Kõrbe-karikakar, teadusliku nimega Dimorphotheca sinuata, on muljetavaldav üheaastane ilutaim, mis pärineb Lõuna-Aafrikast ning oma erksate värvide ja vähenõudlikkusega võidab kiiresti aiandushuviliste südamed. Tema õisik avaneb päikesevalguse mõjul täies hiilguses, pimestades vaatlejat oranžide, kollaste, lõheroosade või isegi valgete kroonlehtedega, mille keskel on sageli tumedam, kontrastne rõngas. Lehed on lihtsad, süstjad või hõlmised ning taime kasvukõrgus varieerub tavaliselt 20–40 sentimeetri vahel, mis teeb temast suurepärase valiku peenraääristesse, lillepeenardesse, kiviktaimlatesse ning rõdukastidesse ja muudesse anumatesse. Tema peamine võlu seisneb pikaajalises õitsemises ja põuakindluses, mis teeb temast eriti väärtusliku taime soojadesse, päikesepaistelistesse aedadesse.
Kõrbe-karikakra õied on tõelised päikesearmastajad; tavaliselt avanevad need hommikuti ja sulguvad pilves ilmaga või õhtupoole, mis annab aiale huvitava dünaamika. Õitsemisperiood kestab tavaliselt varasuvest kuni sügiseste külmadeni, tingimusel et närtsinud õied regulaarselt eemaldatakse. Värvivalik on äärmiselt rikkalik; see ulatub puhtast kollasest ja oranžist kreemikate ja aprikoosikarva toonideni ning erksate, peaaegu kriiskavate varjunditeni, sageli on kroonlehtede alus tumedam, mis visuaalset efekti veelgi võimendab. Need karikakralaadseid õied avanevad massiliselt, kattes olemasoleva pinna justkui vaibana.
Taime lehestik on tavaliselt keskmiselt roheline või kergelt hallikasroheline, lehtede kuju võib varieeruda ning need on sageli veidi lihakad, mis viitab tema põuakindlusele. Oma põõsasja kasvukuju tõttu katab ta hästi pinda ja näeb kõige kaunim välja rühmadena istutatuna. Kompaktse suuruse ja erksate värvide tõttu soovitatakse teda istutada esiplaanile, teede äärde või teiste madalamate taimede seltsi, kus tema ilu saab täielikult esile tulla. Ta tunneb end suurepäraselt ka rõdukastides ja rippkorvides, tingimusel et saab piisavalt päikesevalgust.
Ökoloogilisest seisukohast meelitab kõrbe-karikakar ligi tolmeldajaid putukaid, nagu mesilasi ja liblikaid, aidates seeläbi kaasa aia bioloogilisele mitmekesisusele. Oma algsel kasvukohal, Lõuna-Aafrika Namaqualandi piirkonnas, on ta kohanenud kuumade, kuivade suvede ja toitainevaeste muldadega; see erakordne kohanemisvõime teeb temast nii tänuväärse ja kergesti kasvatatava taime ka meie kliimas, kui vaid tema põhivajadused rahuldada. Ta kuulub korvõieliste (Asteraceae) sugukonda, mis selgitab tema õisiku iseloomulikku ehitust.
Ideaalne kasvukeskkond ja valgustingimused
Kõrbe-karikakra eduka kasvatamise üks võtmeid on sobiva mulla valik. Ta eelistab selgelt hea drenaažiga, kobeda struktuuriga muldi, mis ei kipu vett kinni hoidma. Liiga tihedad, savised mullad, kus vesi halvasti imbub, võivad põhjustada juuremädanikku, mis võib viia taime hukkumiseni. Mulla pH osas eelistab ta kergelt happelist või neutraalset keskkonda, kuid üldiselt talub hästi enamikku aiamuldi, kui hea drenaaž on tagatud.
Mulla kvaliteedi parandamiseks, eriti raskemate, saviste muldade puhul, on soovitatav istutusauku segada liiva, perliiti või peent kruusa, samuti kõdunenud komposti või muud orgaanilist ainet. See mitte ainult ei paranda drenaaži, vaid suurendab ka mulla õhustatust, mis on hädavajalik juurte terveks arenguks. Hea mullastruktuur võimaldab juurtel kergesti levida ning tõhusalt omastada vett ja toitaineid, isegi kuivematel perioodidel.
Tema valgusvajadus on äärmiselt suur; kõrbe-karikakar on selgelt päikest armastav taim ja vajab vähemalt 6–8 tundi otsest päikesevalgust päevas rikkalikuks õitsemiseks ja terveks kasvuks. Varjulistes või poolvarjulistes kohtades venib taim välja, õitseb vähem ja õite värvus ei ole nii intensiivne. Tema ideaalne asukoht on aia lõunapoolsetes osades, avatud lillepeenardes või kiviktaimlates, kus miski teda ei varjuta.
