. Oma tihedate, täidisõieliste roosade õitega, mis ilmuvad varakevadel, sageli isegi enne lehtede puhkemist, püüab see pilke ja on üks esimesi märke talveunest ärkavast loodusest. See Hiinast pärit ilupõõsas või väike puu võidab aednike südameid mitte ainult oma ilu, vaid ka suhteliselt lihtsa hooldusega. Õige istutamise ja vähese tähelepanuga võib see olla aastaid meie aia pärl, mis kingib meile igal kevadel rikkaliku õitemere.
Prunus triloba, nagu selle teaduslik nimigi ütleb, kuulub ploomipuude (Prunus) perekonda, olles seega lähedases suguluses kirsi, ploomi ja mandliga. Oma looduslikus kasvukohas kasvab see suuremaks põõsaks või väikeseks puuks, mille kõrgus võib ulatuda 2-3 meetrini. Lehed ilmuvad pärast õitsemist, on kolmehõlmalised, ererohelised ja muutuvad sügisel kollakaks, enne kui maha langevad. Selle tõeline võlu peitub aga 2-3 sentimeetri läbimõõduga täidisõielistes roosades õites, mis õitsevad aprilli alguses ja katavad tihedalt eelmise aasta võrseid, luues tõelise õitepilve. Taim on külmakindel, seega saab seda edukalt kasvatada ka Eesti kliimas.
Aiandites on kolmehõlmaline mandlipuu kõige sagedamini saadaval kahes põhivormis: põõsana ja tüvele poogitud, niinimetatud kõrgetüvelise vormina. Põõsavorm mõjub loomulikumalt, sobib suurepäraselt soolotaimeks või põõsagruppide osaks ning seda saab kasvatada ka hekina, kuigi sel eesmärgil kasutatakse seda harvemini. Kõrgetüveline mandlipuu on elegantsem taim, mis toimib väikese puuna ja on ideaalne valik eesaedadesse, terrasside äärde või väiksemate aedade keskseks elemendiks. Selle variandi puhul poogitakse väärisosa alusele (enamasti mõnele ploomi- või alõtšasordile), luues korrapärase, keraja võraga väikese puu.
Kuigi kõige levinum on täidisõieliste roosade õitega sort ‘Multiplex’ (või ‘Plena’), on olemas ka teisi variante, kuigi neid leidub kaubanduses harvemini. Põhiliigil on näiteks lihtõied, kuid selle dekoratiivne väärtus jääb alla täidisõielistele aretatud sortidele. Ostmisel on oluline pöörata tähelepanu taime seisukorrale: tüvele poogitud variantide puhul kontrollige pookekoha kinnikasvamist, et see oleks terve ja vigastusteta. Ka juurestiku seisund on ülioluline, seetõttu tasub valida konteinertaim, mille juurepall on juba hästi mullaga läbi kasvanud, tagades eduka juurdumise.
Ideaalne istutuskoht ja mulla ettevalmistamine
Kolmehõlmalise mandlipuu rikkaliku õitsemise üks olulisemaid tingimusi on õige istutuskoha valik. Taim on selgelt valgusnõudlik, seega valige talle aia päikesepaisteline ja valgusküllane osa, kus ta saab vähemalt 6-8 tundi otsest päikesevalgust päevas. Varjulises või poolvarjulises kohas on õitsemine palju tagasihoidlikum, võrsed venivad pikaks ja taim muutub haigustele vastuvõtlikumaks. Oluline on ka tuulekaitse; kuigi mandlipuu pole liiga pirtsakas, püsivad õied tuulevaiksemas kohas kauem ja taim tunneb end paremini.
Mulla tüübi osas on mandlipuu suhteliselt tolerantne, kuid kõige paremini kasvab see hea drenaažiga, toitainerikkas ja kobeda struktuuriga mullas. Talle ei meeldi seisev vesi, savised, tihenenud mullad, sest selline keskkond põhjustab juurte mädanemist ja taime hukkumist. Kui meie aia muld on liiga raske ja savine, tuleb selle struktuuri enne istutamist kindlasti parandada. Seda saab teha küpse komposti, liiva või peene kruusa sissesegamisega, mis aitab mulda kobestada ja liigset vett ära juhtida. Liiga kergeid, liivaseid muldi saab aga muuta toitainerikkamaks ja parema veepidavusega, lisades orgaanilist ainet, näiteks komposti või hästi kõdunenud sõnnikut.
Istutusaugu ettevalmistamine on taime eduka juurdumise seisukohalt ülioluline samm. Auk peaks alati olema suurem kui taime juurepall või konteiner; üldreeglina kaevake vähemalt kaks korda laiem ja poolteist korda sügavam auk. See tagab, et juured saavad algusperioodil kergesti kobestatud mullas laieneda. Välja kaevatud muld on mõistlik koguda kärule või kilele, et seda saaks hiljem enne tagasitäitmist mullaparandusainetega segada.
August välja võetud mulda rikastage orgaaniliste ainetega, et tagada taimele optimaalne kasvukeskkond. Segage sinna ohtralt küpset komposti või kvaliteetset, kotis müüdavat sõnnikut. See mitte ainult ei varusta taime arengu algfaasis toitainetega, vaid parandab ka mulla struktuuri ja veemajandust. Ärge kunagi kasutage värsket sõnnikut, sest see võib noori, tundlikke juuri põletada. Hoolikas mulla ettevalmistamine on parim investeering, mis tasub end hiljem ära terve, jõudsalt kasvava ja rikkalikult õitseva taimega.
