Integreeritud taimekaitse ja ennetusstrateegiad
Integreeritud taimekaitse on rukkilille, ehk Centaurea cyanuse, kasvatamise nurgakivi, mis tugineb ennetusele ja keskkonnasõbralike lahenduste eelistamisele. Selle lähenemisviisi olemus on piirata keemiliste pestitsiidide kasutamist ainult äärmuslikeks juhtudeks ja selle asemel rakendada taime tervise säilitamiseks agrotehniliste, mehaaniliste ja bioloogiliste meetodite komplekssüsteemi. Eduka kaitse võti on õige kasvukoha valik, mis tagab päikesepaistelise ja hea drenaažiga pinnase, ning taimede istutamine optimaalsele vahekaugusele, mis soodustab piisavat õhuringlust. Nende põhietappide järgimisega saab oluliselt vähendada seenhaiguste, näiteks jahukaste ja ebajahukaste, tekkimise ohtu.
Agrotehnilised ja mehaanilised tõrjemeetodid on ennetava taimekaitse lahutamatu osa. Nende hulka kuulub külvikorra kasutamine, mis katkestab mullas talvituvate haigustekitajate ja kahjurite elutsükli, takistades nende paljunemist antud alal. Regulaarne umbrohutõrje on eriti oluline, kuna umbrohud ei konkureeri rukkilillega mitte ainult toitainete ja vee pärast, vaid võivad pakkuda ka varjupaika paljudele haigustele ja kahjuritele. Nakkunud taimeosade, näiteks haigete lehtede või kuivanud varte, viivitamatu eemaldamine ja hävitamine on samuti hädavajalik nakkuste edasise leviku vältimiseks. Väikestes aedades võib kahjurite käsitsi korjamine olla samuti tõhus meetod populatsioonide vähendamiseks.
Bioloogiline tõrje kogub kaasaegses taimekasvatuses üha enam populaarsust, kuna see pakub sihipärast ja keskkonnasõbralikku lahendust kahjurite tõrjeks. See strateegia põhineb kahjurite looduslike vaenlaste, näiteks röövputukate, parasitoidide või kasulike mikroorganismide, kasutamisel. Lehetäide vastu saab tõhusalt kasutada lepatriinusid ja nende vastseid, sirelaste vastseid ning parasiitherilasi. Kedriklesta vastu saab kasutada röövlestasid, samas kui teatud mullakahjurite vastu pakuvad tõhusat kaitset parasiitnematoodid. On olemas ka biopestitsiide, mis põhinevad bakteril Bacillus thuringiensis või seenel Beauveria bassiana ja mis hävitavad valikuliselt kahjureid, ohustamata kasulikke organisme.
Keemilise taimekaitse poole tuleks pöörduda alles siis, kui ennetavatest, agrotehnilistest ja bioloogilistest meetoditest ei piisa enam kahjustuste hoidmiseks allpool majanduslikku kahjulikkuse läve. Enne keemilise töötlemise alustamist on hädavajalik haigustekitaja või kahjuri täpne tuvastamine, et valida kõige sobivam, sihipärane toimeaine. Alati tuleks eelistada selektiivseid, väiksema keskkonnariskiga preparaate, näiteks vase- või väävlisisaldusega aineid, taimeõlisid või kaaliumiseepi, laia toimespektriga sünteetiliste insektitsiidide ja fungitsiidide asemel. Pritsimine tuleb läbi viia ettenähtud annuses, ettenähtud ajal ja mesilasi säästva tehnoloogiaga, et minimeerida negatiivset mõju tolmeldajatele ja teistele kasulikele elusorganismidele.
Rukkilille kõige levinumad seenhaigused
Rukkilille istandusi ründab kõige sagedamini jahukaste (Erysiphe cichoracearum), mis moodustab lehtedele, vartele ja ka õitele iseloomuliku valge, pulbrilise katte. See seenhaigus levib eriti kiiresti soojas, niiskes ilmas ning liiga tihedates, halvasti tuulutatud istandustes, kuna need tingimused soodustavad eoste idanemist ja levikut. Nakkuse tagajärjel väheneb taime fotosünteetiline aktiivsus, lehed deformeeruvad, kolletuvad ja seejärel surevad enneaegselt, mis viib taime üldise nõrgenemiseni ja õiesaagi vähenemiseni. Haiguse varajane avastamine on ülioluline, sest algstaadiumis saab levikut veel peatada nakatunud osade eemaldamisega.
