Roheline õunapuu-lehetäi, teadusliku nimega Aphis pomi, on üks levinumaid ja visamaid kahjureid õunakasvatuses, mis võib viljapuuaedades põhjustada märkimisväärset majanduslikku kahju. Need pisikesed rohelised putukad asustavad võrsete tippe ja noorte lehtede alumisi külgi, kus nad oma imemisega nõrgestavad taime ja põhjustavad lehtede moondumist. Nende kahjustus ei piirdu aga sellega; lehetäid eritavad mesinestet, kleepuvat suhkrurikast ainet, mis pakub suurepärast kasvupinnast tahmlaiksusele. See must kiht takistab fotosünteesi, vähendab vilja turuväärtust ja halvendab üldiselt puu seisundit, mistõttu on kvaliteetse saagi tagamiseks hädavajalik tõhus ja õigeaegselt alustatud tõrje.
Võitluse aluseks rohelise õunapuu-lehetäi vastu on kahjuri elutsükli põhjalik tundmine, mis võimaldab sihipäraseid ja ajastatud sekkumisi. Lehetäi talvitub munadena puuokstel, pungade läheduses, ning varakevadise soojenemisega kooruvad esimesed, nn ema-asutajad. Need suudavad partenogeneesi (neitsisigimise) teel äärmiselt kiiresti, peaaegu plahvatuslikult paljuneda, luues esimesed lehetäide kolooniad värsketel võrsetel. Suve jooksul areneb mitu põlvkonda ja niipea, kui kolooniad muutuvad ülerahvastatuks, ilmuvad ka tiivulised isendid, kes võivad nakatada uusi puid. Elutsükli tundmine aitab mõista, miks on kevadine pritsimine munade hävitamiseks ülioluline.
Lehetäide põhjustatud otsene ja kaudne kahju on mõlemad märkimisväärsed. Otsene kahju tuleneb taimemahlade imemisest, mis viib võrsete kasvu peatumiseni, lehtede moondumiseni ja kollaseks muutumiseni. Raske nakkuse korral puu üldine seisund halveneb, mis mõjutab negatiivselt ka saagikust. Kaudne kahju on juba mainitud mesineste tootmine, mis katab lehti ja vilju. Sellele kleepuvale kihile settib tahmlaiksus, mis moodustab inetu musta kihi, takistades taime hingamist ja assimilatsiooni. Lisaks meelitab mesineste ligi sipelgaid, kes kaitsevad lehetäisid nende looduslike vaenlaste eest vastutasuks magusa toidu eest, luues seeläbi omamoodi sümbioosi.
Ennetamine ja agrotehniline tõrje
Edukaks taimekaitseks algab kõik ennetamisest, mille eesmärk on luua viljapuuaias kahjuritele ebasoodne keskkond. Õigesti tehtud lõikus on ülioluline; õhurikkas, hästi valgustatud võras on lehetäidel raskem pesitseda ja pritsimisvedelik pääseb paremini taime kõikidesse osadesse. Eriti oluline on vesivõsude regulaarne eemaldamine vegetatsiooniperioodil, kuna lehetäid armastavad paljuneda just nendel noortel, mahlakatel taimeosadel. Tasakaalustatud toitainetega varustamine on samuti võtmetähtsusega, kuna liigne lämmastiku kasutamine toob kaasa lopsaka kasvu ja lõdva koestruktuuri, mis muudab puu imevate kahjurite jaoks ideaalseks sihtmärgiks.
Üks tõhusamaid ennetavaid tõrjemeetmeid on hilistalvine või varakevadine pritsimine, mis tuleb teha puhkeperioodil enne pungade puhkemist. See sekkumine toimub õlipreparaatidega, mis katavad okstel talvituvad lehetäide munad õhukese kilega ja hävitavad need, takistades hingamist. Selle meetodiga saame drastiliselt vähendada kevadist algpopulatsiooni, vältida hilisemat massilist paljunemist ja oluliselt lihtsustada hooajalisi taimekaitsetöid. Talvise pritsimise tõhusus sõltub ajastusest ja põhjalikust kattuvusest; töödelda tuleb kogu puu, tüvi ja oksastik.
Vegetatsiooniperioodil on varajaseks avastamiseks hädavajalik regulaarne seire. Puid tasub vähemalt kord nädalas põhjalikult üle vaadata, pöörates erilist tähelepanu võrsete tippudele ja noorte lehtede alumistele külgedele, kus ilmuvad esimesed kolooniad. Varajane avastamine võimaldab sihipärast, väiksema ulatusega sekkumist, enne kui nakkus levib kogu puule. Oluline on rakendada ka kahjustusläve kontseptsiooni: ühe-kahe väikese lehetäide koloonia ilmumine ei pruugi tingimata õigustada kohest keemilist sekkumist, kuna looduslikud vaenlased suudavad sageli populatsiooni kontrolli all hoida. Prognoosidel põhinev integreeritud lähenemine on kõige tõhusam ja keskkonnasõbralikum.