Temperatuurinõuete osas kohaneb ta hästi sooja suveilmaga ja talub erakordselt hästi kuumust, kui on korralikult juurdunud. Tema põuakindlus on silmapaistev, kuid pikaajalistel põuaperioodidel hindab ta kastmist. Paraskliimas kasvatatakse teda tavaliselt üheaastase taimena, kuna ta ei ole külmakindel ja esimesed tugevamad sügiskülmad lõpetavad tema hooaja. Soojemates, külmavabades kliimatingimustes võib ta aga käituda ka lühiealise püsikuna.
Kõrbe-karikakra külvamine seemnetest
Kõrbe-karikakra seemnete külviaeg on eduka idanemise ja varajase õitsemise seisukohast ülioluline. Seemneid võib külvata istikute ettekasvatamiseks sisetingimustes, umbes 6–8 nädalat enne viimaseid oodatavaid kevadkülmi, või otse avamaale, kui külmaoht on möödas ja muld soojenenud. Sisetingimustes ettekasvatamise eelis on see, et õisi saab nautida varem ja noored taimed on ümberistutamisel tugevamad.
Sisetingimustes külvamiseks kasuta kvaliteetset, kobeda struktuuriga külvimulda ja täida sellega potid või külvikassetid. Külva seemned väga pindmiselt, umbes 2–3 millimeetri sügavusele, kuna nad vajavad idanemiseks valgust, ja seejärel piserda mullapinda kergelt. Optimaalne idanemistemperatuur on 18–21 kraadi Celsiuse järgi; seda saab soodustada kattes külvi kile või klaasplaadiga, tagades samal ajal ventilatsiooni. Idanemine võtab tavaliselt 7–14 päeva.
Otsekülviks avamaale valmista lillepeenar hoolikalt ette: eemalda umbrohi ja rehitse mullapind, et see oleks peen ja pude. Seemneid võib harvalt laiali puistata või külvata ridadesse, et hilisemat harvendamist ja rohimist lihtsustada. Jälgi, et seemned ka siin ei satuks paksu mullakihi alla. Pärast külvi kasta ala ettevaatlikult ja hoia muld kuni idanemiseni niiske.
Kui sisetingimustes kasvatatud istikud on saavutanud 2–3 pärislehe faasi ja tugevnenud, võid hakata neid välistingimustega harjutama – karastama. See protsess kestab umbes nädala, mille jooksul taimi viiakse iga päev üha pikemaks ajaks õue, esmalt varjulisse, seejärel päikesepaistelisemasse kohta. Ümberistutamine toimub siis, kui öine temperatuur püsib stabiilselt üle 10 kraadi Celsiuse. Soovitatav istutuskaugus on umbes 20–25 sentimeetrit, et taimedel oleks piisavalt ruumi arenemiseks.
Istutatud taimede hooldamine
Kõrbe-karikakra kastmisel on kõige olulisem vältida ülekastmist, kuna taim talub hästi põuda ja seisev vesi võib põhjustada juuremädanikku. Kui taimed on korralikult juurdunud, piisab nende sügavast, kuid harvemast kastmisest, lastes mulla pealmisel kihil kastmiskordade vahel ära kuivada. Suvekuumuses võib muidugi vaja minna sagedamat vee lisamist, eriti kui neid kasvatatakse anumates, kus muld kuivab kiiremini.
Tema toitainevajadus on suhteliselt väike ja liigne väetamine võib isegi õitsemise arvelt toimuda, kuna sel juhul arendab taim rohkem lehemassi. Tavaliselt piisab hooaja alguses ühest annusest aeglaselt vabanevast, tasakaalustatud väetisest või õitsemise soodustamiseks kõrgema fosfori- ja kaaliumisisaldusega vedelväetise kasutamisest iga paari nädala tagant õitsemisperioodil. Toitainevaesematel muldadel tasub väike lisatugi end rikkalikuma õitsemisega ära.
Mullapinna multšimine toob ka kõrbe-karikakra puhul mitmeid eeliseid. Õhuke kiht orgaanilist multši, nagu purustatud puukoor, männikoor või kompost, aitab säilitada mulla niiskust, vähendab umbrohu kasvu ja leevendab mulla temperatuurikõikumisi. Multšil on ka esteetiline väärtus ja see parandab mulla struktuuri, kuna laguneb aeglaselt. Jälgi, et multš ei puutuks otse kokku taime varrega, et vältida mädanemist.
Närtsinud õite regulaarne eemaldamine ehk „deadheading“ on pideva ja rikkaliku õitsemise säilitamiseks ülioluline. See toiming takistab taimel energia kulutamist seemnete moodustamiseks ja stimuleerib teda hoopis uute õite arendamiseks. Kui sa ei soovi, et taim aias ise külvaks, on närtsinud õiepeade eemaldamine eriti oluline. Kerget kärpimist tavaliselt vaja ei ole, kuid kahjustatud või haiged taimeosad võib igal ajal eemaldada.
Kõrbe-karikakra paljundamine seemnete kogumisega
Kuigi kõrbe-karikakart kasvatatakse kõige sagedamini ja lihtsamini seemnetest ning tema paljundamine pistikutega on selle liigi puhul vähem levinud või edukas, on oma seemnete kogumine suurepärane ja ökonoomne viis, kuidas aasta-aastalt järgmise hooaja õied kindlustada. Seemnete kogumine ei ole mitte ainult kulutõhus, vaid annab ka võimaluse paljundada kõige kaunimaid ja tervemaid isendeid, nii et aja jooksul võid luua isegi oma „liini“, mis on sinu aia tingimustega kõige paremini kohanenud. Seemnete kogumine võib olla ka meeldiv rituaal aiandushooaja lõpetamiseks ja järgmise planeerimiseks.