Istutusprotsess ja esmane hooldus
Parim aeg mandlipuu istutamiseks on sügis (septembri lõpust kuni külmadeni) või varakevad (märts-aprill). Sügisese istutamise eelis on see, et taimel on talve jooksul aega rahuneda ja kevadise soojenemisega saab ta kohe alustada juurte arendamist, oodates suvekuumust tugevama juurestikuga. Ka kevadine istutamine võib olla edukas, kuid sel juhul tuleb suvekuudel pöörata erilist tähelepanu regulaarsele kastmisele, et noor taim ära ei kuivaks. Konteinertaimi võib istutada peaaegu aastaringselt külmavabal ajal, kuid suvekuumuses istutamist tasub vältida.
Enne istutamise alustamist kastke konteinertaim põhjalikult, et mullapall oleks täiesti märg ja seda oleks lihtsam potist välja võtta. Võtke taim ettevaatlikult välja ja uurige selle juurestikku. Kui juured on ringjalt ümber mullapalli kasvanud, harutage need sõrmedega õrnalt lahti, et soodustada nende laienemist uude mulda. Asetage taim ettevalmistatud istutusaugu keskele nii, et juurekael (koht, kus tüvi kohtub juurtega) oleks ümbritseva maapinnaga samal tasapinnal. Tüvele poogitud variantide puhul jälgige, et pookekoht jääks vähemalt 5-10 sentimeetrit maapinnast kõrgemale.
Kui taim on õigele kõrgusele paigutatud, alustage augu tagasitäitmist parandatud mullaseguga. Täitke auk osade kaupa, tampides mulda vahepeal õrnalt, et juurte ümber ei jääks õhutaskuid, mis võiksid põhjustada juurestiku kuivamist. Istutamise lõpus moodustage taime tüve ümber väike “taldrik”, mis aitab kastmisveel otse juurte piirkonda jõuda. Seejärel kastke taime põhjalikult, kasutades vähemalt 10-15 liitrit vett, et muld saaks hästi märjaks ja tiheneks juurte ümber.
Istutusjärgne hooldus on esimestel nädalatel ja kuudel ülioluline. Mulla niiskuse säilitamiseks ja umbrohu kasvu vältimiseks laotage taime ümber 5-8 cm paksune multšikiht (nt männikoor, hakkepuit, kompost), kuid jätke tüvest väike vahe, et vältida mädanemist. Kõrgetüvelised variandid on soovitatav esimesel paaril aastal siduda toe külge, et tuul ei saaks neid paigast liigutada, kuni juurestik tugevneb. Tugi torgake maasse valitseva tuulesuunaga vastasküljelt ja siduge tüvi selle külge lõdva, kaheksakujulise sidemega, et koor ei saaks viga.
Kolmehõlmalise mandlipuu paljundusmeetodid
Mandlipuud on võimalik paljundada mitmel vegetatiivsel meetodil, mis tagavad, et uue taime omadused on identsed emataime omadega. Seemnetega paljundamine ei ole soovitatav, kuna järglased ei päri aretatud sortide täidisõisi ja tulemuseks on vähem atraktiivne, põhiliigile sarnane taim. Kõige sagedamini kasutatavad ja koduaia tingimustes edukalt teostatavad meetodid on rohtsed pistikud ja võrsikud. Professionaalsed aiandid eelistavad pookimist, eriti kõrgetüveliste vormide tootmisel.
Rohtsete pistikutega paljundamine on üks populaarsemaid võtteid. Sobivaim aeg selleks on hiliskevad või varasuvi (mai-juuni), kui värsked võrsed on juba poolpuitunud. Valige terve, tugev, pliiatsijämedune võrse ja lõigake sellest 10-15 cm pikkune tükk, otse lehesõlme alt. Eemaldage pistiku alumised lehed, jättes alles vaid ülemised 2-4 lehte, mida võib aurumise vähendamiseks pooleks lõigata. Kastke pistiku ots juurdumishormooni sisse ja torgake need siis kobeda, niiske substraadi sisse (nt perliidi ja turba segu). Kõrge õhuniiskuse tagamiseks katke anum läbipaistva kile või plastpudeliga ja hoidke seda valges, kuid mitte otsese päikese käes. Juurdumine võtab tavaliselt aega 4-8 nädalat.
Võrsikutega paljundamine on äärmiselt lihtne ja peaaegu alati edukas meetod, mis on eriti tõhus põõsakujuliste mandlipuude puhul. Varakevadel valige maapinna lähedal asuv painduv, noor võrse. Osa võrsest, mis puutub kokku maaga, kraapige terava noaga kergelt või vigastage väikesel lõigul, et soodustada juurte teket. Kaevake väike kraav, painutage võrse alla, kinnitage vigastatud osa traatkonksuga mulda ja katke seejägrel mullaga. Võrse ots siduge toe külge, et see seisaks püsti. Hoidke muld pidevalt niiske. Võrsik arendab tavaliselt sügiseks või järgmiseks kevadeks piisavalt juuri, et selle saaks emataimest eraldada ja iseseisvat elu alustada.
Pookimine on kõige professionaalsem paljundusmeetod, mida kasutatakse peamiselt kõrgetüveliste puude loomiseks. Selleks on vaja alust, mis annab taimele juurestiku ja tüve, ning väärisoksa, mis pärineb soovitud mandlipuu sordist. Aluseks on enamasti mõni vastupidav ploomisort (nt alõtša) või toomingas. Pookimine tehakse tavaliselt talvel (jätkamisega) või varakevadel (silmastamisega). See meetod nõuab suurt asjatundlikkust, praktikat ja spetsiaalseid tööriistu, mistõttu kasutatakse seda koduaia paljundamisel harvemini. Eduka pookimise tulemuseks on rikkalikult õitsev väärisvõra, mis kasvab tugeval ja vastupidaval alusel.
