Rukkilill, teadusliku nimega Centaurea cyanus, on üks tuntumaid ja armastatumaid põllu umbrohtusid, mis on samal ajal ka väärtuslik ilu- ja ravimtaim. Tema ökoloogilised nõuded on suhteliselt tagasihoidlikud, kuid eduka kasvatamise ja rikkaliku õitsemise seisukohast on võtmetähtsusega piisava valguse tagamine. See taim on selgelt fotofiilne ehk valguslembene, vajades täispäikest kõigis kasvufaasides, alates idanemisest kuni seemnete valmimiseni. Valgus ei ole hädavajalik mitte ainult energiaallikat tagavaks fotosünteesiks, vaid reguleerib ka mitmeid morfogeneetilisi ja füsioloogilisi protsesse, mis määravad taime välimuse, õite värvi intensiivsuse ja üldise elujõu. Oma looduslikes kasvukohtades, viljapõldude servades või söötis maadel, esineb rukkilill kõige tihedamalt kohtades, kus kõrgemad taimed teda ei varjuta. Varjutamise mõjul venivad taimed välja, etioleeruvad, nende varred muutuvad nõrgaks ja hapraks, mis vähendab õite saaki ja taime üldist dekoratiivset väärtust. Ebapiisavad valgustingimused võivad põhjustada ka õitsemise hilinemist või isegi täielikku ärajäämist, mis majanduslikust seisukohast tähendab olulist kadu lõikelilleks või ravimtaimetooraineks kasvatatavates kultuurides. Just seetõttu peab kasvatustehnoloogia planeerimisel olema kasvukoha valikul esmatähtis maksimaalse päikesekiirguse tagamine.
Valguse spektraalse koostise mõju
Päikesevalgus ei ole rukkilille arengule määrav mitte ainult koguseliselt, vaid ka kvalitatiivselt, st spektraalse koostise poolest. Taimed kasutavad fotosünteesiks kõige tõhusamalt punase (640–700 nm) ja sinise (430–490 nm) lainepikkusega valguskiiri, mida neelavad klorofülli molekulid. Sinine valgus on eriti oluline vegetatiivse kasvu reguleerimisel, soodustades jässaka, tugeva võrsete süsteemi kujunemist ja lehtede tumerohelise värvi säilimist. Seevastu punase ja kaugpunase (700–800 nm) valguse suhe reguleerib õitsemise induktsiooni ja pikenemiskasvu fütokroomi pigmendisüsteemi kaudu. Rukkilille puhul aitab kõrge sinise valguse osakaaluga valgustus kaasa kompaktsele kasvuvormile ja õite intensiivsemale pigmentatsioonile, eriti stimuleerides antotsüaanide sünteesi, mis vastutavad iseloomuliku sinise värvi eest. Loodusliku päikesevalguse spektraalne koostis on rukkilillele ideaalne, seetõttu on kõige soovitatavam kasvatamine avamaal. Suletud kasvuhoonetes on lisavalgustuse kasutamisel harmoonilise arengu tagamiseks hädavajalik kasutada täisspektriga valgusteid, mis jäljendavad looduslikku päikesevalgust.
Valguse spekter avaldab otsest mõju ka taime morfoloogiale. Juba mainitud sinine valgus pärsib varre pikenemist, mille tulemuseks on tugevam, stabiilsem taim, mis on tuulele ja sademetele vastupidavam. Seevastu liigne punane ja kaugpunane valgus või varjus iseloomulik roheliserikkam keskkond viib varte etioleerumiseni, väljavenimiseni. See nähtus on ellujäämismehhanism, millega taim püüab varjust välja tõusta ja otsese päikesevalguseni jõuda. Praktikas tähendab see, et liiga tihe külv või umbrohtumisest tingitud varjutamine annab tulemuseks nõrgad, väljaveninud, vähe õisi kandvad isendid. Sobiva istutuskauguse tagamine on seega kriitilise tähtsusega mitte ainult toitainete ja veevarustuse, vaid ka valguse pärast konkureerimise minimeerimise seisukohast. Rukkilille puhul peetakse 15-20 cm istutuskaugust üldiselt optimaalseks piisava valgustatuse ja hea saagi saavutamiseks.
Õitsemisprotsessi ehk fotoperiodismi reguleerib rukkilille puhul samuti valgus. Centaurea cyanus on fakultatiivne pikapäevataim, mis tähendab, et õite moodustumiseks ja õitsemise alguseks on kasulik, kui valguse perioodi pikkus ületab kriitilise väärtuse, tavaliselt 14-16 tundi ööpäevas. Kuigi ta suudab õitseda ka lühematel päevadel, on õitsemine pikapäevatingimustes rikkalikum ja varasem. See omadus seletab, miks rukkilille looduslik õitsemise tipp langeb hiliskevadesse ja varasuvesse, mil päevad on kõige pikemad. Kasvatuses on fotoperioodi kunstliku reguleerimisega, näiteks lisavalgustusega talvekuudel, võimalik programmeerida õitsemisaega ja toota lõikelilli väljaspool hooaega. See meetod on eriti oluline kaasaegses kasvuhoonekasvatuses.