Bioloogilised tõrjevõimalused
Bioloogiline taimekaitse tugineb looduslike ökosüsteemide protsessidele ja selle eesmärk on reguleerida kahjurite populatsioone, toetades nende looduslikke vaenlasi. Rohelisel õunapuu-lehetäil on mitmeid looduslikke kiskjaid, sealhulgas lepatriinud (nii vastsed kui ka täiskasvanud mardikad), kiilassilmade vastsed (tuntud kui lehetäilõvid) ja sirelaste vastsed. Nendele kasulikele organismidele saame luua atraktiivse elupaiga viljapuuaias ja selle ümbruses, istutades lillepeenraid, metsikute lillede alasid või isegi maitsetaimi. Need taimed ei paku mitte ainult toitu ja varjupaika kiskjatele, vaid suurendades bioloogilist mitmekesisust, aitavad kaasa aia ökoloogilise tasakaalu säilitamisele.
Kui looduslikult esinevate kasulike putukate arv ei ole piisav, on võimalik neid ka kunstlikult asustada. Paljud aianduspoed ja bioloogilise taimekaitsega tegelevad ettevõtted pakuvad kaubanduslikult saadavaid bioloogilisi agente, nagu näiteks kakstäpp-lepatriinu (Adalia bipunctata) või lehetäisääsk (Aphidoletes aphidimyza). Vabastades need kiskjad või parasitoidid õigel ajal nakatunud taimedele, saame tõhusalt vähendada lehetäide populatsiooni. Eduka rakendamise tingimuseks on laia toimespektriga, mürgiste insektitsiidide kasutamisest hoidumine, kuna need hävitaksid ka need kasulikud organismid.
Bioloogilise tõrje alla kuuluvad ka erinevad keskkonnasõbralikud, looduslikul baasil pritsimisvedelikud, mis on keskkonnale ja kasulikele organismidele leebemad. Selline on näiteks kaaliumseebipõhine preparaat, mis lahustab lehetäide õhukese vahakihi ja põhjustab nende kuivamise, või neemiõli, millel on toitumist pärssiv ja putukate arengut reguleeriv toime. Need ained on kontaktsed, mis tähendab, et nad peavad toime avaldamiseks kahjuritega otse kokku puutuma, mistõttu on pritsimise ajal hädavajalik katta hoolikalt kogu taime pind, eriti lehtede alumised küljed.
Keemiline tõrje kui viimane abinõu
Integreeritud taimekaitse (IPM) põhimõtete kohaselt on keemiline sekkumine õigustatud ainult siis, kui ennetavad, agrotehnilised ja bioloogilised meetodid ei osutu enam piisavaks ning kahjurite arv ületab majandusliku kahjustusläve. Keemiline tõrje ei ole esimene, vaid viimane võimalik samm tõrjestrateegias. Kui pritsimine muutub vältimatuks, on ülioluline hoolikalt valida sobiv toimeaine. Eesmärk on eelistada selektiivseid aineid, mis toimivad sihipäraselt lehetäidele, kahjustades samal ajal võimalikult vähe kasulikke organisme, nagu lepatriinud ja tolmeldajad mesilased. Resistentsuse tekke vältimiseks on oluline vahetada (roteerida) erineva toimemehhanismiga toimeaineid.
Lehetäide vastu kasutatavaid insektitsiide võib jagada kahte põhirühma: kontaktsed ja süsteemsed (imenduvad) preparaadid. Kontaktsed ained, nagu püretroidid, hävitavad ainult need putukad, millega pritsimisvedelik otse kokku puutub, mistõttu on hädavajalik täiuslik katvus. Süsteemsed preparaadid (nt atseetamipriid, flupüradifuroon) imenduvad taime mahla ja jõuavad kõikidesse selle osadesse, jõudes seega ka peidetud kohtadesse, näiteks kokkurullunud lehtede sisemusse peitunud lehetäideni. Nende ainete kasutamisel on eriti oluline rangelt järgida mesilaste ohtlikkust käsitlevaid eeskirju ja ooteaega (aeg koristamiseni).
Keemilise tõrje edukus ja ohutus sõltuvad suurel määral kasutustehnikast ja -tingimustest. Pritsimine tuleks võimaluse korral läbi viia varahommikul või õhtul, kui mesilased enam ei lenda ja temperatuur on madalam, mis vähendab pritsimisvedeliku kiiret aurustumist. Pritsimisseade tuleb korralikult seadistada ja kalibreerida, et tagada õige annus ja optimaalne katvus, pöörates erilist tähelepanu värsketele võrsetele ja lehtede alumistele külgedele. Kasutaja ohutuse tagamiseks on kohustuslik kanda isikukaitsevahendeid (kindad, mask, kaitseprillid) ja igal juhul tuleb rangelt järgida taimekaitsevahendi etiketil olevaid juhiseid.
📷 InfluentialPoints, CC BY 3.0, via Wikimedia Commons
