Seller, see õigustatult populaarne, kuid paljude jaoks väljakutseks peetav köögivili, nõuab tõepoolest hoolt, kuid tehtud töö tasub end saagikoristuse ajal kuhjaga ära. Eduka sellerikasvatuse saladus peitub detailidele tähelepanu pööramises, alates sobiva kasvukoha valikust kuni saagijärgse säilitamiseni. See taim on pika kasvuajaga kultuur, mis tähendab, et kogu vegetatsiooniperioodi vältel on vaja kannatlikkust ja järjepidevust. Kes aga õpib tundma ja rahuldama selle vajadusi, saab rikastada oma kööki krõmpsuva, mahlase varsselleri või maitsva, aromaatse juurselleriga, mis ületab kaugelt poelettidel pakutava kvaliteedi.
Selleri kasvatamise põhitingimus on kvaliteetse, toitaineterikka mulla tagamine, mis suudab taime pika kasvuperioodi vältel pidevalt varustada vajalike ressurssidega. Seller on eriti toitainetenõudlik taim, seetõttu on soovitatav alustada mulla ettevalmistamist juba istutamisele eelneval sügisel. Põhjalik, sügav kaevamine või kündmine ning suure koguse küpse sõnniku või komposti sisse töötamine on eduka alguse jaoks hädavajalikud. Mulla struktuuri parandamine on ülioluline, sest seller eelistab kobarat, hea drenaažiga, kuid samas niiskust hoidvat keskkonda, kus selle juurestik saab takistamatult areneda.
Happesuse osas eelistab seller neutraalseid või kergelt happelisi muldi, ideaalne pH väärtus jääb vahemikku 6,0–7,0. Kui muld on liiga happeline, saab kõrvalekallet korrigeerida lupjamisega, samas kui leeliseliste muldade puhul aitab optimaalse keskkonna loomisel väävlit sisaldavate preparaatide või happelise turba sisse töötamine. Mulla analüüsimine on tungivalt soovitatav, kuna see annab täpse pildi mulla toitainesisaldusest ja pH-st, võimaldades sihipärast sekkumist. Sobiva pH väärtuse tagamine ei mõjuta mitte ainult otsest kasvu, vaid ka toitainete omastatavust, vältides seeläbi puudushaigusi.
Madalal asuva juurestiku tõttu on seller eriti tundlik mulla pealmise kihi seisundi suhtes, seetõttu on kevadiste tööde eesmärk luua peen, sõmer mullastruktuur. Ala tuleb enne istutamist põhjalikult rehitseda, purustades suuremad mullakamakad, ning taime algsele arengule võib kaasa aidata ka kompleksse, aeglaselt vabaneva väetise pinnapealne sisse töötamine. Kvaliteetne, orgaanilise aine rikas muld ei paku mitte ainult toitaineid, vaid mõjutab soodsalt ka veerežiimi, vähendades kriitilistel perioodidel kuivamise ohtu. Hoolikas ettevalmistus on investeering, mis tasub end ära kogu hooaja vältel.
Sobiva kasvukoha valimine
Hoolikas kasvukoha valik on selleri eduka kasvatamise üks olulisemaid nurgakive, mis määrab põhimõtteliselt taime arengupotentsiaali. See taim on eriti valgusnõudlik, korralikuks kasvuks ja varre- või juuremugula arenguks on hädavajalik vähemalt kuus kuni kaheksa tundi otsest päikesevalgust päevas. Varjulises või poolvarjulises kohas venib taim välja, varred jäävad peenikeseks ja nõrgaks ning juurseller ei arenda piisavalt suurt, säilitamiseks sobivat mugulat. Seetõttu tasub sellele reserveerida aia kõige päikesepaistelisem, lõuna- või edelapoolne osa.
Lisaks päikesevalgusele võib oluline aspekt olla ka tuulekaitse, eriti kõrgeks kasvava varsselleri puhul. Tugev, pidev tuul ei pruugi mitte ainult põhjustada mehaanilisi kahjustusi habrastele leherootsudele, vaid suurendab oluliselt ka taime aurumist, mis toob kaasa suurenenud veevajaduse ja stressi. Tuulevarjuline asukoht, näiteks müür, hekk või teiste kõrgemaks kasvavate kultuurtaimede lähedus, võib luua sellerile ideaalse mikrokliima. Sobiv mikrokliima aitab säilitada mulla ja õhu niiskust, mis on taime optimaalseks arenguks ülioluline.