Optimaalne aeg seemnete kogumiseks saabub siis, kui õiepead on kuivanud, muutunud pruuniks ja seemned valminud. See juhtub tavaliselt paar nädalat pärast õitsemist. Jälgi taimi ja kui kroonlehed on langenud ning seemnekuprad tunduvad katsudes kuivad, lõika need ettevaatlikult varre küljest ära. Oluline on koguda seemneid kuiva ilmaga, et vältida hallitamist. Aseta lõigatud õiepead paberkotti või alusele ja lase neil veel mõni päev või nädal hästi ventileeritavas, soojas kohas kuivada.
Kui seemnekuprad on täielikult kuivanud, saab seemned neist kergesti välja hõõruda. Seemned on tavaliselt väikesed, piklikud ja hele- või tumepruunid. Puhasta need taimejäänustest ja aganatest, nii et alles jääksid ainult puhtad seemned. Seejärel tuleb puhastatud seemneid õigesti säilitada, et need säilitaksid idanevuse. Parim on panna need paberkotti või õhukindlasse anumasse ja hoida jahedas, pimedas ja kuivas kohas, näiteks sahtlis või kapis. Ära unusta kotte märgistada taime nime ja kogumisaastaga.
Käsitsi kogutud seemnete puhul tasub arvestada risttolmlemise võimalusega, kui kasvatad läheduses erinevaid Dimorphotheca sorte või muid sarnaseid korvõielisi. See võib põhjustada seda, et järgmise põlvkonna õied erinevad emataimedest, mis võib olla meeldiv üllatus, aga ka tüütus, kui soovid konkreetset sorti säilitada. Kogu alati seemneid kõige tervematelt ja elujõulisematelt taimedelt, et tagada tulevase istutusmaterjali kvaliteet. Ja vaatepilt oma seemnetest kasvatatud taimedest täidab aedniku erilise rahuldustundega.
Haigused, kahjurid ja muud kasvatamisega seotud väljakutsed
Kõrbe-karikakar on üldiselt vastupidav taim, kuid teatud tingimustel võib ta olla vastuvõtlik mõningatele haigustele ja kahjurite rünnakutele. Kõige levinum probleem on juuremädanik ülekastmise või halva drenaažiga mulla tõttu, mis võib viia taime närbumise ja hukkumiseni. Selle vältimiseks hoolitse alati kobeda mullastruktuuri ja mõõduka kastmise eest. Niiske ja sooja ilmaga võib ilmneda jahukaste või hahkhallitus, mis moodustavad lehtedele valkja või hallika katte; nende vastu saab võidelda hea õhuringluse tagamisega ja vajadusel sobivate fungitsiididega.
Kahjuritest võivad kõige rohkem probleeme tekitada lehetäid ja kedriklestad (punane ämblik), eriti sooja ja kuiva ilmaga. Lehetäid imevad mahla noortest võrsetest ja õiepungadest, samas kui kedriklestad moodustavad lehtede alumisele küljele peene võrgendi ning põhjustavad lehtede kollasust ja väikseid täppe. Kui need avastatakse varakult, saab neid kahjureid sageli eemaldada veejoaga või töödelda bioloogiliste insektitsiididega, nagu kaaliumseep või neemiõli. Ripslased on väikesed lendavad putukad, mis võivad samuti kahju tekitada mahla imemisega ja võivad õisi deformeerida.
Abiootiliste probleemide hulka, st nende hulka, mida ei põhjusta elusorganismid, kuulub näiteks väljaveninud, nõrkade võrsete areng, mis on tavaliselt tingitud ebasobivatest valgustingimustest, täpsemalt valguse puudusest. Kui taim ei saa piisavalt otsest päikesevalgust, õitseb ta vähem ja tema varred venivad välja. Liigne lämmastikväetamine soodustab samuti lopsaka lehestiku arengut õitsemise arvelt. Äärmusliku kuumuse või veepuuduse korral, eriti kui taim on veel noor või anumas, võib esineda ka lehtede põletust.
Parim kaitse haiguste ja kahjurite vastu on ennetamine, mis hõlmab optimaalsete kasvutingimuste tagamist: päikesepaisteline kasvukoht, hea drenaažiga muld, sobiv vahekaugus taimede vahel hea õhuringluse tagamiseks ja taimede regulaarne kontrollimine. Järgides integreeritud taimekaitse (ITK) põhimõtteid, mis eelistavad bioloogilisi ja mehaanilisi meetodeid keemilistele vahenditele, saad pikaajaliselt säilitada oma aias terve ja õitsva kõrbe-karikakra kasvukoha. See taim on põhimõtteliselt tänulik ja vajab vähe hoolt, kui tema põhivajadused on rahuldatud.