Ebajahukaste (Plasmopara halstedii) on teine oluline seenhaigus, mis võib ohustada ka rukkilille, kuigi selle sümptomid erinevad jahukaste omadest. Nakkus avaldub lehtede ülapinnal nurgeliste, kollakasroheliste laikudena, mida sageli piiravad leherood, samas kui lehtede alumisel küljel, eriti kõrge õhuniiskuse korral, on näha hallikasvalget või lillakat hallituskirmet. Haigustekitaja elab taimekudedes ja selle levikuks on hädavajalik vee olemasolu lehepinnal, näiteks kaste- või vihmapiisad. Ebajahukaste võib raske nakkuse korral põhjustada taime kogu lehestiku kaotuse ja kasvu peatumise.
Roostehaigused, mida kõige sagedamini põhjustavad perekonda Puccinia kuuluvad seened, võivad samuti rukkilillele tõsist probleemi valmistada. Haiguse iseloomulikud sümptomid on lehtedele ja vartele ilmuvad oranžid, pruunid või mustad, esiletungivad pustulid ehk eospesad. Need pustulid rebenevad ja paiskavad tuulde massiliselt eoseid, mis võivad nakatada uusi taimi. Roosteseen vähendab taime assimilatsioonipinda, võtab peremeestaimelt vett ja toitaineid, mis viib kasvu aeglustumiseni, lehtede enneaegse kuivamiseni ja rasketel juhtudel taime hukkumiseni.
Fusarioosne närbumine (Fusarium oxysporum f. sp. centaureae) on eriti ohtlik, mullast leviv haigus, mis tungib taime juhtkudedesse juurte kaudu. Haigustekitaja ummistab ksüleemi, takistades seeläbi vee ja toitainete imendumist ja transporti taime ülemistesse osadesse. Sümptomid algavad tavaliselt alumiste lehtede kollasuse ja närbumisega, seejärel levib närbumine järk-järgult kogu taimele, mis viib lõpuks selle hukkumiseni. Nakatunud taime varre ristlõikes on näha juhtkimpude pruunikas värvimuutus, mis on selge märk haiguse olemasolust. Fusarioosse närbumise vastu on erakordselt raske võidelda, seetõttu on ennetamine, nagu külvikord ja terve paljundusmaterjali kasutamine, esmatähtis.
Bakteriaalsed nakkused ja viiruste tekitatud ohud
Bakterhaigused, kuigi rukkilillel ehk harvemad kui seenhaigused, võivad põhjustada tõsist kahju, eriti niisketes ja soojades ilmastikutingimustes. Kõige iseloomulikum sümptom on bakteriaalne lehelaiksus, mida võivad põhjustada näiteks perekonda Pseudomonas või Xanthomonas kuuluvad bakterid. Nakkus algab väikeste, vesiste, läbipaistvate laikudena lehtedel, mis hiljem suurenevad, tumenevad ja muutuvad sageli kollase haloga ümbritsetud surnud, nekrootilisteks aladeks. Bakterid sisenevad taime taimehaavandite või looduslike avade (õhulõhede) kaudu ning vesi, näiteks vihmapiisad või kastmisvesi, aitab nende levikut istanduses.
Bakteriaalne närbumine on teine tõsine, kogu taime hukkumist põhjustav haigus, mida võivad esile kutsuda patogeenid nagu Erwinia või Ralstonia liigid. Erinevalt fusarioossest närbumisest toimub siin närbumine sageli kiiresti ja äkiliselt, ilma et lehed eelnevalt oluliselt kollaseks muutuksid. Nakatunud taime varrest eraldub sageli bakterilima, mida saab tuvastada lihtsa diagnostilise meetodiga, asetades lõigatud varre vette, mis muutub väljavoolavate bakterite tõttu häguseks. Patogeenid nakatavad juurevigastuste kaudu ja paljunedes juhtsoontes takistavad vee voolu, mis viib taime kiire kokkuvarisemiseni.
