Lavendel ei ole lihtsalt lõhnav ja silmatorkav ilutaim, vaid ka üks väärtuslikumaid ravimtaimede kultuuri esindajaid. Kuigi paljud peavad lavendlit vähenõudlikuks taimeks, mis elab peaaegu igas mullas, on reaalsus see, et õige toitainetega varustamine määrab põhimõtteliselt taime elujõulisuse, õitsemise ning eeterlike õlide kvaliteedi ja koguse. Lavendel on Vahemere piirkonnast pärit taim, mis tähendab, et oma algses elupaigas eelistab ta toitainetevaeseid, lubjarikkaid ja hästi vett läbilaskvaid muldasid. Sellest hoolimata on sihipärane ja mõõdukas toitainete lisamine võtmetähtsusega, eriti professionaalses kasvatamises, kus eesmärk on maksimeerida saaki ja kvaliteeti. Liigne või vale väetamine võib aga kergesti põhjustada taime hukkumist, mistõttu on vajalikud teadmised ja hoolikas planeerimine.
Lavendli makro- ja mikroelementide vajadus
Lavendli toitainevajadus on ainulaadne ja erineb enamiku aiaväetiste omast. Makroelementidest mängib kõige olulisemat rolli kaalium, kuna see on võtmetähtsusega stressitaluvuse suurendamisel, õitsemise intensiivsuses ja haiguskindluses. Fosfor on hädavajalik juurte arenguks, mis on eriti oluline noorte taimede puhul. Lämmastikuga tuleb aga olla ettevaatlik, sest liigne lämmastikuga varustamine põhjustab taime lehestiku liigset kasvu õitsemise arvelt ja lisaks vähendab eeterlike õlide kontsentratsiooni.
Mikroelementidest on eriti olulised boor, tsink ja raud. Booripuudus pärsib õievarte moodustumist, mis mõjutab otseselt õitsemist ja saaki. Tsink on elutähtis taimhormoonide sünteesis ja raud on hädavajalik klorofülli moodustumiseks. Lavendel eelistab lubjarikkaid muldasid, kuid liiga lubjarikkas keskkonnas võib raua omastamine olla pärsitud, mis võib viia rauapuudusest tingitud kloroosini. Seetõttu on oluline pidevalt kontrollida mulla pH-d ja vajadusel korrigeerida seda happelisemate väetiste või leheväetamisega.
Lavendli toitainete omastamist mõjutavad mitmed tegurid, nagu mulla pH, mulla struktuur ja mulla veevarustus. Optimaalne pH-vahemik lavendlile on 6,5 ja 7,5 vahel. Väljaspool seda vahemikku halveneb toitainete omastamine oluliselt, isegi kui neid on mullas piisavalt. Hästi vett läbilaskvad, liivased või kruusased mullad on ideaalsed, sest seisvas vees võivad juured kergesti mädaneda, mis põhjustab toitainete omastamise täieliku peatumise.
Seega põhineb asjatundlik toitainete haldamine mulla omaduste põhjalikul tundmisel. Enne mis tahes väetamisprogrammi alustamist on soovitatav teha mullaanalüüs, mis annab täpse pildi mulla toitainete sisaldusest ja pH-st. Ainult selle teadmise põhjal saad valida õige tüübi ja koguse väetist, vältides üledoosi ohte. Mullaanalüüs aitab ka võimalikke puudussümptomeid kõrvaldada juba enne nende ilmnemist.
Väetamise ajastamine ja meetodid
Lavendli väetamine tuleb hoolikalt ajastada, et taim saaks vajalikud toitained kõige soodsamas kasvufaasis. Peamine väetamisperiood on varakevad, vegetatsiooniperioodi alguses, kui taimed hakkavad aktiivselt kasvama. Sel ajal on soovitatav juuretsooni viia aeglaselt lahustuvaid, tahkeid baasväetisi, mis tagavad toitaineid järk-järgult kogu kasvuperioodi jooksul. Oluline võib olla ka sügisväetamine, kuid siis tasub eelistada vähem lämmastikku, kuid rohkem kaaliumi ja fosforit sisaldavaid väetisi, et taim saaks valmistuda talvepuhkuseks.
Väetamismeetodeid on mitu. Tahkete, granuleeritud väetiste mulda viimine on kõige levinum, kuna neil on pikaajaline toime ja nad tagavad stabiilse toitainetega varustamise. Kuid ka leheväetamine võib olla tõhus meetod mikroelementide lisamiseks või kiiresti tekkivate puudussümptomite kõrvaldamiseks. Lavendli puhul võib see olla eriti kasulik, sest taim suudab omastada toitaineid lehtede kaudu palju kiiremini kui juurte kaudu. Siiski on oluline, et leheväetamist ei tehta otsese päikese käes, sest lehed võivad kõrbeda.
Üleväetamise vältimiseks on soovitatav püüelda järkjärgulise ja mõõduka annustamise poole. Lavendel on tundlik soolasisalduse suhtes ja liigne väetisekontsentratsioon võib kahjustada juuri, mis võib viia taime täieliku hukkumiseni. Selle asemel on otstarbekam väiksemad, kuid sagedasemad väetamised, eriti nooremate, veel täielikult juurdumata istanduste puhul. Orgaanilisi väetisi, nagu kompost või hästi laagerdunud sõnnik, võib samuti kasutada, kuid ainult mõõdukalt, sest ka need kipuvad suurendama mulla nitraadisisaldust.
Õige kastmine on samuti väetamise tõhususe seisukohalt võtmetähtsusega. Toitainete lahustumiseks ja omastamiseks on vaja vett, kuid lavendli juured ei talu seisvat vett. Seetõttu tuleb pärast väetamist kasta ettevaatlikult, et toitained jõuaksid juuretsooni, kuid vesi ei jääks seisma mulla pinnale. Tilkkastmine võib olla ideaalne lahendus, sest see tagab juurtele ühtlase veevarustuse, minimeerides samal ajal vee aurustumist.