Külvikorra rakendamine on selleri puhul hädavajalik taimekaitse- ja mullamajanduspraktika. Sellerit ei tohi kunagi istutada alale, kus eelneva 2-3 aasta jooksul on kasvanud sarikalised taimed, näiteks porgand, pastinaak, till või petersell. See reegel aitab vältida mullas talvituvate ühiste haigustekitajate, näiteks selleri lehelaiksuse või fusarioosse juuremädaniku levikut ja kahjurite, näiteks porgandikärbse ilmumist. Ettevaatus vähendab taimekaitse sekkumiste vajadust.
Headeks eelviljadeks sellerile on kaunviljad, nagu uba või hernes, mis seovad mullas lämmastikku, parandades selle viljakust. Samuti on hea valik istutada see varakult koristatud lehtköögiviljade, näiteks salati või spinati asemele. Hoolikalt planeeritud külvikord aitab pikaajaliselt kaasa mulla tervise säilitamisele, toitainete tasakaalu hoidmisele ja saagikuse stabiilsusele, mis on eriti oluline nõudlike taimede nagu selleri puhul. Teadlik planeerimine on jätkusuutliku ja eduka aianduse alus.
Taimede ettekasvatamise nipid
Selleri kasvatamisel on taimede ettekasvatamine kriitiline, erilist tähelepanu nõudev etapp, kuna selleriseeme on äärmiselt väike ja selle idanemine on aeglane ning üsna tujukas. Taime pika kasvuaja tõttu ei tule otsekülv Eesti kliimas kõne allagi, seega on taimede ettekasvatamine vältimatu. Külviga tuleb alustada vähemalt 10-12 nädalat enne planeeritud väljaistutamist, tavaliselt veebruari lõpus või märtsi alguses, kaitstud, soojas kohas, näiteks aknalaual või köetavas kasvuhoones. Varajane algus tagab, et taimed on külmaohu möödudes piisavalt arenenud ja tugevad väljaistutamiseks.
Külviks kasutage kvaliteetset, kobarat, toitainetevaest, steriilset taimede ettekasvatusmulda, et vältida taimede kängumist põhjustavaid seenhaigusi. Külvake seemned mullaga täidetud külvikastide või pottide pinnale, kuna selleriseeme idaneb valguse käes, seega ei tohi seda mullaga katta. Piisab, kui need kergelt lauatükiga mulla pinnale suruda, et tagada piisav mullakontakt. Pärast külvi niisutage pinda peene pihustiga ja katke potid läbipaistva plastkile või klaasiga, et säilitada kõrge õhuniiskus.
Idanemise ajal on kõige olulisem kannatlikkus ja ühtlaste tingimuste tagamine, sest seemnete tärkamine võib võtta aega isegi kaks-kolm nädalat. Optimaalne idanemistemperatuur on vahemikus 21-24 kraadi Celsiuse järgi, seega tuleb külvikasti hoida soojas kohas, kuid kaitsta seda otsese, kõrvetava päikese eest. Mulda tuleb hoida pidevalt niiskena, kuid vältida tuleb ülekastmist, mis võib põhjustada seemnete mädanemist. Niipea kui esimesed idulehed ilmuvad, tuleb kate eemaldada, et taimekesed saaksid piisavalt tuulutust.
Tärganud taimekesed vajavad palju valgust, et nad välja ei veniks; loomulikust valgusest ei piisa selles varajases perioodis sageli, seega on taimelambi kasutamine tungivalt soovitatav. Kui taimed on saavutanud kahe-kolme pärislehe faasi ja on piisavalt tugevad käsitlemiseks, tuleb nad pikeerida suurematesse pottidesse või turbapottidesse. See samm annab ruumi juurestiku edasiseks arenguks. Pärast pikeerimist võib alustada taimede väetamist madala kontsentratsiooniga, tasakaalustatud vedelväetisega, kord nädalas.
