Lavendel, ladina keeles Lavandula angustifolia, naudib üha suuremat populaarsust nii aedades kui ka põllumajanduses tänu oma kaunitele õitele, rahustavale lõhnale ja mitmekülgsele kasutamisele. Kuigi teda peetakse suhteliselt vastupidavaks taimeks, ei ole ta paraku immuunne haiguste ja kahjurite rünnakute suhtes. Sobiva taimekaitse strateegia väljatöötamine on rikkaliku ja tervisliku saagi saavutamiseks kriitilise tähtsusega. Peame tundma kõige levinumaid probleeme, et saaksime nende vastu tõhusalt võidelda. Järgnevalt tutvustame üksikasjalikult lavendlit ohustavaid kõige olulisemaid haigusi ja kahjureid, pöörates tähelepanu ka ennetus- ja ravimeetoditele. Proaktiivne lähenemine on alati tasuvam kui juba tekkinud nakkuse järelravi, seega on rõhk ennetamisel.
Seenhaigused
Lavendlit võivad rünnata mitmed seenhaigused, millest kõige levinumad on juuremädanik, hallitus ja Septoria lehelaiksus. Juuremädanik, mida põhjustavad Phytophthora liigid, on eriti ohtlik, sest seda märgatakse sageli alles hilises staadiumis, kui taim hakkab kollaseks minema ja närtsima. Nakkus levib mullas ning selle teket soodustavad liigne kastmine ja halb drenaaž. Seetõttu on ennetuse kõige olulisemad sammud sobiv mulla ettevalmistamine ja kastmine. Nakatunud taimede juured muutuvad tumepruuniks, puderjaks ning taim hukkub juurestiku hävimise tõttu.
Hallitus (Botrytis cinerea) tekitab probleeme eelkõige niisketes, niisketes tingimustes, eriti suletud ruumides või liiga tihedas istutuses. See moodustab õitele, lehtedele ja vartele halli, pulbrilise katte, mis aja jooksul viib pruunistumise ja mädanemiseni. Õied ja võrsed pruunistuvad ja mädanevad ning seene eosed levivad kergesti tuule ja vihma abil. Kaitse on võimalik tagada piisava õhuringlusega, taimede õhulisema istutusega ja haigete taimeosade kohese eemaldamisega. Oluline on mitte kasta taimi ülevalt, sest see soodustab eoste levikut.
Septoria lehelaiksus (Septoria lavandulae) võib samuti põhjustada märkimisväärset kahju, kuigi on tavaliselt vähem hävitav kui juuremädanik. Haiguse iseloomulik tunnus on lehtedele ilmuvad väikesed, ümmargused, pruunid laigud, mille keskel on sageli näha tumedam täpp. Laigud võivad aja jooksul suureneda ja ühineda, lehed kollastuvad ja kukuvad maha. See viib lehepindala vähenemiseni, fotosünteesi pärssimiseni ja taime nõrgenemiseni. Seen levib kõige kiiremini niiske ja sooja ilmaga, ning nakatunud osade eemaldamine ja lavendli all olevate umbrohtude harvendamine võib vähendada nakkuse ohtu.
Seennakkuste vastases võitluses võivad oma osa mängida ka fungitsiidid, kuid ennetus on kõige tõhusam. Kvaliteetne, kobeda struktuuriga, hea drenaažiga muld, taimede istutamine sobiva vahega, liigse kastmise vältimine ja taimejäänuste regulaarne eemaldamine aitavad kõik kaasa haiguste ennetamisele. Taimede immuunsüsteemi saab tugevdada biostimulantide ja toitainete õige doseerimisega, mis suurendab lavendli vastupanuvõimet nakkustele.
Putukakahjurid ja muud loomad
Kuigi lavendli lõhn hoiab paljusid putukaid eemal, ei paku see kahjurite vastu täielikku kaitset. Kõige levinumate kahjurite hulka kuuluvad lehetäid, nälkjad ja kilptäid. Lehetäid imevad mahla noortest võrsetest ja pungadest, takistades taime kasvu, ning eritavad mett, mis meelitab ligi sipelgaid ja soodustab tahmamädaniku teket. Lehetäide vastu saab võidelda mehaanilise eemaldamisega, kasulike putukate, näiteks lepatriinude, asustamisega või vajadusel spetsiaalsete insektitsiidide kasutamisega.
Nälkjad võivad ilmuda niisketes, varjulistes kohtades ja toituvad noortest, õrnadest võrsetest ja lehtedest. Nälkjate vastu saab võidelda mehaaniliste püüniste (õllenõud), vaskteipide või spetsiaalsete nälkjate tõrjevahenditega. Kilptäid nõrgestavad taime, imedes mahla lavendli vartelt ja lehtedelt, jättes endast maha kleepuva meenõre. Neid kahjureid on nende kaitsekilbi tõttu raskem hävitada, seetõttu on soovitatav eemaldada nakatunud osad ja kasutada spetsiaalseid õlipõhiseid pestitsiide.