Taimeviirused kujutavad rukkilillele varjatud, kuid seda suuremat ohtu, kuna nende vastu puudub otsene keemiline tõrje. Viirusnakkuse sümptomid võivad olla äärmiselt mitmekesised: lehtedel võib täheldada mosaiikset värvimuutust, kollast laiksust (mottling), rõngaslaike, lehtede kähardumist, leheservade keerdumist ja taime kääbuskasvu. Üks levinumaid, ka ilutaimi nakatavaid viirusi on kurgi mosaiigiviirus (Cucumber Mosaic Virus, CMV), mis võib ka rukkilillele olulist kahju tekitada. Viirused on süsteemsed, st nad on olemas kogu taime mahlas ja võivad levida vegetatiivse paljundusmaterjaliga ning mehaaniliselt.
Viiruste levitamisel on kõige olulisem roll erinevatel putukvektoritel, eelkõige lehetäidel. Need kahjurid võtavad nakatunud taimedel toitudes viiruse endasse ja lendavad seejärel tervetele taimedele, andes toitumise käigus haigustekitaja edasi. Seetõttu on viiruste vastase kaitse aluseks tõhus võitlus vektorite vastu ja range hügieen. Nakatunud, sümptomeid näitavad taimed tuleb istandusest kohe eemaldada ja hävitada, et vältida viiruse edasist levikut. Terve, viirusevaba paljundusmaterjali kasutamine on samuti ennetamisel põhiline.
Rukkilille kahjustavad loomsed kahjurid
Lehetäid (Aphididae) kuuluvad rukkilille kõige levinumate ja olulisemate kahjurite hulka, kes imevad peamiselt noorte võrsetippude, lehtede alumise külje ja õiepungade mahla. Toitumise käigus imevad nad taimemahlu, mis viib lehtede deformeerumiseni, kollasuse, võrsete kasvu peatumiseni ja õite moondumiseni. Lisaks otsesele kahjule põhjustavad nad olulist kaudset kahju oma eritatava mesinestega, millele asub elama nõgiseen, moodustades taime pinnale musta kihi ja takistades seeläbi fotosünteesi. Lisaks, nagu juba mainitud, on lehetäid kõige olulisemad viirusvektorid, kes suudavad tõhusalt levitada paljusid taimeviirusi.
Harilik kedriklest (Tetranychus urticae) on teine levinud kahjur, kes eelistab eriti soojasid, kuivi ja tuulevaikseid tingimusi. Need väikesed, ämblikulaadsed olendid elavad lehtede alumisel küljel ja imevad oma torkivate-imevate suuaparaadiga taimerakkude mahla. Kahjustuse esialgne sümptom on lehtedele ilmuvad väikesed, kollakasvalged imemisjäljed, niinimetatud täpilisus. Raske nakkuse korral kolletuvad lehed täielikult, muutuvad pruuniks, seejärel langevad maha ja taime võib katta peen, ämblikuvõrgulaadne võrgend, mis on selge märk kahjuri olemasolust. Kedriklestad paljunevad kiiresti, seetõttu tuleb tõrjet alustada juba esimeste sümptomite ilmnemisel.
Ripslased (Thysanoptera) on väikesed, saledad putukad, kes samuti põhjustavad kahju taime mahlade imemisega. Nende toitumine jätab lehtedele ja õielehtedele iseloomulikud jäljed: torgatud rakkudesse satub õhk, mis tekitab hõbedasi, läikivaid laike ja triipe. Kahjustusega kaasnevad sageli väikesed, mustad väljaheidete täpid. Ripslased armastavad peituda õites ja lehekaenaldes, mis raskendab nende avastamist ja tõrjet. Nende imemise tagajärjel võivad õied moonduda, värvi muuta ja kasv aeglustuda. Mõned ripslaste liigid on samuti võimelised viirusi levitama.
Rukkilillel võib esineda ka teisi kahjureid, kuigi tavaliselt vähema tähtsusega. Sellised on näiteks lutikad (Heteroptera), kes võivad oma imemisega põhjustada moondeid ja saagikadu, või erinevate kaevandikärbeste (Agromyzidae) vastsed, kes närivad lehtedesse kahe epidermisekihi vahele iseloomulikke, käänulisi käike, “miine”. Kuigi kaevandikärbeste kahjustus on enamasti vaid esteetiline probleem, võivad nad raske nakkuse korral vähendada fotosünteesivat pinda. Tõrje käigus on oluline kahjuri täpne tuvastamine, et rakendada sobivat, sihipärast tõrjestrateegiat.