Väljaistutamine ja vahekaugus
Hoolikalt ettekasvatatud selleritaimede väljaistutamine avamaale on kasvatamisprotsessi pöördeline punkt, mille ajastus ja viis mõjutavad oluliselt taimede edasist saatust. Enne taimede lõplikku kohta istutamist on hädavajalik niinimetatud karastamis- ehk harjutamisprotsess. See tähendab, et taimi tuleb umbes 7-10 päeva jooksul järk-järgult harjutada välistingimustega, otsese päikesevalguse, tuule ja temperatuurikõikumistega. Esialgu viige nad välja vaid mõneks tunniks kaitstud, poolvarjulisse kohta, seejärel suurendage iga päevaga väljas veedetud aega ja päikesevalguse käes olemist, et vältida istutusšokki.
Kõige sobivam aeg väljaistutamiseks on siis, kui viimaste kevadiste öökülmade oht on kindlasti möödas ja mulla temperatuur on püsivalt tõusnud üle 10 kraadi Celsiuse järgi, mis Eestis on tavaliselt mai keskel. Seller on eriti tundlik külma suhtes varases arengufaasis; püsiv temperatuur alla 13 kraadi Celsiuse järgi võib põhjustada taime enneaegset õitsemist, mis kahjustab saagi kvaliteeti. Väljaistutamiseks on soovitatav valida pilvine päev või hilisõhtused tunnid, et säästa taimi esimesel, kriitilisel päeval tugevaima päikesekiirguse eest.
Ka istutusprotsess ise nõuab täpsust; kaevake taimedele nende juurepallist veidi suuremad ja sügavamad augud. Istutusaugu põhja võib panna lusikatäie komposti või aeglaselt lagunevat, tasakaalustatud väetist, et tagada taimele vajalikud toitained juba alguses. Võtke taim ettevaatlikult potist välja, jälgides juurestiku terviklikkust, ja asetage see auku täpselt sama sügavale, kui see oli kasvatusnõus. Liiga sügavale istutamine võib põhjustada varre mädanemist, samas kui liiga pinnapealne istutamine võib põhjustada juurte kuivamist.
Sobiva vahekauguse tagamine on taimede tervislikuks arenguks ja hea saagi saamiseks ülioluline ning see on varsselleri ja juurselleri puhul erinev. Varssellerit (pleegitussellerit) istutage üksteisest 20-25 sentimeetri kaugusele ja ridu üksteisest 60-70 sentimeetri kaugusele, et taimedel oleks piisavalt ruumi kasvamiseks ja pleegitamistoiminguteks. Juurselleri puhul on vaja suuremat, vähemalt 30-40 sentimeetrist taime- ja reavahet, et mugulatel oleks piisavalt ruumi takistamatuks arenguks. Sobiv vahekaugus soodustab ka head õhuringlust, mis vähendab seenhaiguste tekkeriski.
Kastmine ja toitainetega varustamine
Selleri veevajadus on äärmiselt suur, mis tuleneb selle madalal asuvast juurestikust ja kõrgest, umbes 95%-lisest veesisaldusest, seetõttu on kasvatamise ajal pidev ja rikkalik veevarustus üks kriitilisemaid tegureid. Mulda tuleb hoida kogu kasvuperioodi vältel ühtlaselt niiskena, sest ebaregulaarne või ebapiisav kastmine põhjustab tõsiseid kvaliteediprobleeme. Vee puuduse tõttu muutub varsselleri vars kiuliseks, sitkeks ja kibedaks, samas kui juurselleri mugul võib praguneda ja puituda. Mulla täielikku kuivamist tuleb igal juhul vältida.
Ka kastmisviis pole tähtsusetu; kõige tõhusam ja säästlikum meetod on tilkkastmise või üleujutuskastmise kasutamine. Need tehnikad viivad vee otse juuretsooni, minimeerides aurumiskadu ja hoides lehestiku kuivana, mis vähendab oluliselt seenhaiguste, näiteks selleri lehelaiksuse tekkeriski. Üldreeglina on soovitatav anda nädalas umbes 2,5-5 sentimeetrit vett, mida tuleb kohandada vastavalt ilmastikutingimustele, temperatuurile ja sademetele. Mulla pinna multšiga katmine aitab samuti niiskust säilitada.
Seller on eriti toitainetenõudlik, “ahne” taim, mis vajab rikkaliku saagi saamiseks vegetatsiooniperioodi jooksul pidevat toitainete lisamist. Eriti suur on selle lämmastiku- ja kaaliumivajadus, mis on hädavajalikud tugeva lehestiku ning varre- ja mugula moodustumise seisukohast. Lisaks istutamisel antud põhiväetisele on hooaja jooksul vaja täiendavat pealtväetamist. Lisaks on seller tundlik mikroelementide puuduse suhtes, eriti boori puuduse suhtes, mis võib põhjustada varre sisemuse õõnsaks muutumist ja pruuniks värvumist, niinimetatud südamemädanikku.