Ka gallisääskede vastsed võivad kahjustada lavendli õiepungi. Pungad muudavad värvi, deformeeruvad ja surevad. Gallisääskede vastu on raske võidelda, kuid nakatunud pungade eemaldamine ja hävitamine ning taimejäänuste hoolikas käitlemine võib vähendada järgmise aasta nakkuse ohtu. Ämbliklestad võivad samuti olla probleemiks, eriti kuivades ja soojades tingimustes, põhjustades lehtede kollasust ja peene võrgu ilmumist. Lestade vastu aitab taime regulaarne veega piserdamine, kuid tõsisema nakkuse korral võib olla vaja kasutada akaritsiide.
Kaitse puhul tasub eelistada bioloogilisi lahendusi, nagu näiteks kasulike putukate, näiteks lepatriinude või sirelaste asustamine. Need kiskjad hävitavad tõhusalt lehetäisid. Samuti on oluline säilitada taimede tervislik seisund, sest terved ja tugevad taimed on kahjurite rünnakutele vastupidavamad. Kahjurite vastases võitluses on ennetamine kriitilise tähtsusega, mistõttu on hädavajalikud regulaarsed taimede kontrollid ning mulla ja drenaaži nõuetekohane hooldus.
Viirus- ja fütoplasmahaigused
Harvemini, kuid siiski, võivad lavendel esineda ka viirus- ja fütoplasmahaigused, mis võivad põhjustada tõsist kahju. Viiruste sümptomid võivad olla väga erinevad, alates lehtede deformatsioonist ja kloroosist (kollasus) kuni taime täieliku kasvu seiskumiseni. Viirused levivad kõige sagedamini putukvektorite, näiteks lehetäide, ripslaste või lehekirpude kaudu. Nakatunud taimed on ravimatud, seetõttu on kõige olulisem nakkuse ennetamine tõhusa võitlusega putukvektorite vastu.
Fütoplasmats, näiteks ‘Candidatus Phytoplasma solani’, on bakteritele sarnased mikroobid, mis elavad taimede juhtkudedes ja võivad põhjustada tõsiseid haigusi. Fütoplasma nakkuse sümptomid lavendel hõlmavad kloroosi, kasvu aeglustumist, õiepungade deformatsiooni ja luudjastumist. Fütoplasmahaigusi levitavad samuti putukad. Haiguse leviku tõkestamiseks tuleb nakatunud taimed koheselt eemaldada ja hävitada, et need ei oleks nakkusallikaks teistele taimedele.
Üks olulisemaid elemente viirus- ja fütoplasmahaiguste vastases kaitses on paljundusmaterjali kvaliteedi kontroll. Tasub osta ainult usaldusväärsetest allikatest pärit terveid taimi või seemneid, mis on viiruse- ja fütoplasmavabad. Lisaks on hädavajalik ka tõhus võitlus nakatavate putukate vastu, mis võib hõlmata bioloogiliste või keemiliste insektitsiidide kasutamist.
Kuna viirus- ja fütoplasmahaigustele ei ole tõhusat ravi, on ennetus ja kiire reageerimine kriitilise tähtsusega. Kahtlaste sümptomitega taimed tuleks nakkuse edasise leviku vältimiseks koheselt eemaldada. Regulaarne taimede kontroll ja nakatunud taimede kiire äratundmine aitab olukorda kontrolli all hoida.
Ennetus ja integreeritud taimekaitse
Lavendli tervise säilitamiseks on kõige otstarbekam integreeritud taimekaitse (Integrated Pest Management, IPM) strateegia. See lähenemine keskendub ennetusele, keskkonnasõbralikele meetoditele ja keemilise kaitse minimaliseerimisele. Esimene ja kõige olulisem samm on sobiva kasvukoha valimine. Lavendel eelistab päikesepaistelisi, sooje kohti ja hea drenaažiga, kobeda struktuuriga, lubjarikkaid muldi. Halb drenaaž ja liiga palju varju suurendavad seenhaiguste ohtu.
Oluline on ka õige hooldus ja toitainetega varustamine. Tugevad ja terved taimed on haigustele ja kahjuritele palju vastupidavamad. Vältida tuleks liigset lämmastikväetamist, kuna see soodustab pehmete, mahlaste võrsete teket, mis on lehetäidele atraktiivsed. Regulaarne pügamine, eriti äraõitsenud osade eemaldamine, mitte ainult ei aita säilitada taime kuju ja õitsemist, vaid parandab ka õhuringlust, vähendades seeninfektsioonide ohtu.
Bioloogiliste kaitsemeetodite kasutamine on samuti osa IPM strateegiast. Kasulike putukate, näiteks lepatriinude või röövlestade asustamine aitab hoida lehetäide ja kedriklestade populatsiooni kontrolli all. Looduslikud taimeekstraktid, näiteks nõgeseleotis või küüslauguekstrakt, võivad samuti kahjureid tõhusalt peletada. Umbrohutõrje on samuti kriitilise tähtsusega, sest umbrohud võivad sageli olla kahjurite ja haiguste peremeestaimedeks.
Lõpuks, kui ennetusmeetodid ei ole enam piisavad ja tekib tõsine nakkus või kahjurirünnak, võib keemiline kaitse olla õigustatud. Ka sel juhul on soovitatav eelistada keskkonnasõbralikke, selektiivseid vahendeid, mis minimeerivad kahjulikku mõju kasulikele organismidele. Vahendeid tuleb alati kasutada vastavalt etiketil olevatele juhistele ja arvestada tuleb ooteajaga enne saagikoristust.