Valguse intensiivsus ehk kiirguse tugevus on samuti võtmetegur. Rukkilill eelistab kõrget valguse intensiivsust, mis on otseselt seotud fotosünteesi kiirusega. Tugeva päikesepaistega suudab taim maksimaalse efektiivsusega assimileerida süsihappegaasi, mis võimaldab külluslikku energia ja orgaanilise aine tootmist kasvuks ja õitsemiseks. Valguse küllastuspunkt – valguse intensiivsus, millest kõrgemal fotosünteesi kiirus enam ei suurene – on rukkilillel suhteliselt kõrge. Madal valguse intensiivsus, näiteks pikaajalise sombuse, pilves ilma või varjutamise korral, vähendab oluliselt fotosünteetilist aktiivsust. Selle tulemusena toodab taim vähem suhkruid, mis viib kasvu aeglustumiseni, õite arvu ja suuruse vähenemiseni ning värvide pleekimiseni. Sobiva kasvukoha valimine, mis on kogu päeva jooksul avatud rikkalikule, otsesele päikesekiirgusele, on kvaliteetse rukkilille kasvatamiseks hädavajalik.
Valguse roll idanemisel ja varases arengus
Valguse roll rukkilille seemnete idanemisel on keeruline ja huvitav küsimus. Centaurea cyanus‘e seemned on põhimõtteliselt fotoblastiliselt neutraalsed, mis tähendab, et nad ei vaja idanemiseks tingimata valgust; nad on võimelised idanema ka pimedas. See on oluline ökoloogiline kohastumus, mis võimaldab edukalt idaneda ka mulla pinnale sattunud seemnetel. Uuringud näitavad aga, et valgus, eriti punane valgus, võib idanemisprotsessile stimuleerivalt mõjuda, suurendada idanevuse protsenti ja kiirendada idanemise kulgu. Seetõttu on külvamisel soovitatav katta seemned vaid õhukese, maksimaalselt 0.5-1 cm paksuse mullakihiga, et filtreeritud valgus neile siiski ligi pääseks. Liiga sügavale külvatud seemned idanevad raskemini või üldse mitte, mitte ainult valgusepuuduse, vaid ka ebasoodsamate temperatuuri- ja hapnikutingimuste tõttu.
Pärast idanemist on valgusel noorte seemikute arengus juba üheselt kriitiline roll. Pärast esimeste idulehtede ilmumist alustab taimeke kohe fotosünteesi ja edasiseks kasvuks on hädavajalik rikkalik päikesevalgus. Selles varases, haavatavas etapis on varjutamine eriti kahjulik, sest seemikud venivad valguse pärast konkureerides välja, nende varred õhenevad ja võivad lamanduda. See “tõusmepõletikuks” nimetatud nähtus ei põhjusta mitte ainult füüsilist ebastabiilsust, vaid muudab noored taimed vastuvõtlikumaks ka mitmesugustele seenhaigustele. Edukaks seemikute kasvatamiseks tuleb seega tagada täispäike ja hea õhuliikumine, et vältida liigset niiskust. Otsekülvi tehnoloogia, kus seemned külvatakse otse nende lõplikku kasvukohta, on sageli eelistatavam, kuna see väldib seemikute ümberistutamisega kaasnevat stressi ja valgustingimuste järsku muutumist.
Valgus avaldab kaudset mõju ka juurte arengule. Kuigi juured arenevad mullas, pimedas, tagavad võrsete süsteemis toimuva fotosünteesi käigus toodetud assimilaadid (suhkrud) juurestiku kasvuks ja toimimiseks vajaliku energia. Tugev, hästi arenenud võrsete süsteem, mis on avatud rikkalikule valgusele, suudab toota piisavalt energiat laiaulatusliku ja tõhusa juurestiku ülalpidamiseks. See juurestik on omakorda hädavajalik piisavaks vee ja toitainete omastamiseks, mis mõjutab tagasi võrsete kasvu. Madalast valguse intensiivsusest tingitud vähenenud fotosünteetiline aktiivsus ei too seega kaasa mitte ainult maapealsete osade, vaid ka juurestiku nõrgemat arengut, mis halvendab kogu taime elujõudu ja vähendab selle stressitaluvust, näiteks põua suhtes.