Toitainete lisamist on soovitatav alustada 3-4. nädalal pärast istutamist ja seejärel korrata seda iga 3-4 nädala tagant. Selleks sobib suurepäraselt vedel, tasakaalustatud NPK (lämmastik-fosfor-kaalium) väetiselahus või orgaanilisi alternatiive eelistavatele küpsest kompostist valmistatud tee või lahjendatud nõgeseleotis. Juurselleri puhul on hooaja teises pooles soovitatav vähendada lämmastiku osakaalu kaaliumi kasuks, et taim suunaks oma energia lehestiku asemel mugula kasvatamisele. Taimede seisundi pidev jälgimine aitab õigeaegselt ära tunda võimalikke toitainepuuduse märke, näiteks lehtede kollasust.
Pleegitamise kunst
Pleegitamine, tuntud ka kui blanšeerimine, on eriline aiandustehnika, mida kasutatakse varsselleri kasvatamisel kvaliteedi parandamiseks. Protsessi olemus seisneb selles, et taime arenevaid leherootsusid kaitstakse saagikoristuseelsetel nädalatel otsese päikesevalguse eest. Valguse puuduse tõttu peatub vartes klorofülli tootmine, mille tulemusena muutuvad need valgemaks, õrnemaks, vähem kiuliseks ja palju mahedama, peenema maitsega. See tehnika muudab koduaia selleri võrreldamatult nauditavamaks kui poelettidel pakutavad, sageli kõvad ja nätsked kaaslased.
Pleegitamiseks on mitu väljakujunenud meetodit, millest vanim ja levinum on mullaga muldamine. Selle toiminguga tuleb alustada siis, kui taimed on saavutanud umbes 30 sentimeetri kõrguse, umbes kuu aega enne planeeritud saagikoristust. Taimede alust tuleb järk-järgult, mitmes etapis, kobestatud mullaga katta, jälgides, et muld ei satuks taime südamesse, keskmiste, noorte võrsete vahele, sest see võib põhjustada mädanemist. Kuigi see meetod on tõhus, on selle puuduseks, et varred muutuvad mullaseks ja nende puhastamine on tülikam.
Moodsamate ja puhtamate lahenduste hulka kuulub taimede varte mähkimine mingi valgust mitteläbilaskva materjaliga. Selleks sobib suurepäraselt paks papp, must kile või isegi pooleks lõigatud piima- või mahlapakid, millelt on eemaldatud põhi ja ülaosa. Kate tuleb asetada lõdvalt taime ümber ja alt kergelt mullaga kinnitada, et see seisaks stabiilselt, kuid et oleks tagatud piisav ventilatsioon mädanemise vältimiseks. See meetod annab puhtamad varred ja on lihtsam teostada kui muldamine.
Pleegitamisprotsess kestab tavaliselt 2-3 nädalat, mille jooksul varred omandavad soovitud värvi ja tekstuuri. On oluline, et protsessiga ei liialdataks, sest liiga pikk valgusepuudus võib samuti põhjustada mädanemist, eriti vihmase ilmaga. Saak tuleb koristada siis, kui varred on saavutanud sobiva kahvatuse ja suuruse. Pleegitamine nõuab veidi lisatööd, kuid tulemus, esmaklassiline, krõmpsuv ja mahlane sellerivars, on väärt igat pingutust.
Taimekaitse ja sagedased probleemid
Selleri kasvatamisel, nagu iga kultuurtaime puhul, tuleb arvestada erinevate kahjurite ja haiguste ilmnemisega, mille vastu on kõige tõhusam kaitse ennetamine. Kõige levinumate kahjurite hulka kuuluvad lehetäid, selleri- või porgandikärbse vastsed ning selleri-lehekaevurkoi röövikud. Lehetäid imevad taime mahla, nõrgestades seda ja levitades viiruseid, samas kui kärbse vastsed kahjustavad juuri või mugulat ja kaevurkoi röövikud lehti, närides iseloomulikke käike. Regulaarne kontroll on varajaseks avastamiseks hädavajalik.
Kahjurite tõrjel tuleks eelistada integreeritud ja bioloogilisi meetodeid. Lehetäide vastu võib olla tõhus nõgeseleotisega pritsimine või lepatriinude ja kiilassilmade kui looduslike vaenlaste asustamine. Porgandikärbse vastu on kõige tõhusam ennetav kaitse tiheda koega putukavõrgu kasutamine alates istutamisest, mis takistab emastel munemist. Kaevurkoide vastu võib kahju vähendada nakatunud lehtede kohene eemaldamine ja hävitamine.
Haigustest on selleri kõige tundlikum koht vastuvõtlikkus seenhaigustele, eriti selleri lehelaiksus ja fusarioosne juuremädanik võivad põhjustada tõsiseid probleeme. Selleri lehelaiksus on äratuntav väikeste, kollase servaga pruunide laikude järgi lehtedel, mis hiljem ühinevad ja põhjustavad lehe surma, samas kui fusarioos ründab taime juurekaela, mis viib kogu taime hukkumiseni. Nende haiguste levikut soodustab soe, niiske ilm ja tihe taimestik.
Ka siin on ennetamine ülioluline: kõige olulisem on range külvikorra järgimine, et haigustekitajad ei saaks mullas paljuneda. Sobiva vahekauguse tagamine ja lehestikku kuivana hoidvate kastmistehnikate (nt tilkkastmine) kasutamine aitavad kaasa heale õhuringlusele ja vähendavad nakkusohtu. Oluline on nakatunud taimeosade kohene eemaldamine ja hävitamine ning kasvuperioodi lõpus varrejäänuste põhjalik kogumine ja kompostist väljaspool töötlemine. Resistentsete sortide valimine võib samuti kaasa aidata edukale, vähem kemikaale nõudvale kasvatamisele.
Saagikoristus ja säilitamine
Selleri saagikoristuse aeg ja viis sõltuvad kasvatatavast tüübist, st sellest, kas kasvatasime varssellerit või juursellerit. Varsselleri saagikoristus on paindlikum; sellega võib alustada juba siis, kui välimised varred on saavutanud tarbimiseks sobiva suuruse, mis on tavaliselt suve lõpust alates. Võimalik on pidev korjamine, mis tähendab, et alati lõigatakse ära ainult kõige arenenumad, välimised varred juurelt, nii et taime sisemised, nooremad osad saavad edasi areneda. Alternatiivse lahendusena võib kogu taime korraga koristada, lõigates juure terava noaga mullapinna alt läbi.
Juurselleri saagikoristus toimub tavaliselt sügisel, esimeste külmade ajal või pärast seda, kuna külm võib parandada mugula maitset ja säilivust. Taim on koristusküps, kui mugula läbimõõt on saavutanud vähemalt 8-10 sentimeetrit, kuigi ka väiksemad mugulad on äärmiselt maitsvad. Tõstke mugulad ettevaatlikult labidaga mullast välja, jälgides, et need ei saaks kahjustada. Pärast saagikoristust lõigake lehed umbes 2-3 sentimeetri kauguselt mugula pinnalt tagasi ja eemaldage ka paksemad külgjuured.
Varsselleri värskena hoidmine võib olla väljakutse, kuna see kaotab kiiresti oma niiskusesisalduse ja närbub. Lühiajaliseks säilitamiseks on kõige sobivam külmkapi köögiviljasahtel, kus niiskesse paberrätikusse või perforeeritud kotti pakituna säilib see kuni nädal-kaks. Pikemaajaliseks, talviseks säilitamiseks võib terveid, juurtega välja kaevatud taimi hoida jahedas, külmavabas keldris või koopas liiva või mulla sisse panduna, kus nad püsivad värskena isegi kuid. See meetod tagab pideva niiskuse ja säilitab varte krõmpsuvuse.
Juurselleri säilitamine on oluliselt lihtsam, kuna mugul on ka loomulikult hästi säiliv. Kahjustamata, terveid mugulaid on soovitatav säilitada puhastamata, koos mullakihiga, kuna see kiht kaitseb neid kuivamise eest. Ideaalne säilituskoht on jahe (0-5 kraadi Celsiuse järgi), kõrge õhuniiskusega kelder või koobas, kus liiva või turba sisse panduna säilitavad nad oma kvaliteedi kevadeni. Külmkapis, perforeeritud kotis säilivad nad samuti mitu nädalat, isegi kuu-kaks, tagades maitsva tooraine talvekuudeks.