Rukkilille kasvurütmi ja ööpäevast tsüklit reguleerib samuti valgus. Taime “sisemine kell”, ööpäevarütm, kohandub valguse ja pimeduse vaheldumisega. See rütm reguleerib lehtede liikumist, õhulõhede (stoomide) avanemist ja sulgumist ning fotosünteesi ja hingamise protsesside ajastamist. Stoomid avanevad päeval, valguse olemasolul, et taim saaks omastada fotosünteesiks vajalikku süsihappegaasi, samas kui öösel sulguvad nad aurumise ja veekao vähendamiseks. Loodusliku valgustsükli häirimine, näiteks pideva valgustamisega, võib taimele stressi tekitada ja selle füsioloogilise tasakaalu segi ajada. Seetõttu on isegi kunstliku valgustusega kasvatamisel oluline tagada taimede taastumiseks ja öiste ainevahetusprotsesside häireteta kulgemiseks vähemalt 6-8-tunnine pime periood.
Praktilised nõuanded kasvatamiseks valgusvajaduse valguses
Rukkilille eduka kasvatamise aluseks on sobiva kasvukoha valik. Tuleb valida aiaosa või põllumaa, mis saab päeva jooksul võimalikult kaua, vähemalt 6-8 tundi, otsest päikesevalgust. Vältida tuleb hoonete, puude või muude kõrgete taimede poolt varjutatud alasid. Lõunapoolsed nõlvad on eriti ideaalsed, kuna need saavad kõige rohkem päikesekiirgust. Külvi planeerimisel tuleb arvestada ka naabertaimedega, et need vegetatsiooniperioodi hilisemates etappides rukkilille kultuuri ei varjutaks. Vältida tuleb ka liiga tihedat istutust, kuna taimed konkureerivad üksteist varjutades valguse pärast, mille tulemuseks on nõrgemad, väljaveninud isendid. Optimaalse reavahe ja istutuskauguse järgimine on kvaliteetsete õite ja kõrge saagi saamiseks hädavajalik.
Külviaja valik mõjutab samuti taime valgusvarustust. Varakevadine külv (märts-aprill) võimaldab taimel saavutada oma kasvutipu kõige pikemate päevade ja tugevaima päikesepaiste perioodil, mais-juunis. See tagab maksimaalse fotosünteetilise aktiivsuse ja rikkaliku õitsemise. Võimalik on ka teine külv suve keskel, mis annab tulemuseks sügisese õitsemislaine, kuid siis tuleb juba arvestada lühemate päevade ja nõrgema valguse intensiivsusega, mis võib anda tulemuseks mõnevõrra tagasihoidlikuma õite saagi. Sügisene külv (september-oktoober) on samuti järeleproovitud praktika, sel juhul talvituvad taimed leheroseti staadiumis ja alustavad järgmisel kevadel varakult ja jõuliselt kasvu, kasutades ära kevadist päikesevalgust, ning arenevad sageli robustsemateks, rohkem õisi kandvateks isenditeks.
Kasvuhoones või siseruumides kasvatamisel on kunstlik valgustus võtmetähtsusega. Rukkilill kuulub kõrget valguse intensiivsust nõudvate taimede hulka, seetõttu on vaja suure võimsusega täisspektriga taimekasvatuslampe. LED-tehnoloogia on eriti tõhus, kuna see võimaldab valguse spektraalset koostist peenhäälestada vastavalt taime vajadustele, olles samal ajal energiatõhus ja tootes vähem soojust kui traditsioonilised HPS (kõrgsurve-naatrium) lambid. Valgustusperiood tuleb seada 14-16 tunnile ööpäevas, et stimuleerida õitsemist vastavalt pikapäevataime nõuetele. Oluline on ka lampide paigutamine sobivale kõrgusele, et taimed saaksid piisavalt valgust, kuid see ei põhjustaks lehtedel põletusi. Taimede kasvades tuleb lampide kõrgust pidevalt kohandada.
Lõpuks tuleb taimehooldustööde käigus arvestada ka rukkilille valgusvajadusega. Regulaarne rohimine on hädavajalik, kuna umbrohud ei ole mitte ainult toitainete ja vee, vaid ka valguse osas rukkilillele tõsised konkurendid. Kiiresti kasvavad umbrohuliigid võivad noored rukkilille seemikud kergesti alla suruda ja varjutada, pidurdades oluliselt nende arengut. Multšimisega ei saa mitte ainult hoida umbrohtu kontrolli all, vaid säilitada ka mulla niiskust, mis kaudselt aitab kaasa ka taime tervislikule arengule ja valguse tõhusale kasutamisele. Haiguste või kahjurite ilmnemisel on kiire sekkumine oluline ka seetõttu, et kahjustatud, nõrgestatud taim on vähem võimeline fotosünteesiks, mis halvendab veelgi tema seisundit. Terve, stressivaba kultuur suudab kõige paremini ära kasutada olemasolevat päikesevalgust.
